Lõputult veniva jaaniilmaga pikk ja väsitav aasta

Olgu kohe öeldud, et pühadeteemalist juhtkirja ei tule. Olud on sellised. Tõsistele pingutustele vaatamata ei ole õiget jõulutunnet ikka veel tekkinud. Küllap on omajagu süüd sellel lõputult venima jäänud porisel jaanipäevailmal, mis jäärapäiselt põhjapoolt tulevaid karastavaid külmahoovusi tagasi pressib ja päeva kiivalt hämara kardina varjus hoiab.
Põhjamaine inimene on niimoodi tehtud, et ta vajab talvist „külmtöötluse perioodi”, mis aitaks ennast uuel aastal uuteks katsumusteks ette valmistada. Kui see etapp jääb läbimata, võivad madalalt sõudvad pilved inimese kaamoses nii maadligi suruda, et hiljem on raske selg uuesti sirgeks ajada.
Muidugi võiks sellega isegi leppida, kui tead ja usud, et ükskord – võtku see aega mis võtab – lähevad ilmaasjad niikuinii jälle paika. Seda enam, kui see oleks ainus mure. Aga ei ole ju ainus! Koos padusajuga kestab edasi ka see räiget sõimu, solvanguid, ebasiiraid vabandamisi ning muud seletamist ja sekeldamist täis aasta. Seegi ei taha kuidagi lõppeda. Peab olema ülimalt optimistlik ja piisavalt naiivne uskumaks, et 1. jaanuariga tuleb uus aasta, mis meid vanast vabastab. Ei tule ju niisugust aastat veel! Pole isegi lubatud, et tuleb.
Üheaegselt jäävad kestma nii põhjamaise pimedusega kaetud keskeuroopalikult ligane talveilm kui ka aina räigem ning Eestit üha selgemalt isolatsiooni suruv poliitiline sõim, mis on nagu tormine meri kergitanud pinnale ühiskonna põhjavahu. Lugege üleriigiliste väljaannete kommentaare ja tehke ekskursse sotsiaalmeediasse ning te veendute selles. Mitte kunagi varem ei ole Eestis nii palju sõnasõnnikut hunnikutesse veetud ja laiali laotatud.
Paraku on üks asi sisepoliitilised pesemata suudest tuulde lastud süljelärakad ja hoopis midagi muud ühest parteiraadiost üle ilma laiali paisatud Eesti seniseid sõpru ning toetajaid halvustav räuskamine. Ainult väga rumal inimene saab uskuda, et TRE-tärinad jäävad keelebarjääri taha. Ei jää, kinnitas kaitseminister Jüri Luik (vt Riigikogu infotunni 18. detsembri stenogrammi).
Tunnistagem, et see on mure meie tuleviku pärast, mis tumestab tänaseid päevi, halvab jõulutunnet ja võtab usu uue aasta võimalikkusesse.
Ja veel. Tegelikult on ju piinlik ka sellepärast, et see mürgipilvi levitav parteiraadio asub Rapla linna südames ja on kohalike omavalitsuste poolt hoolega hoitud. Kas see viitab teadmatusele või ongi nüüd selline suund? Kui on suund, siis tuleks seda ausalt ja avalikult tunnistada.
Siin peaks nüüd punktikoht olema. Ometi tõrgub käsi seda panemast. Ei saa ju olla, et nii jääbki. Ühel päeval puhub värske tuulepuhang rasked pilved laiali ja päike särab taas. Nagu juhtus eile pärast purustavat tormi.
Soovigem seda siis üksteisele ja uskugem, et see päev ei ole väga kaugel.