Katri Reinsalu
Suurem osa kaubandusvõrgust leitavatest rõivastest koosnevad suuremal või vähemal määral sünteetilistest materjalidest. Halvemal juhul on koostiseks sajaprotsendiliselt polüester ja paremal juhul selle segu. Mille peale ehk esmapilgul ei mõtle, on aga asjaolu, et meie rõivad eraldavad pesemise käigus pesuvette mikrokiude, mis jõuavad tihtipeale lõpuks loodusesse.
Kui need kiud on plastist ega lagune, tekitab see probleemi.
Loogiline samm pärast rõivaste kandmist on need pesumasinasse visata ning nuppu vajutada. Aga just pesumasin ongi esimene ühenduslüli loodusega. Pesemistsükli käigus vabaneb rõiva küljest olenevalt selle materjalist 500 kuni 3000 kiudu. Kiud jagunevad laias laastus kaheks – looduslikud ja keemilised kiud. Looduslike kiudude alla kuuluvad näiteks puuvill, lina ja vill. Keemilised kiud jagunevad tooraine alusel veel kolmeks. Paljud neist on nafta baasil toodetud. Keemilised kiud moodustavad 76% kogu maailmas toodetud kiududest.
Pesuvette eralduvad sünteeskiud ehk mikroplast on aga niivõrd väike, et kipub tihtipeale muretult ka reoveejaama filtrid läbima ning sealt edasi merekeskkonda jõudma. On ammu teada fakt, et merekeskkond on plastiga reostunud. Mikroplast jõuab sinna erinevatest allikatest, kuid arvatakse, et pesupesemisel on märkimisväärne roll.
Polüester ning akrüül on raskemad kui vesi ning settivad seega merepõhja. Samuti on täheldatud, et mikroplast siseneb läbi mereorganismide ka toiduahelasse. Mereande süües tarbime ka meie mikroplasti, mille mõju meie tervisele ei ole täna täielikult teada.
Igati mõistlik oleks plastiga keskkonna reostamist vältida. Parima lähenemise leidmiseks on tehtud mitmeid võrdlevaid teste. Ühe uuringu käigus võrreldi kolme materjali pesemisel eralduvate kiudude hulka. Materjalid olid polüester, akrüül ning puuvilla-polüestri segu. Selgus, et kõige enam kiude eraldus esimese viie pesemiskorra käigus. Kuna kõige enam kiude eraldub just esimese pesemisega, võiks tulevikus tootja selle ise läbi viia ja heade filtrite abil suure osa mikrokiududest rõivastest juba enne toote poeletile jõudmist eemaldada.
Samuti selgus uuringust, et eraldunud kiudude koguse alusel olid polüester ja akrüül üsna võrdsed. Märkimisväärselt vähem kiude eraldas aga polüestri ja puuvilla segu.
Looduslike kiudude tootmine vajab palju maad ja vett, mida kasvavat rahvastiku arvu arvestades läheb vaja pigem toidu tootmiseks. Seetõttu ei ole realistlik ainult looduslikest kiududest rõivaste kandmine. Eelpool mainitud uuringust saab aga järeldada, et ka osaliselt looduslikest kiududest materjal on tunduvalt parem lahendus kui täielikult polüestrist või akrüülist riided.
Oma rolli kiudude eraldumisel mängib ka viis, kuidas pesu pesta. On leitud, et mida kõrgem temperatuur, seda enam kiude eraldub. Samuti on täheldatud, et pesuloputusvahendi kasutamine suurendab nende eraldumist. Seega on mõistlik eelistada õrnemat programmi, madalamat temperatuuri ning loobuda pesuloputusvahendist.
*
Mida saab iga inimene ise ära teha, et mikroplasti keskkonda levimist takistada?
* Pese oma riideid pigem harva, madalal temperatuuril ning õrna programmiga.
* Kasuta eestlaetavat pesumasinat (pealtlaetava masinaga võrreldes eraldub pesu käigus vähem mikrokiude).
* Kasuta spetsiaalset mikrokiude püüdvat pesukotti Guppyfriend.
* Paigalda oma pesumasinale ise filter, mis mikrokiud kinni püüab.
* Enne katkise riideeseme äraviskamist püüa seda parandada.
* Väldi rõivaid, mis koonevad 100% polüestrist või akrüülist. Eelista looduslikke või osaliselt looduslikke materjale.
* Vähenda tarbimist.
Allikas: CCB Tehnical Report:
Microplastic pollution originating from
Textiles and Paints: Environmental impacts and solutions.
Uppsala, Rootsi, 2017.
