18.8 C
Rapla
Kolmapäev, 10 aug. 2022
spot_img

Lisaleht Käsitöölane: Looma pealuust kodukaunistuselemendiks

Helerin Väronen

Neid, kes aktiivselt oma loomingus loomaluid kasutavad, ei ole Eestis just väga palju. Põhitegijad võib sisuliselt ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üldine tendents on, et peamiselt valmistatakse luudest ehteid. Kuid on ka neid, kes on võtnud eesmärgiks pealuudele uus väärtus anda. Üks selliseid on Tallinnas elav Indrek Sarvin, kes avastas luugraveerimise enda jaoks poolteist aastat tagasi.

Olles ühel sõbral külas, kelle isa on jahimees, jäi Indreku pilk pidama seinu kaunistavatel loomapealuudel. Neid vaadates mõtles ta, et tegemist on küll ilusa asjaga, kuid tema jaoks jäid need siiski igavaks. Kuid kuidas saaks sellist pealuud huvitavamaks muuta? Sellele küsimusele vastust otsides leidis Indrek kümmekond Ameerika meistrit, kes pealuusid graveerivad ja seda ka videotes demonstreerisid.
Nähtu innustas teda sedavõrd, et juba järgmisel päeval läks Indrek ja ostis omale graveerimismasina ja vajalikud terad.

Esimesed graveerimiskatsetused läksid küll nässu, kuid nüüd, enam kui aasta hiljem, on Indreku käe all valminud ligikaudu 60 graveeritud pealuud. Ja seda põhitöö kõrvalt õhtuti ja nädalavahetustel.
Osa neist pealuudest jäävad lihtsalt seinakaunistuseks, kuid mõnedest valmivad laualambid ning tulekul on ka põrandalambid. Indreku loomingu teebki teistest erilisemaks see, et ta kasutab valgust, mis muudab pealuu huvitavamaks ja toob rohkem selle graveeringuid välja. Päevavalguses ei oma selline lamp nii suurt efekti, kuid hakkab „elama“ õhtuvalguses.
Indrek ei välista, et ühel hetkel võiks ta koos mõne teise Eesti luumeistriga, kes samuti pealuudega tegeleb, koostööd teha. Enamik neist teevad küll ehteid, ning Indrek mõlgutab mõtteid, et ühel hetkel võiks proovida ka neid teha, kuna ikka jääb näiteks sarvi ja luutükke alles. Nii saaks ära kasutada kõik, mis vähegi loomast alles jääb.

Kõnetavad märgid luul

Kuigi loomaluid on nii praktiliste esemete kui ka kaunistuste jaoks kasutatud aastatuhandeid, on just tänapäeval inimesi, kes leiavad, et pealuust lamp on õõvastav ja luude kasutamine ebamoraalne. “Kuid juba viikingid ehtisid oma laevu kolpadega, see on üks ehtimise viise. Kõikide inimeste jaoks see ei ole õõvastav. Minu jaoks on tegemist väga ilusate asjadega,” sõnas Indrek.
Ilmselt siiski igasse kodusse ja igale inimesele pealuust lamp ei sobiks. Luuehted ei ole kandja suhtes nii pretensioonikad, kuid pealuu nõuab siiski karakteriga kodu ja vastava iseloomuga inimest.
“Kui hakkan mõtlema, siis 99% peadest, mis kodudesse on rännanud, on ostnud naised. Naised kujundavad kodu, neil on see võim. Kui mees seda tahab ja naine nõus pole, siis seda pealuud ei osteta, kui aga naine tahab, siis ei jää mehel muud üle ja see pealuu läheb seinale või lauale,” sõnas Indrek.
Pealuude graveeringutest on paljud sündinud Indreku enda peas, kuid osa puhul on ta inspiratsiooni saanud ka internetis nähtud mustritest. Eesti rahvapärimusmustreid ei ole ta veel graveerinud, kuid kui kellelgi kindel soov mõnd mustrit või märki saada, on võimalik see täita. Kui kellelgi pealuu juba kodus seinal on, soovikski Indrek kaunistada seda nende mustritega, mis inimest kõnetavad. Selleks suhtleb ta tellijaga saamaks teada, millised on inimese huvid ja millega ta tegeleb, et selle põhjal hakata looma sobivat mustrit. Esialgse kavandi joonistab Indrek hariliku pliiatsiga luule peale ja kui see tellijale sobib, läheb graveerimiseks.
„Vahel on küll inimesi, kes annavad vabad käed, ütlevad, et tee, mis tahad. Siis võtan pealuu ette ja hakkan vaatama, et mis sellest tulla võiks. Kahte ühesugust pealuud ei tule kunagi, kõik on erilised.“
Graveerida võib ka peremärke, perevappi või jahiseltskonna vappi. Ameerikas, kus jahi- ja relvakultuur on teistsugune, ongi igal jahimehel kodus oma trofee, mida kaunistab just sellele inimesele oluline graveering.
Ajaliselt võib ühe pea graveerimisele kuluda 10-60 tundi, olenevalt sellest, kui suure peaga on tegu ja kui detailne on graveering. Lihtsam on graveerida kolpasid, mis looduses kauem olnud, kuna siis on luu pehmem ja seda on kergem töödelda. „Üritan rahulikult graveerida, et ei väärataks. Midagi ei paranda enam, kui suure augu sisse teed. Minu jaoks on see väga rahustav töö. Tuled õhtul koju, mõtled natuke, sõidad töökotta ja graveerid paar tundi,“ sõnas Indrek.

