Anne Ummalas
Loomaluud on inimese elutegevuse paratamatuks kõrvalsaaduseks või lausa jäätmeks olnud juba aegade algusest alates. Vanimad luust esemete leiud on pärit paleoliitikumi ajastust.
Kummastav on mõelda, et loomaluud olid tollel ajal inimese kõrval täpselt samamoodi kui tänapäevalgi. Ainult täna me ei hinda luud kui materjali, meil on tekkinud selle asemele plastmass ja muud tehismaterjalid.
Paljude põlisrahvaste, sealhulgas ka vanade eestlaste uskumuses on olnud, et kütitud looma tuleb suhtuda austusega ning temast saadav lõpuni ja lugupidavalt ära kasutada. Seega on kõigel, mis on loomast valmistatud, vägi sees ja loomad lubavad end ka edaspidi tabada. Looduse ringkäik on ju meist üle ja elada on vaja kõikidel.
Kuigi Eestis ei ole säilinud luutöötlemise traditsiooni ja me ei saa minna vanameistri juurde ja õppida põlvest põlve edasi antud teadmisi, on meil täitsa mitmeid hakkajaid käsitöömeistreid ja kunstnikke, kes on koostöös arheoloogidega vanu luuesemeid uurinud ja eksperimendi korras loonud luutöötlemise tehnoloogiad. Luu töötlemine on traditsioonina säilinud aga näiteks Saamimaal, kus saab käia seda kunsti õppimas. Nii saame praegugi luust esemeid osta ja kasutada ning nõnda lihatööstuse ja jahinduse jääkide hulka vähendada.
Arheoloogilisi luuesemete leide on Eestis üksjagu. Ka hilisema aja väljakaevamistel (nt Tallinnas ehituse käigus kaevatud Tartu mnt, Süda ja Sauna tänava kaevamised) on leitud luutükke, mis ei ole lihtsalt söögitegemise jääk, vaid neid on töödeldud ja neil on olnud otstarve.
Loomaluu töötlemiseks on kasutatud läbi aegade käepäraseid ja moodsaid töövahendeid. Alguse sai see juba kiviajal terava kiviga hõõrudes või uuristades. Metallide levikuga hakati kasutama metallist tööriistu, nuge, viile, puure. Täna saame juba kiirelt ja elektriliste vahenditega mugavalt luid töödelda.
Loomaluustikus on väga erineva kuju, pikkuse ja paksusega luid, mida nutikalt kasutades võib vajaliku eseme saada vägagi kerge vaevaga. Kõik luust esemed (tarbeesemed, kaunistused, ehted) on valmistatud just lähtuvalt luu kujust. Nõnda on mõnd eset valmistades vaja seda vaid veidi lihvida, teritada ja saadki sea pindluust või hobuse või põdra kämblaluust nõela või naaskli muude tööde tegemiseks. Nõelad on olnud nii rõivaste õmblemiseks, nõeltehnikas esemete tegemiseks kui ka rõivaste kinnitamiseks. Siis on nõelapea osa laiem, sinna on ka erinevaid kaunistusjooni ja mustreid sisse kraabitud.
Et luu maailma mitmekesisust mõista, vaatame siin, milliseid luust esemeid on tarvitatud.
* Muistsel ajal olid jahiloomad väga olulised. Usuti, et tükike jahitud loomast kannab inimeselegi edasi looma väe. Nii on ripatsitena ja rõivaste kaunistustena kantud loomade kihvasid, aga ka näiteks kopra kannaluu lülisid, mida on Eestistki palju leitud. Ripatsiteks nikerdati erinevatel ajajärkudel ka kujukesi – loomi, inimesi, südameid ja muid. Ehete valmistamise materjalina on luu olnud kasutusel siiamaani. See mood on ka päris hulluseni läinud ja loomariigile ohtlikuks muutunud, kui mõelda elevandivõhkade ärile ja elevantide ebaseaduslikule küttimisele.
* Mängudeks vajalikud vahendid – täringulaadsed nupud, keegli eelkäijad, malendid, aga ka lihtsad vurrid, mida veel mõni oma lapsepõlvest mäletab. (Vaata ka tagakülge.)
* Muinasajast kuni kohati tänase päevani on põlisrahvastel rippunud naise (mehel ikka ka) vööl nuga ja nõelakoda koos nõelaga. Need olid olulised igapäevased esemed, mida enne metallide levikut valmistati luust ja muude materjalide kõrval valmistatakse neid luust ka tänapäeval.
* Torujatest luudest vilepillid. Seni kõige vanem leid – flööt – on leitud Saksamaal Hohle Felsi koopast. See on 35 000 aastat vana ja seega vanim luuleid, ühtlasi ka vanim muusikainstrument. Valmistatud on see raisakotka tiivaluust. Enamasti on vilepillid meie piirkonnas valmistatud lamba või kitse sääreluudest.
* Igapäevased luust asjad, mida on leitud, on veel uisud, ahingud, odaotsad, noad, kammid, pöörad ja nööbid, heegelnõelad, kedervarre kedrad; kaunistuselemendid jalutuskeppide otstes, püssipäradel ja piibukabadel ja palju muud.
* Hilisemal ajal, kui tarbeesemed tehti vastupidavamatest materjalidest, on luid, sarvi ja võhkasid kasutatud rohkem nips- ja ehteasjakeste valmistamisel – kasvõi valged elevandid ja ehtekarbikaaned vanaema kummutil.
PÕNEVAID LUUST esemeid saab omale soetada koordikamber.ee
Kasutatud materjalid:
Monika Hint, mag. töö „Luust esemed: toormaterjal, töötlemistehnoloogiad ja tootearendus“, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013
Monika Hint „Lugusid materjalist”, Studia Vernacula, 2013
Heidi Luik, Eesti ajalugu, „Keegel varbaluudega“ lk 25, 2019
Heidi Luik, Eesti ajalugu „Majaproua abivahend“ lk 27, 2019
