21.6 C
Rapla
Kolmapäev, 17 aug. 2022
spot_imgspot_img

Lisaleht Rohelised Sõnumid: Taavi Ehrpais: metsa kaitstakse liiga palju ja majandatakse liiga agressiivselt

Katri Reinsalu

Metsa puudutavad teemad on jätkuvalt teravad ja aktuaalsed. Metsade majandamisest ja majandamata jätmisest vestlesime Vardi Metsaühistu juhatuse esimehe Taavi Ehrpaisiga.

Vestluse käigus tegime ka ringkäigu Vardi looduskaitseala ümbruses. Viskasime pilgu peale nii riigi- kui ka erametsadele. Vaatasime, milline on range kaitse all olev mets ja milline näeb välja majandatav mets.

Kaitstakse liiga palju

Veel enne, kui oma ringkäiguga algust saame teha, tuletab Ehr­pais meelde, et Eestis on riigimetsast 40% kaitse all. Erametsas on see protsent väiksem, kuid kokku kaitstakse 26% metsadest. Lisaks toob ta välja, et 13% metsadest on range kaitse all, kus ei tehta midagi.
Meie esimene pisike peatus on Vardi looduskaitseala sihtkaitsevööndisse kuuluvas metsas. Ehrpais ütleb, et sellel metsal on kindlasti kaitseväärtust, kuid küsib, kas me peaksime jätma ikka 360 hektarit metsa hea infrastruktuuriga kohas täielikult majandusest välja.
„Kas me oleme nii rikkad?” küsib ta ja toob välja, et iga aasta läheb selle mittemajandamine riigile maksma ca 130 000 eurot ja lisaks töökohti maapiirkonnas. „Need 30 000 töökohta, mis on metsa- ja puidusektoris, asuvad just maapiirkonnas ja iga kaitseala rajamisega tuleks läbi arvutada ka see, mitmel inimesel tuleb jälle linna kolida,” ütleb ta.
Ehrpais on seisukohal, et selliseid kaitsealasid, mille kaitsekord tuleks üle vaadata, on Eestis palju. „Mina olen sedameelt, et täna me kaitseme Eestis liiga palju ja majandusmetsas töötame liiga agressiivselt,” ütleb ta. Mõlemalt poolt tuleks järele anda. Ta toob välja, et viimase metsaseaduse muudatusega anti 2013. aastal 30 000 hektarit häid majandusmetsasid kaitse alla selleks, et majandusmetsas oleks võimalik teha 7 hektari suurust lanki.

Majandatavad metsad

Järgmisena teeme tutvust metsadega, mida saab ka majandada. Tänavune talv ei ole metsade majandamist küll kuigi palju soosinud. Erakordselt soe talv tähendab, et ka pinnas on väga pehme. Loomulikult kerkib üles küsimus, miks on harvesterid sellisel ajal metsas ning tekitavad sinna suuri rööpaid.
Ehrpais tõdeb, et tänavusel talvel ei ole metsas palju töid tehtud, kuid küsib selle peale vastu, millal siis metsa tegema peaks. Talvisel ajal on liiga pehme ja kevadisel ajal segavad tööd metsaelustikku ja linde. Suvel on metsatööstuses puhkused ja siis on puitu raske müüa.
„Tänapäeval ei ole mõeldav, et metsas töötavad mitteprofessionaalsed inimesed, keda on võimalik palgata poe tagant siis, kui neid tarvis on. Seetõttu tuleb mingil määral tööd teha aasta läbi,” ütleb ta.
Tekkinud rööpad on tema sõnul äärmiselt kahjulikud harvendusraie puhul, kus nad alles jäävaid puid mõjutavad. Lageraie puhul see mõju nii suur ei ole. Samas toob ta välja, et juhul, kui neist vett välja ei juhita või neid ei tasandata, tähendab see metsa aeglasemat taastumist.
Samuti kerkib üles küsimus, miks valitakse eri vanusega metsa puhul just lageraie. Ehrpais ütleb, et enamasti ajavad inimesed segi erivanuselise puistu ja kasvus alla jäänud peenikesed, kuid siiski sama vanad puud, millest uut metsa kasvatada ei õnnestu.
„Erivanuselisi metsasid meil palju ei ole. Nendes metsades, kus on välja kujunenud erivanuseline mets, saab tõesti kasutada ka lageraiele alternatiive, kuid see nõuab väga oskuslikku tegutsemist ja muidugi on see ka kallim. Küsimus ei ole lageraies, sellest meil pääsu ei ole, küll aga võiksime mõelda rohkem, millise kuju ja suurusega neid teha, et nad maastikule paremini sobituksid. Eriti tuleks mõelda, mida me teeme teede äärtes,” räägib ta.
Ehrpais ise on proovinud oma metsas suuri lageraieid vältida. Eriti just seal, kus on suuremad kinnistud ja hea infrastruktuur. „Seal ei ole kallis majandada väiksemate lankidena. Häid tulemusi on andnud ka veerraied, kuid päris võhikule tunduvad ka need tavalised lageraied. Umbes 60 hektarit proovin majandada püsimetsana. Uuenemine on seal väga aeglane ja ulukikahjustused väga suured. Kuna noored puud kasvavad seal aeglasemalt, on ka ulukikahjustuse periood pikem,” selgitab Ehrpais.
Jõuame vahepeal uuendatud metsani. Tihtipeale viidatakse istutatud metsale kui puupõllule. Ehrpais ütleb, et nõukogude ajal oli tõesti mentaliteet, et ühele hektarile istutati 6000 okaspuud ja kõik muu raiuti sealt välja. Täna sellist metsa keegi ei soovi.
Tänane praktika on hoopis teine. Hektarile istutatakse 1700-1800 okaspuud, millele tuleb looduslikult lisa. Ta toob näite, kus hektarile istutatakse 1700 kuuske. Looduslikult tuleb sinna lisaks umbes 300 mändi, tuhandeid kasepuid ja palju tamme. Istutatud puude sirgeid ridasid metsas näha ei ole ja tõenäoliselt ei saaks nii mõnigi inimene juba mõne aasta pärast aru, et tegemist on istutatud metsaga.
Teeme peatuse ka Ehrpaisile endale kuuluvas metsas. Seal näitab ta kolmes eri vanuses metsa. Ühele langile istutati eelmisel kevadel uued puud. Selle kõrval kasvab 8-aastane mets ning omakorda selle kõrval 18-aastane mets. Ta selgitab, kuidas mitmekesisuse loomine metsas välja näeb. Ta saab aru, kuidas 8-aastane mets möödakäijale paistab. Võib tekkida mulje, et tegemist on üsna üheliigilise kuusikuga. Mändide osas on tõsist kahju teinud ulukid, kelle arvukust viimastel aastatel seetõttu ka piiratud on. Kask raiutakse aga noorest metsast teadlikult välja, sest oma kiire kasvuga hävitaks ta kuused enda ümber. Kuna kask tuleb pärast raiumist kiiresti tagasi, antakse talle kasvamisvõimalus juba pisut vanemas metsas. Seda on näha 18-aastases metsas, kus on nii mändi, kaske, kuuske kui ka tamme. Lõpptulemuseks on segapuistu.

Mets ei saa otsa

Ehrpais ei tunne hirmu, et mets Eestis otsa saaks. Seadused on ranged ja enne kui lank pole uuenenud, ei saa kõrvalt metsa maha võtta. Ta toob Eesti metsa ühe probleemkohana välja pigem selle, et meil on vähe 40-50-aastaseid okaspuumetsi. On palju kännustikke, noorendikke ja vana metsa. Ta ütleb, et metsatööstus on sellega väga hästi kursis. Kõigile on selge, et tänane raiemaht 10 miljonit tihumeetrit ei ole 20 aasta pärast enam realistlik. See ei tähenda tema arvates seda, et täna ei tuleks metsa sellises mahus majandada. Paljudel juhtudel ei saa mets 20 aastat raiet oodata, sest siis pole seal enam midagi väärtuslikku saekaatrisse saata.
„Vaid männikute puhul saab rääkida raie edasi lükkamisest, mida paljud metsaomanikud ka teevad. Minu arvates ei ole põhjendatud ka täna männikute raiumine diameetri alusel. Seda võiks rakendada paari­kümne aasta pärast, kui meil tekib ajutiselt okaspuupuidu puudus,” räägib ta.
Aastad ei ole vennad ja seetõttu ei tasu Ehrpaisi arvates mahtudes näpuga järge ajada. Oluline on see, et 10 aasta lõikes juurdekasvu ei ületataks. Ta toob näiteks eelnevad kaks aastat, mil puidu hind oli väga hea. „Vardi metsaühistu raius eelmisel aastal 60 000 tihumeetrit. Sellel aastal oleme arvestanud, et raiume ca 30 000 tihumeetrit. Tänaseks on päris selge, et raiume veelgi vähem. Pole ilma, pole hinda,” ütleb ta.
Hakkame oma ringkäiguga lõpule jõudma. Ehrpais ütleb, et kui millegi pärast südant vaevata, siis peaks see olema metsa raadamine. „Maanteedest, elektriliinidest, kaubanduskeskustest ja Rail Balticust ei hakka rääkimagi. Kurb on aga see, kui riik ei usalda riiki. RMK on sunnitud ehitama välja sisuliselt oma infrastruktuuri, kuna teekasutuslubade saamine omavalitsustelt ja maanteeametilt on raske. Infrastruktuur metsas on kahtlemata oluline, aga paljudes olukordades tekib küll küsimus, kas selle ressursiga poleks mõistlikum valla või riigiteid remontida. Teede all olnud mets ei saa enam uuesti metsaks ja süsinikku seal kohe kindlasti enam ei seota,” räägib ta. Ja see on tema arvates rumalus ja tarbetu raiskamine.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised