Katri Reinsalu
Detsembrikuu on jälle ootamatult kohale hiilinud. Sattus ju üpris toredasti, et esimese advendi ajaks kattus maa mõnusa lumevaibaga ja jõulutunne puges kenasti naha vahele. Tuleb tunnistada, et olen lootusetu jõulude austaja. Küünlaleek pimedal õhtul, mahe jõulumuusika ja õdusalt pereringis veedetud aeg lihtsalt teeb olemise seest soojaks.
Kõige selle juures on vaid üks peavalu – kingitused. Ja see peavalu hakkab tunda andma juba ammu enne esimest adventi.
Mu suhtumine kinkide tegemisse ja saamisse on läbinud erinevaid etappe. Nooruspõlves sai esimese taskuraha eest igale pereliikmele ja sõbrale midagi ostetud. Kuna eelarve oli kingisaajate arvu arvestades hirmus napp, sai kokku kahmatud kõikvõimalikku ebakvaliteetset ja odavat pudipadi. Kingi tegemise rõõm oli seevastu tohutu.
Mäletan ka, kui pärast jõulupühi sõpradega rääkides esimese asjana sai uuritud, kes mida kuuse alt leidnud oli. Alati oli natuke kade tunne, kui kellegi kingituste nimekiri enda omast pikem ja uhkem oli.
Tänaseks on muidugi need ajad möödas. Enam ammu ei tee ma valimatult kõigile kingitusi. Selle asemel tõmbame pereringis loosi. Ja täpselt samuti ei pea ma enam oluliseks oma „saaki” teistega võrrelda. Mida rohkem ei ole alati uhkem.
Aina enam ringleb jõulude eel üleskutseid olla kingivabad. See on ilus ja sümpaatne mõte. Julgen öelda, et meie kodudes on juba nagunii liiga palju asju. Ilmselt igaüks võib oma kappe tuulutades avastada sealt mõne jõulu- või sünnipäevakingi, mis aastaid originaalpakendis oma aega ootab. Ilmselt seda ootama ka jääb.
Kinkide tegemine on üsna keeruline. Ma mõtlen selliste kinkide, mis tõepoolest edaspidi ka aktiivset kasutust leiavad ja saajat tõeliselt rõõmustavad. Ebavajalike kingituste soetamise, pakkimise ja kohale viimise asemel saaks selle energia suunata hoopis oma lähedastega kvaliteetaja veetmisesse. Säästaks omajagu raha ja närve.
Paraku pean olema endaga aus, sest päris kingivabalt ma tõenäoliselt läbi ei saa. Kinkide tegemise traditsioon on sügavalt juurdunud. Eks õige ja hea kink toob endaga ikka omajagu rõõmu ka kaasa. Aga seda enam on minu jaoks oluline kingitused korralikult läbi mõelda, et pakki avades tõesti hea meel oleks.
Tähistasin hiljuti sünnipäeva. Mu armsad sõbrad otsustasid mind sel puhul Tallinnasse kinno ja kohvikusse viia. Ja see oli tõepoolest üks mõnus päev. Mis saaks olla parem kui veeta aega inimestega, kellega sul hea on ja keda sa tihedamini näha võiksid. Hea näide sellest, et kingitus ei pea tingimata olema käega katsutav asi.
Teine võimalus on konkreetselt küsida, mida kingisaaja vajab. Ka praktilised kingitused on midagi, mida olen teatud ajal kirglikult vihanud. Nüüd olen leebem ja leian, et pigem olgu kink kasulik kui kasutu. Kasutan ka ise neid traditsioonilisi kinkide tegemise aegu selleks, et paluda endale midagi, mille nagunii soetama peaksin.
Aga loomulikult on kõige parem viis ebavajalike kinkide tegemise vältimiseks ikkagi kinke võimalikult vähe teha. Mina igatahes püüan see aasta seda silmas pidades käituda ning vältida suvalisest poest suvaliste asjade kingikotti soetamist lihtsalt harjumusest kinke teha.
