Siim Jõgis
Kehtna elanik Reet Kaljula (67) on viimased viis aastat tegelenud audioraamatute redigeerimisega. See tähendab, et ta kuulab sisseloetud raamatuid ning parandab vigu, mis on lugejatel tekkinud. Sealjuures on ta ise pime ning teeb seda tööd vabatahtlikuna.
Kaljula töötab oma kodus Kehtnas. Köögi akna all on tal arvuti, mille ees võib ta istuda päevas viis-kuus tundi ning kohati isegi rohkem. Ta on praktiliselt pime ning näeb vaid valgust. Kindlasti ei saaks ta arvutiekraanilt teksti lugeda. Helifailide redigeerimiseks kasutab ta spetsiaalset pimedatele loodud programmi. Selle juhtimiseks kasutab ta klaviatuuri, kuid mitte arvutihiirt. Klahvide asukoht jääb pikapeale meelde, kuid hiire kasutamine oleks juba keerulisem.
Audioraamatud on inimeste seas aastate jooksul aina enam populaarsust kogunud. Sellest on kujunenud justkui omamoodi kunstivorm. Eriti vajalikud on need nägemispuudega inimestele, kes tavalisi raamatuid lugeda ei saa. Raamatute sisselugemisega on Eestis regulaarselt tegeletud 2014. aasta sügisest. Just siis alustas ka Reet Kaljula. Ettepaneku selleks tegi arvutiõpetaja Artur Räpp.
“Ta on täiesti pime mees. Tondil asub pimedate ühing ning ta töötab seal. Ilma temata mina oma tööd teha ei saaks. Mina alustasin oma arvutitööd üksteist aastat tagasi. Veebruaris saab täis viis aastat redigeerimist,” rääkis Kaljula. Artur Räpp redigeeris esimesed neli raamatut ning seejärel kutsuti appi Kaljula. Teine inimene, kelleta ta seda tööd teha ei saaks, on Anni Oraveer. Ka tema on pime ning tegeleb samuti sisseloetud heliraamatute redigeerimisega. Oraveer elab Haapsalus ning tema juures toimub ka raamatute sisselugemine.
Samamoodi nagu redigeerimise puhul, tegelevad ka sellega vabatahtlikud inimesed. Nemad peavad olema loomulikult nägijad. Anni Oraveer rääkis, et neid on ligikaudu nelikümmend inimest. Tihedatel päevadel käiakse tema juures lugemas nii hommikuti, lõuna ajal kui ka õhtul. Kaks kõige aktiivsemat lugejat on mõlemad sisse lugenud üle viiekümne raamatu.
Kui teos on sisse loetud, saadetakse helifail Dropboxi vahendusel edasi Kaljulale, kes seejärel neid redigeerib. See on vajalik töö, sest enne kui audioraamat saab ilmuda, tuleb sealt kõik vead välja lõigata.
Vahel juhtub, et lugeja köhatab või teeb mõne muu liigutuse, mis lindile jääb. Teinekord loeb ta mõne sõna või lause kaks korda. Samuti võib salvestuda lehe keeramise heli. Nende väljalõikamine ongi redigeerija ülesanne. Reet Kaljula ja Anni Oraveer tegelevadki sellega.
Idee hakata audioraamatuid salvestama andis Anni Oraveerile kunagine Haapsalu sotsiaalmaja juhataja Serli Küünarpuu. Oraveer rääkis, et kui Reet Kaljula seda tööd tegema kutsuti, visati ta sisuliselt külma vette. Ja ta sai seal hakkama. Artur Räpp õpetas välja ka teisi redigeerijaid, kuid nemad selle tegevuse juurde pikalt ei jäänud. Oma võimete piires aitab kaasa ka Arturi abikaasa Mirja Räpp, kuid põhilise osa redigeerimistööst teevad ikkagi ära Kaljula ja Oraveer.
„Vabatahtlik inimene on tõeline kullaauk. Võin öelda, et Reeta kannustab selles töös heasüdamlikkus,“ sõnas Oraveer. Ta lisas, et teadis Reeta tegelikult juba enne seda aega, kui koos audioraamatuid redigeerima hakati. Ühel pimedate ühingu üritusel saadi kokku kabelaua taga, et üks partii mängida.
Viie aastaga 361 raamatut
Kuid mille järgi valitakse raamatuid, millest omakorda tehakse audioraamatud? Põhiliselt valivad lugejad ise need välja. Loomulikult tuleb raamatukogust järele kontrollida, et keegi teine ei ole seda juba sisse lugenud. Üldiselt valitakse uuemaid raamatuid. Enamik neist on ilukirjanduslikud teosed. Märkimisväärne osa neist on muide just kriminaalromaanid. Need lugejatele meeldivad. Samamoodi loetakse sisse ka õpikuid ja teatmeteoseid, kuid neid on vähem. Teiste seas on sisse loetud ka näiteks Piibel.
Suur osa teostest on eestikeelsed, aga kaks on ka venekeelsed. Viimase viie aasta jooksul on vabatahtlikud inimesed sisse lugenud tervelt 361 raamatut. Seda on märkimisväärselt palju! Keskmiselt on ühe aasta jooksul sündinud 72 audioraamatut.
“Ma ei kujuta ette, et ma lihtsalt käed rüpes istuksin. Teen arvuti lahti ja hakkan kohe tegutsema,” rääkis Kaljula. Naljalt tal ühtegi päeva vahele ei jää. Reeda abikaasa Rein ütles, et kohati tuleb ette ka päris pikki päevi. Ikka kella kümneni õhtul välja. Heliraamatute redigeerimine nõuab järjepidevust ning teotahet. Kui Reet meenutas esimesi päevi, mil ta sellega tegeles, võrdles ta seda sügavasse vette hüppamisega. Kiiresti tuli õppida ujuma ning hakata seda tööd tegema. Ka teised pimedad on sellega alustanud ning audioraamatute redigeerimist proovinud, ent siis pooleli jätnud. Reet on selle juurde jäänud ning teeb seda järjepidevalt.
“Alguses tundus see töö lihtsalt huvitav, aga ma sain kiiresti selgeks, et see nõuab suurt tähelepanu ja keskendumist,” rääkis naine. Kui ta seda üksinda kodus teeb, peab olema ümberringi vaikus ja rahu. Nii ei ole, et samal ajal saab vestelda ja helifaile redigeerida. Kui abikaasa tuleb ja tahab vahepeal midagi küsida, tuleb töö pausi peale panna.
Kogu protsess alates sisselugemisest kuni audioraamatu valmimiseni on aeganõudev. Ühe teose redigeerimine võib aega võtta kuni kuu aega. Muidugi sõltub see ka raamatu mahust ja sellest, kui hea on olnud sisselugeja. Kaljula tõi välja, et väga kenasti sai raamatute sisselugemisega hakkama Andres Ammas, tuntud ajakirjanik ja poliitik. Ta olevat vahel juba kella seitsmest hommikul olnud Anni Oraveeri ukse taga, et raamatuid salvestada. Kõik lugejad muidugi nii head ei ole kui tema. Ette tuleb ka vigu, millega redigeerijad peavad toime tulema.
Tegemist on igati tänuväärse tööga, sest heliraamatud ei ole heaks kaaslaseks mitte ainult nägemispuudega inimestele, vaid ka teistele, kellel on lugemisega probleeme. Kättesaadavad on need veebilehel veebiraamatukogu.ee. Küll mitte kõigi jaoks. Veebiraamatukogu on helisalvestiste ja e-teavikute veebikeskkond Eesti pimedate raamatukogu lugejatele. Veebiraamatukogu saavad kasutada ja end lugejaks registreeridda nägemispuudega või mõne muu trükitud teksti lugemist takistava puude, häire või haigusega inimesed.
Eesti pimedate raamatukogu
Praegu on Reedal pooleli Oksana Robski raamatu “Uusvenelaste naised” helifaili redigeerimine. Ta ütles, et selle on sisse lugenud väga hea lugeja, kellel tuleb harva vigu ette. See teeb muidugi ka redigeerija töö lihtsamaks. Ometi on imetlusväärne, kuidas Reet, olles ise praktiliselt pime, suudab teha ekraani ees tööd, mis oleks väljakutse ka nägijale. Vajalikud klahvikombinatsioonid on tal juba ammu jõudnud lihasmällu ning seega saab ta seda teha klahvistikku nägemata. Ta teeb seda tööd ka hommikuti, kuid põhiliselt meeldib Reedale helifaile redigeerida õhtuti.
Abikaasa Rein hakkab kella neljast vaatama filme ja siis on Reedal hea võimalus süveneda oma töösse. Siiski on see väsitav ning üle paari tunni seda naljalt järjest ei tee. Siis tuleb paus teha ja hinge tõmmata. Kohati on ette tulnud ka seda, et ei ole ühtegi raamatut redigeerida. Siis tuleb lihtsalt kannatlikult järgmist võimalust oodata. “Hasart on tekkinud. See on juba vajadus, et saaks tööd teha,” rääkis Reet.
Kuigi sellest tööst lõikavad kasu teised, on kasusaajate ringkond püsinud võrdlemisi väiksena. Nagu varem sai öeldud, ei ole nendele audioraamatutele ligipääsu päris kõigil, vaid ainult Eesti pimedate raamatukogu lugejatel. Reet Kaljula ütles, et kui inimesel ei ole endal võimalik raamatuid lugeda, kuid soovib neid kuulata, on võimalik pimedate raamatukoguga ühendust võtta. Seda saab teha telefonil 674 8212 ning nende veebilehekülg on www.epr.ee.
Pärit Konuverest
Reet Kaljula elab oma Kehtnas asuvas majas koos abikaasa Reinuga. Reet on tegelikult pärit Konuverest ning kohtus oma tulevase abikaasaga ühel tantsuõhtul, kui ta õppis Kehtna tehnikumis. 1969. aasta detsembris tuli Rein Nõukogude armeest ning samal aastal loodi tutvus. Rein Kaljula ise on põline Kehtna inimene. Abielu sõlmiti 1971. aastal, mis tähendab, et järgmisel aastal on põhjust tähistada kuldpulma – viiskümmend aastat saab täis. Abielupaaril on tütar ja poeg ning neli lapselast, kõik poisid.
Reet ei ole olnud pime terve oma elu. Tal on kaasasündinud haigus retiniit, mis on nägemise ära võtnud järk-järgult. Veel näiteks kümme aastat tagasi oli tema nägemine parem kui praegu.
Juba esimeses klassis pandi ta istuma esimesse pinki, et paremini tahvlile näha. Ometi on ta ise rõõmsameelne ja jutukas ning räägib oma tööst hea meelega.
“Olen õnnelik inimene,” ütles ta. Sellist mõtet pole tal veel pähe tulnud, et jääks käed rüpes lihtsalt koju istuma. Alati otsib ta tegevust. Eriti suvel, kui lihtsalt tõmbab värske õhu kätte. Maja ümbruses on töid teha küllalt. Tavaliselt käib õuetöid tegemas Rein, aga just suvel teeb käed mullaseks ka Reet. Keerulisemaid töid ta küll teha ei saa, kuid näiteks rohimisega saab hakkama.
Vabatahtlikuna, heast südamest
Nägijana on ülimalt keeruline ette kujutada, kuidas on võimalik päevast päeva elada pimedana. Kuidas selle maailmaga kohaneda ja kuidas kasutada oma teisi meeli selleks, et ümbritsevas keskkonnas liikuda. Ometi on meie keskel inimesi, kes on õppinud pimedana siin maailmas orienteeruma ning tegelikult ka hästi hakkama saama. Reet Kaljula on üks selline näide.
Ta ütleb ka ise, et on õnnelik inimene. Koos abikaasa Reinuga on nad suureks kasvatanud kaks last. Perekond ongi kõige tähtsam.
Samuti on tähelepanuväärne, et Reet ise otsib tegevust ning soovib tööd teha. Tema enda sõnade järgi on hasart sisse tulnud ning niisama logelemine talle ei sobi. Alati ootab ta Anni Oraveerilt uut helifaili, mida asuda redigeerima. Seda tööd teeb ta väga hästi, tuues rõõmu pimedatele raamatuhuvilistele, kes ise ühtegi teost lugeda ei saa. Ning kõike seda teeb ta vabatahtlikuna, heast südamest.
