20.5 C
Rapla
Teisipäev, 16 aug. 2022
spot_imgspot_img

Abipolitseinik Helliki Jakk: Selle tööga saan tagada inimeste heaolu

Kadri Paju

5. detsembril tähistati rahvusvahelist vabatahtlike päeva. Päeva eesmärk on teadvustada vabatahtlikku tegevust ja tõsta selle väärtust. Helliki Jakk on olnud üle kolme aasta vabatahtlik abipolitseinik Rapla politseijaoskonnas.

Mõtte saada abipolitseinikuks andis Hellikile tema onu, kes on Raplas piirkonnapolitseinik. “Onu ütles, et see on hea võimalus enne politseikooli minemist näha seda tööd. Saad teada, kas see sulle meeldib, ja näed ära kõik head ja vead,” rääkis Helliki. See pakkus talle huvi ja ta on oma otsusega hakata vabatahtlikuks abipolitseinikuks rahul. “Mulle väga meeldib, see on vaheldusrikas ja põnev. Mulle on eluaeg meeldinud ekstreemsport, ratsutamine, lumelauasõit ja see töö pakubki sellist põnevust,” selgitas Helliki.
Paljude jaoks on vabatahtlik töö tänamatu töö. Ka paljud Helliki tuttavad, sugulased, sõbrad räägivad, et mis töö see on, sa ei saa selle eest raha ju, käid lihtsalt nii palju tunde, selle asemel võiks kuskil mujal käia. “Minu arust ei pea alati raha saama ja kõike ei saa rahas mõõta. Minule loeb inimeste siirus ja tänutunne, kui sa midagi teed või halva ära hoiad. See on suhtumise küsimus,” ütles Helliki.
Helliki jaoks annab abipolitseiniku töö justkui võimaluse lülituda oma eraelust välja ja minna n-ö teise ellu. Ümber kehastuda ja sisse elada aitab töövorm. “Olen selline, kes tahab alati kõiki aidata ja selle tööga saan tagada inimeste heaolu,” sõnas Helliki. Päris politseinikuks pole Helliki veel jõudnud õppima minna. “Plaan oli minna üle-eelmine aasta, aga siis jäin lapseootele. Nüüd on sellised süsteemid, kus on võimalik samal ajal õppida ja tööl käia. Ehk lähen selle süsteemi kaudu või siis paari aasta pärast, kui laps on suurem. Oma tulevikku näen kindlasti politseis,” jutustas Helliki.
Helliki on noorsootöötaja ja ka politseis tahab spetsialiseeruda just noorsootööle. Abipolitseinikuna töötab ta enamasti 250 tundi ja enamgi aastas. See sõltub sellest, kui palju aega jääb pere ja muude kohustuste kõrvalt. Tundide arv ei ole vabatahtlikule abipolitseinikule ette määratud. Üldiselt antakse teada, kui on abi vaja, ja kutsutakse tööle neid, kel on võimalus minna.
“Minu jaoks on hea, et ma selle kolme aasta jooksul pole pidanud ühtegi surma ega liiklusõnnetust nägema. Ei teagi, kuidas ma neid üle elaks, aga võib-olla oleks vaja näha, enne kui otsustan õppima minna,” rääkis Helliki. “Oma vöölt olen pidanud kasutama korra ainult käeraudasid ja ka see on hea,” lisas Helliki. Tegelikult on päris raske rauastada inimest, kes osutab vastupanu. Treeningud annavad selleks vajalikud oskused. Tihti polegi palju jõudu vaja, tähtis on õige võte.
Abipolitseinikud läbivad palju koolitusi, et olla valmis igasugusteks olukordadeks. “Mina käisin enesekaitse­treeneri juures veel eraldi õppimas, eelkõige enda ohutuse mõttes. Olen selline pisike ja palju jõudu mul ka pole, nii oli minu jaoks lisaõpe kindel valik,” ütles Helliki. Kunagi ei tea ette, millal õpitut vaja läheb.
“Kord oli selline juhtum, kus pidime paarilisega üht alaealist mööda põldu taga ajama. Mina jooksin ees ja paariline tuli järele. Ühel hetkel pööras tagaaetav puude vahele ja seal oli lahtine kaev. Tema sai kaevust üle ja ka mina sain üle. Paarilisele jõudsin hüüda ainult – kaev! Siis nägin elus esimest korda, kuidas rakendatakse õpitud võtteid. Paariline tegi kukerpalli ja sai kaevust täpselt üle. Mõelda vaid, mis oleks võinud juhtuda, kui ta poleks seda teinud.
Koolitusel harjutasime neid kukerpalle igat erinevat moodi ja mõtlesin, et ei tea, millal ja kas meil läheb neid harjutusi vaja. Sain selles olukorras aru, mille jaoks kõike tegelikult vaja võib minna,” jutustas Helliki. Õnneks läks kõik hästi, jooksu pannud alaealise said nad kätte ja lahtisest kaevust andsid teada. Adrenaliinitase sellistes olukordades on suur ja see annab vastupidavust ja jõudu juurde.
Abipolitseinik saab olla patrullis kolmas liige. Kui on õigus relva kanda, siis teine liige. Veel osalevad vabatahtlikud puhumis-, telefoni- ja muudel reididel. Abipolitseinikud ei saa teha trahve ega kasutada paljusid asju, näiteks erinevaid mõõtevahendeid, kuid nad tohivad kasutada puhumisreididel indikaatorvahendit.
Üldiselt inimesed ei tee politseinikul ja abipolitseinikul vahet, suhtutakse samamoodi. “Mu oma tuttavad teevad vahel nalja, et abipolitseinik pole päris politseinik, aga kui relva vööl näevad, siis muudavad meelt. Nende jaoks on nii, et kui relva vööl pole, siis sa “päris” politseinik ei ole,” rääkis Helliki. Teistmoodi suhtumist ongi Helliki pigem tundnud tuttavate poolt. “Mõned, kellega olen pidanud abipolitseinikuna vestlema, on mind pärast seda sotsiaalmeediast ära kustutanud. Ma ei lähe ju niisama kedagi kiusama, tihti on see asja eest. Pean rääkima ja selgitama ning tähelepanu pöörama,” ütles Helliki. “Mõni on öelnud, et ma olen nii nõme. Aga see ongi see, mis kasvatab iseloomu. Peab olema tugev, mitte murduma,” lisas ta.
Helliki on õnnelik selle üle, et inimesed on hakanud rohkem märkama ja julgevad tihedamini helistada hädaabinumbril 112. Ta tahab inimestele südamele panna, et nad tarbiks vähem alkoholi. On palju probleeme, mis saavad alguse just alkoholi tarbimisest ja et neid vähem tekiks, ei tohiks selle vägijoogiga liialdada.
Inimestel on hakanud tekkima suurem huvi vabatahtliku abipolitseiniku töö vastu. Eelmine kuu tuli Raplas juurde kaheksa abipolitseinikku. Uusi liikmeid võetakse heameelega vastu, Raplas saab sooviga pöörduda Margus Kaldma poole. “Mina küll julgustan ja soovitan proovida tööd vabatahtliku abipolitseinikuna,” ütles Helliki Jakk.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised