Katri Reinsalu
Toidu raiskamine on globaalne probleem. Toidu ja eriti liha tootmine on keskkonnale väga koormav ja eriti nukker on see raske vaevaga saadud toit lihtsalt prügikasti visata. Omamoodi iroonilise noodi annab sellele veel teadmine, et osa meie planeedil elavatest inimestest kannatavad nälga. Ometigi on läänemaailmas täiesti tavaline, et arvestatav osa külmkapi sisust lõpetab taldriku asemel prügikastis.
Kõike seda arvesse võttes tundub mulle mõistlik alustada iseendast ja püüda viia oma majapidamise toidu raiskamine miinimumini. Jaanuaris ma igatahes sellise väljakutse endale seadsin. Eks ma pisut liiga optimistlikult lootsin, et mul õnnestub raiskamist täielikult vältida. Etteruttavalt pean tõdema, et päris nii ei läinud. Aga jagan tähelepanekuid, mida ma oma raiskamise vältimise kuul tegin.
Planeerimine, planeerimine, planeerimine… Mulle tundub, et üks raiskamise kindlaim eeldus on pärast tööpäeva lõppu poodi sammumine mäletamata, mis seal külmkapis õigupoolest juba olemas on. Aja ja raha kokkuhoiu seisukohast on mulle juba ammu nädalamenüü koostamine ja ühe korraga nädalaks vajaliku soetamine meeldinud ja sobinud.
Võttes kord nädalas aja läbi mõelda, mida valmistada ja mida selleks poest vaja on, ei pea ma ülejäänud kuus päeva enam pead murdma. Loogiliselt on see ka suurepärane abimees toidu raiskamise vältimiseks. Enamasti kipub süüa tehes mingeid koostisosi külmkappi ikka alles jääma. Hea planeerimisega saab need järgmise päeva toidus ära kasutada. Päris mitu kärbest ühe hoobiga. Teinekord oli sellega küll pisut nuputamist ja nädalamenüü koostamine võttis ehk pisut kauem aega, kuid kontimurdev ülesanne see igatahes ei olnud.
Millised olid siis komistuskivid? Esimene neist oleks ilmselt portsjonide planeerimine. Seda eriti väikeste lastega koos elades, kes ühel päeval küsivad kolm korda toitu juurde ning teisel päeval saavad vaevu esimesest taldrikutäiest jagu. See tähendab, et iga päev oli natuke erinev selles osas, kui palju toitu reaalselt ära tarbiti. Hea nipp sellisel puhul on toidujäägid karbiga sügavkülma panna, et mõni teine kord need ära tarbida.
Teine komistuskivi oli säilivuskuupäevad. Kuna hetkel on minu elukorralduse seisukohast kõige mõistlikum Selveri kullerteenust kasutada, ei saa ma poes jälgida, milliste kuupäevadega tooted mu külmkappi jõuavad. Oli paar juhtumit, kus toiduaine jõudis enne lõpuni kasutamist rikneda. Püüdsin küll kõikide kuupäevade osas näpuga järge pidada, kuid paraku lipsas sinna sisse paar eksimust.
Pisut viskasid kaikaid kodaratesse ka ootamatud kõhutäied. Töökaaslase sünnipäevalõuna tulemusel jäi kaasavõetud toit söömata ja ajas tehtud plaanid pisut uppi.
Kokkuvõtvalt julgen aga öelda, et suutsin ikka parasjagu palju oma raiskamist piirata. Prügikasti rändasid küll mõned puuviljad ja pool pakki toidukoort, kuid mitte kuigi palju muud kraami. Minul on igatahes kavas ka järgmistel kuudel natuke põhjalikumalt oma toitu puutuv läbi mõelda, et sellega pisut vähem ümbritsevat keskkonda koormata.
