Inge Põlma
Detsembri keskel avasid Raplamaa kaasaegse kunsti keskuse (RKKK) asutajad Riin Pallon ja Kairi Orgusaar oma esimese ühise näituse. Ühtlasi tähistab see keskuse juubeliaasta algust, sest tänavu suvel möödub 10 aastat keskuse loomisest.
Näituse “Tume jõgi” tutvustuses ütlevad kunstnikud, et pealkiri “viitab alateadvusele ja selle varjatud hoovustele, mis meid mõjutavad, kuid selgelt defineeritavad pole”. Nii võibki eksponeeritud maale võtta nii abstraktsetena kui näha neis ka loodusmaastikke.
Riin Palloni voolavaid-voogavaid maale, mida on tutvustuses iseloomustatud kui emotsioonidest laetud poeetilisi maastikke, täiendavad seintele paigutatud luuletused. Lisaks on temalt üks skulptuur – õlivärviga maalitud vahust ja metallist koosnev habras paadikarkass pealkirjaga “Kas need paadid kannavad mind?”. Riin ütleb selle kohta, et sai inspiratsiooni Ilon Wiklandi mälestusteraamatust. “Hakkasin mõtlema, et kui minnakse kuhugi, kuidas seal vastu võetakse, kuidas üldse kohanetakse mujal. Mind hakkas kummitama mõte – kas need paadid ikka kannavad. Kas see kannab, kuhu minnakse.” Ta lisab: “See paat on nagu unistus või ootus, päris kandma ei olegi ta mõeldud.”
Kairi Orgusaar on seni esinenud näitustel klaasikunstnikuna, samas on ta illustreerinud ka Mathura luulekogu. Sellel näitusel on ta välja pannud suured õlimaalid, millel värvid justkui voolavad ja valguvad üksteisesse, mõjudes veepeegeldustena maastikest. Kairi ütleb, et ta on teinud palju akvarelle ning see on tema tehnikat mõjutanud. “Esimene kiht on suhteliselt vedela värviga tehtud, aga hiljem on kasutatud absoluutselt kõiki võimalikke pintslitehnikaid,” kirjeldab ta huvitava tulemuseni jõudmist.
Praegu on näitusel väike vaheaeg. Uuesti saab näitust külastada alates 14. jaanuarist ning 15. jaanuaril on kunstipublik oodatud kunstnikega kohtuma.
Professionaalne kunst suurtest keskustest kaugemal
Riin ja Kairi asutasid RKKK 2010. aastal eesmärgiga tuua nüüdiskunsti inimestele ligemale, seda neile lahti seletada ja sel viisil kunstiteadlikkust tõsta. Et inimesed oskaksid kunsti vaadata ja selle vastu huvi tunda. „Mõnikord on tundunud, et tõstetakse esile midagi hästi kitsast, mis on moes. Meile tundus, et see, mis toimub, on hoopis põnevam ja hoopis rohkem võiks näidata, mis toimub maalimises, mis klaasikunstis jne. Just kunstniku seisukohast näidata kaasaegset kunsti,” räägib Kairi keskuse loomise tagamaadest.
Keskus ei tekkinud päris tühja koha peale, sest Raplas oli aastaid tegutsenud Rapla Kunstiseltsi õpikoda, kus Riin ja Kairi juhendasid maali- ja joonistamiskursusi. Tänu kunstiseltsi tegevusele oli 60-70-ndate kunstipõlvkond siinsele vaatajale tuttavaks saanud, aga järgmised põlvkonnad vajasid alles tutvustamist. Üks esimesi suuremaid näitusi oligi „Moodne maal”, kus esinesid just Eesti noorema põlvkonna maalikunstnikud.
Mõlemad leiavad, et sellest ajast, kui RKKK on tegutsenud, on arusaamine kunstist hüppeliselt avardunud, sest kasvõi kooliõpilaste, sh kunstikooli õpilaste jaoks on näitustel käimine päris suur osa õppest, et vaadata ja kursis olla sellega, mis kunstimaailmas toimub. „Kui publik on siin midagi näinud, on tal ehk kergem otsuseid teha, kuhu veel minna ja edasi vaadata, kui miski eriti hea mulje jättis,” toob Riin välja keskuse laiema mõju.
Kui palju on aga kümne tegevusaasta jooksul erinevaid näitusi RKKK-s üldse olnud, ei oska Kairi ja Riin peast öelda. “Me alles hakkame seda kokku võtma,” ütles Riin enne jõulupühi.
Erinevate näituste, kunstnike Raplasse toomisel on keskuse loojatel olnud kaks põhimõtet. Üks neist on mitmekülgsus. “Me ei ole ainult kontseptuaalsele kunstile tähelepanu pööranud, vaid kõigele, et valik oleks mitmekesine,” ütleb Riin. Ja teine asi on professionaalsus. “Meile on hästi oluline, et ükskõik, kas ta on maal või klaas vms, aga ta peab olema professionaalselt tehtud, idee peab olema lõpuni välja toodud. Just kvaliteet on see, mis määrab,” lisab Kairi.
Aastate jooksul on RKKK-s läbi viidud kunstikursusi ning ka neis osalenud harrastajad on esinenud näitustel, kuid suurem osa keskuse näitustest on olnud professionaalsete kunstnike päralt, et anda kohalikele inimestele kodu lähedal võimalus olla kursis sellega, mis toimub laias kunstimaailmas. Seega on lisaks eesti kunstnikele Raplasse jõudnud ka rahvusvahelisi näitusi. Üks suurejoonelisemaid väljapanekuid oli kahtlemata Läänemere maade kunstnike klaasinstallatsioonide näitus “2D” 2016. aastal. Külastajate hulga poolest on üheks menukamaks näituseks osutunud eelmise aasta novembris avatud Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus “Õ”.
Kunstnikud ütlevad, et nende jaoks on kõige põnevamad olnud sellised näitused, mida kureerides on nad ka ise midagi uut avastanud. Kairi toob välja EV100 juubelinäituse “Eesti kui mõtteline ruum”, mis oli ühe jalaga teaduses ja programmeerimises ja samas hästi atraktiivse visuaalse ja kontseptuaalse poolega. “Seal oli väga palju asju, mida ma ise ei oskaks teha, ja väga tore oli vaadata, kuidas need toimisid.”
Riin lisab möödunud aastal “Saksa kevade” ajal toimunud kolme saksa kunstniku näituse “Me oleme kohal”. “Kolm saksa kunstnikku olid kõik nii erinevad, aga samas see komplekt oli nii mõnus, omavahel nad sobitusid hästi ja see läbikäidav maal oli nii mõnusa mõttega minu jaoks,” kirjeldab ta.
Sel aastal on lisaks eesti kunsti ja kunstnike tutvustamisele võtnud Riin plaani Soome kunstnike näituse ning Kairi loodab Raplasse tuua ühe maailmakuulsa leedu kunstniku töid.
Stabiilne toetus annaks turvatunde
Möödunud sügisel ilmnes Rait Rosina näitusel “Väikelinn kui identiteet”, et vaatamata ligi kümnele tegevusaastale on endiselt paljude inimeste jaoks üllatus, et bussijaama vastas, samas hoones ehitusmaterjalide kauplusega asub ka kunstikeskus. Kairi ja Riin ohkavad ja ütlevad, et nende soov on hoonele silt saada ja sellega on nad ka pikka aega tegelenud, aga “asjad ei lähe päris nii kiiresti kui plaanitud”.
Teine suur soov on uuendada näitusesaali valgusparki, sest praegu on tööde jaoks õige valguse sättimine vahel vägagi keeruline.
Samas on ruum ise piisavalt avar ning rohkete võimalustega, kuid seab kuraatorile ka vastutuse, et kokku pandud näitus mõjuks terviklikult ja väljapandud taiesed omavahel sobiksid. “Keraamikute näituse puhul nägi kujundaja hästi palju vaeva, et kõik kõlama jääks. See on alati keeruline teema. Mõnikord on vaja mõni töö välja jätta, mis üldse teistega ei sobi. Või ei ole piisavalt professionaalselt tehtud,” kirjeldab Kairi näituse korraldajate tööd.
RKKK on tuntud laiemalt kui ainult Rapla maakonnas. Siinsetel näitustel käib palju inimesi ka Tallinnast ja mujalt ning keskuse loojaid rõõmustab see, et näitustele jõuavad nii kunstnike erialaliidud kui ka kooliõpilased. Kuid alati võiks külastajaid rohkem olla. Seda enam, et Riin ja Kairi on mõlemad väga head giidid neil näitustel. Ja kuigi külastajal on võimalus vabatahtlikult keskuse tegevust annetusega toetada, on näitused tasuta.
Aga siit tuleb ka tõsisem pool, sest päris oma rahakoti peal ei jaksaks keegi niisugust ettevõtmist nii palju aastaid jätkata. RKKK saab üldse tegutseda tänu Kultuurkapitali tegevustoetusele, mida tuleb aga taotleda iga aasta ning ühtlasi konkureerida kõigi teiste Eestis tegutsevate galeriidega. “Natuke raske on pikaajalisi plaane teha, sest saame aasta lõpus teada, kas meil on üldse võimalus midagi teha,” nendib Kairi, “aga et see võimalus meil on, selle eest oleme tohutult tänulikud. See hoiab meid.”
Esimestel aastatel toetas keskuse tegevust ka Rapla vald, enam mitte. “Eks alati on väike ootus, et nad leiaksid uuesti endas üles toetamise soovi,” ütleb Riin vaikselt ja Kairi lisab, et selline kohapealne toetus lisaks kõvasti turvatunnet, sest siis ei oleks nad nii ühest allikast sõltuvad. “Ja natuke kergem oleks suhelda inimestega väljastpoolt, kes küsivad, kas teil on valla või maakonna toetus. Päris piinlik on vastata, et ei ole,” toob Riin välja veel ühe aspekti.
Vaatamata raskustele on publiku huvi see, mis annab nii Kairile kui ka Riinule indu keskusega jätkata. „Me ei saa öelda, et publikule ei meeldi kaasaegne kunst. Väga erinevaid asju võetakse vastu. Mõnikord oled nii väsinud ja siis vaatad, kuidas rõõmus publik hakkab tulema… Publiku soojus on üks asi, mis hoiab seda [keskust] elus,” ütleb Kairi.
