Inimlikust ahnusest ja häbiväärsest rumalusest

Hea tuttav tahtis seenele minna. Sõitis vana harjumuse järgi esimesse seenemetsa, vaatas: kännud ja metsarisu nii et murra või sääreluud. Keeras ringi, sõitis teise metsa – jälle kännud, rasketraktorite sügavad rattaroopad ja raiejäänukid. Kolmandas metsas ikka sama: kännud ja lõhutud maa. Jäidki seened korjamata. Peaaegu nagu halva lõpuga muinasjutus.
See oli sügisel. Nüüd on mitu kuud edasi läinud. Ilmastik on metsaraadajatega mesti heitnud ning ühesilmalised koletised undavad päevad ja ööd loomi hirmutades metsades ja rasked palgiveomasinad lõhuvad vihmamärgasid külateid. Aga on märke, mis näitavad, et selle „peo” esimene vaatus hakkab läbi saama – palgimetsad on ilmselt otsas ja järg on jõudnud loodus- ja muinsuskaitsealadele ning parkmetsadesse.
Läinud laupäeval Kosel RMK (Riigimetsa Majandamise Keskuse) lageraieplaani vastu ning Kose ja Ravila aleviku ja Vardja küla vaheliste metsade ehk KAH (kõrgendatud avaliku huvi) ala kaitseks kokku kutsutud kogukonna koosolekul andis RMK nõukogu liige ja riigikogulane Peeter Ernits teada, et 16. jaanuaril (juba homme!) arutab RMK nõukogu auditi komitee ettepanekut KAH-alade ja loodusväärtuslike alade vähendamist.
Tähendab, näpud on põhjas! Ongi veel ainult looduskaitsealad, pargid ja surnuaiad järel. Õige ka – pargid on baltisakslaste majanduslikus mõttes täiesti rumal pärand ja kõrghaljastus kalmistutel on ka häbematu raiskamine – kui puud palgiks teha ja kännud välja juurida, tekiks hulgaga vaba pinda uute matmisalade tarbeks. „Sa ju tahad puidust taburetti!” karjub metsaraadajate loosung sulle näkku.
Aga see ei tähenda, et käputäis metsaärikaid, kes on kinni maksnud mitme ülikooli kahtlase väärtusega „teadlased”, rahastavad parteisid ja kamandavad (huvitav, mis nipiga?!) mitme ministeeriumi tähtsaid ametnikke, oleksid lõpetanud. Kaugeltki mitte! Ekspordiks minevate pelletite ja saepuruplaadi materjaliks sobivad ka noorendikud, võsaalad ja… kas või iluhekid.
Ja inimesed on imestunud, et miks tulevad metsloomad inimasulatesse ja kiskjad murravad koduhoovides koeri ning metsalinde enam ei lenda… Kus nad siis olema peavad? Metsi ju pole enam!
Kuni kuuekümnendate aastate lõpuni kehtis N. Liidus ametlikult pseudoõpetus, mis kuulutas: „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise!” Alles siis, kui jõed olid tagurpidi voolama pandud ja igasuguste muude lolluste tagajärgedega majandusele korvamatut kahju tekitatud, tuli mõnel mehel mõistus koju ja tõeliselt kahjurlik loosung võeti maha. Tundus, et inimkond on saanud hea õppetunni ja midagi samaväärselt lolli ning loodusvaenulikku enam läbi ei lasta. Aga võta näpust! Inimlik ahnus ja rumalus on lihtsalt uskumatult visad ikka ja jälle juurduma ning õitsema!