Anne Ummalas
Jõulude aeg, talvine pööripäev, on täna ja oli ka sadu aastaid tagasi aasta kokkuvõtte ja uue alguse aeg, vahehetk viljalõikuse ja uue külvi vahel. Ja viljasaak, see oli nii inimeste kui ka loomade ellujäämise võtmeks.
Põllupidajatest eestlased on jõuludeks toonud tuppa õlgi, et järgmise aasta viljasaak õnnestuks ja loomad jõudsalt sigiksid. Varasemate pärimusteadete põhjal oli õlgede tuppatoomise komme üldine. Algupäraselt on see komme olnud ilmselt seotud esivanemate hingede koduskäimisega ning et neil oleks vaikne astuda, toodigi õled muldpõrandale. Samast ajast püsib visalt ka uskumus, et jõulude aegu tuleb olla vaikselt ja mitte suurt lärmi teha, et mitte ringiliikuvaid esivanemate hingi häirida, sest nende pahameel võib viljasaagi hukutada.
Igatahes oli jõuluõlgedel imeline, maagiline mõju. Ikka prooviti ennustada järgmise aasta saaki õlepeotäit lakke visates ja kui palju õlgi partele pidama jäi, selle järgi sai ka tulevast viljasaaki ennustada. Riputati lakke ka esimese või viimase viljalõikuse peotäis õlgi. Seda on teinud ka soomlased ja rootslased. Sealt edasi on lihtne viljavihk kasvanud õlest krooniks. Mida suurem kroon, seda suurem viljasaak järgmisel aastal ees ootas.
Laudpõrandate tulekuga kadus tasapisi õlgede põrandale laotamine, aga kroonide ja muude esemete valmistamine jätkus veel pikalt.
Õlekroone valmistati mitmeks tähtpäevaks ja need võisid rippuda talutare laes peaaegu talve läbi. Kroone valmistati jõulude aegu, kui muud tööd olid keelatud, kolmekuningapäevaks, lihavõteteks, pulmadeks ja varrudeks. Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehtede paljude vastuste põhjal – pühadeks ja pidustusteks, täpsustamata on jäetud, millisteks nimelt.
Õlgedest, väga tihti ka pilliroost või ka putke lülidest valmistatud kroonid riputati talutare lakke või ka söögilaua kohale. Pulmade puhul pruutpaari peade kohale. Ka pruutpaari seljatagune sein oli tihti kaunistatud kanga ja sellele riputatud õlest tärnide ja kroonidega. Pühad, mille puhul kroone valmistati, olid meie esivanematele pöördelised – pööripäevad, hingede liikumisajad – ning neil aegadel oli vajalik elavate kaitsmine kõige üleloomuliku ja halva eest. Laes kiikuv ja keerlev õlekroon just kogu halva endasse koguski. See oli ka põhjus, miks pärast pühadeaja lõppu kroonid põletati. Nii ei ole neid ka palju meie ajani säilinud.
Õlekroonide kokkuseadmise viise on mitmeid. Tavalisemad on oktaeedri ehk kaheksatahuka kujulistest kroonidest kokku pandud suuremad kroonid. Ühepikkused õle-, pilliroo- või putkelülid lükitakse linasele tugevale niidile ja sõlmitakse kokku oktaeedriks. Tehakse suuremaid ja väiksemaid kroone ning neid omavahel kokku sõlmides saadi suured ja fantaasiarikkad kroonid. Kokku saab panna ka erinevaid teisi ruumilisi tahukaid – püramiide, kuupe ja ka keerulisemaid, kuidas aga fantaasia lendab.
Kokkupandud kroonid kaunistati veel omakorda vastavalt pühale, milleks ta valmistatud oli – lihavõteteks tühjaks puhutud munad ja suled; jõuludeks valmistatud kroonid kaunistati punasest lõngast või hiljem ka kangaribadest lipsude, viljapeade ja muu sobilikuga. Kaunistamisel kehtis põhimõte, et sarnasega tõmbad sarnast. Kui tahad uhket, külluslikku, ilusat elu, siis tuleb ka õlekroon selliseks kujundada.
Õlest kroonide ja kujundite meisterdamist mäletan mina veel ka oma kooliajast 1980-ndatest aastatest. Siis ei lisanud me küll enam lipse ja muid ilustusi, aga koolitunnis sai õlekrooni tegemine selgeks küll.
Kes sel aastal mardilaadal käis, sai ka ise ühest tähelepanuväärsest krooniteost osa võtta. Meisterdati üheskoos rekordiliselt suur roolülidest kroon, millesse kulus 1834 kaheksatahukat ning mille küljepikkus tuli 230 cm.
Krässid ja tärnid
Väga populaarne ja lihtne etnograafiline kaunistus on ka kräss. Toore kartuli või naeri sisse on torgatud augud ja aukudesse õlekõrred (tänapäeval sobivad mis iganes kaunid kõrred).
Osavamatel tuleb tihedam kräss ja kõrte otsa võib lisada lõngast tutte, jätta viljapead kõrtele otsa ja lükkida kõrrele veel ka värvilisest kartongist ruute (täna läikivat ja säravat). Kräss sai lõpuks ümmargune õhuline rippuv kaunistus, mille kohta Rapla mail olla öeldud kärbsekiik.
Kahte või kolme rookõrt (või pulka) saab kasutada ka tärni tegemiseks, mille ümber on keritud värvilist lõnga. Keritakse ühes suunas igale pulgale eraldi tiir peale tehes. Neid tärne on kasutatud ohtralt pulmades pruutpaari seljataguse seina kaunistamisel. Vormsi jõulukroon koosneb ümmargusest vitsast, mille külge riputati oma paarsada tärni – kolmekaupa üksteise alla ja nii mitmeid ridu. Kõik tärnid eri värvi.
Peagi on taas jõulud ja kogu pere saab vabamalt hingata ning rohkem koduseinte vahel aega veeta. Siis on just õige aeg meenutada käsitööoskusi ja koos lastega meisterdada mõni vanaaja jõuluehe tänapäevases kuues. Järgnevad leheküljed annavad selleks piisavalt inspiratsiooni.
Õlekroonide kohta on välja antud ka paar raamatut, millest saab huviline snitti võtta:
Anne Erlach „Käsitöid taimedest“ 1997
Urmas Veersalu, Piret Õunapuu „Roo- ja õlekroonid“ 2015