Keeruline leida
uusi pealuid

Praegu on Indreku looming rännanud Eesti kodudesse ja tuttavate kaudu on kaks läinud Inglismaale ja kaks Saksamaale. Graveeritud pealuude turg on hetkel veel võrdlemisi väike. Kuid Indrek loodab, et see kasvab ja ühel heal päeval saab sellest tema põhitöö. Kõige olulisem olekski müüa ka väljapoole Eestit, kuid see on mõnevõrra keeruline. Euroopa piires on asi lihtne, kuid näiteks Ameerikasse on keeruka bürokraatia tõttu väga raske terveid pealuid saata või siia tellida.
Kolpade leidmine ja kättesaamine on Eestis ka võrdlemisi keeruline. Kõige lihtsam ongi siis, kui inimesel endal on see varasemast ajast olemas. Uusi pealuid ei ole eriti võimalik saada. Praegu otsibki Indrek neid, kes vähegi kusagil mõnd pealuud müüvad. Tapamajad neid anda ei või ning jahimehed enda omi üldjuhul ei müü. Teedel hukkunud loomade kohta ei ole küll Indrek uurinud, kuid ta usub, et need rändavad Jõhvi külje all asuvasse loomsete jäätmete põletusjaama. Lihtsam on kätte saada väiksemate loomade kolpi ja suure osa praeguseks tehtud töödest moodustavad lammaste omad. Paljud maal elavad inimesed kasvatavad lambaid enese tarbeks ja kui sügisel loom lihaks tehakse, saab Indrek pea omale.
Hetkel on internetis müügiks pakkuda ka üks karu pealuu, kuid see Indrekut ei ahvatle, kuna ei näe nii huvitav välja kui mõne sarvedega looma oma. Oma riiulis on tal näidata ka üks rebase pealuu, mis kannataks küll lambiks tegemise välja, kuid ei oleks siiski nii põnev. Selliseid pisemaid kolpasid on aga hea kasutada unenäopüüdjate või makramee juures lisakaunistuseks.
Mõned kolbad leitakse ka juhuslikult. Näiteks helistati kord talle, et teatada Võrtsjärve ääres asuvast lagunenud majast, mille juurest leiti kaks lehmapealuud. „Need pealuud saab ära kasutada ja neist saab ilusaid asju teha, mis nad seal niisama seisavad. Olen sõitnud Eesti teise otsa järele või leppinud kokku, et Smartpostiga mulle saadetaks. Ma olen inimesele kompensatsiooni maksnud, et ta viitsib sellega majandada. Paljud ei taha sedagi, tahavad lihtsalt ära anda, et keegi teeks sellest midagi,“ sõnas Indrek.
Peade toomisega seoses rääkis Indrek ka loo, kuidas ta bussitäie lapsi ära ehmatas. Autokärus, millel ei olnud katet peal, vedas ta parasjagu suuri, umbes meetriseid äsjatapetud veiste päid maakodusse puhastamisse, kui autost sõitis mööda koolilaste buss, mille akendel olid väga ehmunud olekuga lapsed.

Mida haruldasem,
seda kallim

Kaks lampi, mis Indrekul kodus näidata on, on samuti lambaluust tehtud. Üks neist on Gotlandi lamba pealuu, mis on saadud tuttava kasvataja käest Pärnumaalt. Lambi osa on aga valmis keevitanud Indreku sõber. Keevitamiskunsti õpib Indrek ka ise vaikselt, kuid samas käib ta mööda uuskasutuskeskusi, et leida teistmoodi lambijalgu või laternaid, mis tema töödega kokku sobiks. Huvitav variant on ka pealuu ühendamine vana mannekeeniga, nii tekkis omanäoline skulptuur, mis hetkel Indreku enda kodu kaunistab.
Enamik pealuudest jõuab Indrekuni puhastatuna, kuid vahel jõuab temani ka terve pea, mida ta siis oma maakodus keedab, puhastab ja valgendab. Kuid kui pea on aasta aega looduses vedelenud, teeb loodus umbes aastaga luud täiesti puhtaks.
Kuid ka need pealuud, mis aastaid looduses olnud, keedab Indrek siiski läbi, et need täitsa puhtaks saada. Luu näol on aga tegemist poorse materjaliga, nii et aastaid looduses olnud kolbad enam vesinikuga valgendamisele ei allu, need tuleb üle värvida. Värvimiseks kasutab Indrek kuumuskindlaid autovärve. Näidislambil, mis Indrekul parasjagu ees, läheb pirn küll omajagu soojaks, kuid muidu kasutab Indrek siiski LED-lampe. Kui luu läheb kuumaks, tekib spetsiifiline lõhn. Luu töötlemisel on seda samuti tunda. Kuigi Indrekul on mask graveerides ees, on ka läbi selle luupõlemise lõhna tunda. Lõhna saab küll vähendada, kasutades spetsiaalseid terasid, mis luud põlema ei pane.
Graveerimisterasid kulub ühe pea kohta 30-40 euro väärtuses ja terade hinnad on vahemikus 7-40 eurot.
Vahel on tahetud Indreku käest ära osta ka mõnda veel graveeringuta pead, kuid ühtegi pead ta niisama, ilma sellest midagi tegemata, ära ei müü. Selgub, et ka graveerimata pealuude eest ollakse valmis maksma päris suuri summasid, näiteks eriti suurte sarvedega hirvepulli pealuu võib maksta lausa tuhandeid. Ka Indreku unistus on saada kunagi mõni uhke hirvepullipea endale graveerimisse.
Vanasti kanti luuehteid just sel eesmärgil, et need kaitsevad kandjat kõige kurja eest, nii võiks seda mõtet ka neile Indreku valmistatud pealuulampidele ja seinakaunistustele laiendada ja mõelda, et need kaitsevad kodu ja perekonda.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised