15 C
Rapla
Reede, 12 aug. 2022
spot_imgspot_img

Küllo Arjakase esinemisoskusest, Tartu rahust ja õhus olevatest küsimustest

Tõnis Tõnisson

Läinud reedel pandi Rapla keskraamatukogus punkt kolm aastat väldanud Eesti Vabariigi sajanda sünniaastapäeva tähistamisele.

Raamatukogu kultuurikorralduse spetsialist Age Tekku andis mõista, et kuna Raplas ühtegi muud päevakohast ettevõtmist polnud kavandatud, võttis raamatukogu selle kohustuse vabatahtlikult enda peale.
Külla paluti ajaloolane Küllo Arjakas, kes on keskendunud lähiajaloole, muu hulgas Eesti kui riigi sünni- ja arenguloole. Loengu teemaks lepiti „100 aastat Tartu rahust, koos eel- ja järellooga”. See sobis, sest Tartu rahust said paljud arengud alguse, pealegi tähistasime just suurejooneliselt lepingu allkirjastamise sajandat tähtpäeva. Poolteist tundi loenguaega kadus peaaegu märkamatult eel- ja kõrvallugusid harutades, nii et rahulepingu enda ja järgnenuga ei jõutudki tegelda.
Ega tolle vana dokumendi sisu tegelikult tänapäeva inimest väga kõnetagi, hoopis põnevam ja ka mitmetähenduslikum on kõik see, mis läbirääkimisi ümbritses. Või mida väga uut sealgi meie jaoks enam on – oleme ju viimased kolmkümmend aastat pidevalt tollest rahust ja lepingust rääkinud, võiks mõni siinkohal öelda. Aga Küllo Arjakal on kogu aeg midagi varuks. Ta on atraktiivne esineja, kes saab auditooriumi kerge vaevaga kontrolli alla ja hoiab seda siis kuni loengu lõpuni peos.
Nii oli see Raplaski. Esineja puistas vasakule ja paremale värvikaid pisidetaile, mis iseloomustasid delegatsioonide olulisemaid persoone ja avasid värvikalt kõneluste tausta, tuues välja ka selle, mis esmapilgul ehk väheoluline, kuid kokkuvõttes võib olla määrav.
Vahel ei peagi esineja loengu käigus mingite ootamatute avastustega lagedale tulema, eriti kui kuulajaskonnast on näha, et teemaga on omal käel tegeldud ja kõike ei pea Ast ja Bst alustades lahti võtma ning selgitama. Teadja publiku ees esinedes ongi parem, kui dotseerivat loengustiili asendab elav vestlus. Antud juhul oli see küll, tuleb tunnistada, üsna ühepoolne, sest teine pool ei leidnud lihtsalt ühtegi praokest, mis võimaldanuks sekkuda – nii intensiivne oli materjali esitamine. Kuid vahel võib elav keskustelu ka nii välja näha, et rääkida lastaksegi ainul ühel, keda teatakse asjadega paremini kursis olevat, ja osaletakse vaid tähelepaneliku ning tänuliku kuulaja positsioonilt, kellele on jäetud võimalus teatud üldtuntud seikade puhul aktiivselt kaasa noogutada või mõnel juhul üllatust üles näidates vaikselt omaette ümiseda.
Arjakas valdab hästi oskust muuta loengule tulnu aktiivseks kuulajaks, kes esinemise lõppedes kuuldut kohe unustada ei saa. Eriti kui loengupidaja jätab õhku küsimused, millele tuleb iseseisvalt vastuseid otsida. Nagu seegi kord. Näiteks see, kas tõesti võib tõsi olla, et väga suur osa nendest, kes Tartu rahulepingust hästi palju ja valjusti räägivad, ei ole tegelikult lepingu teksti mitte kunagi lõpuni lugenud? Kui nad oleksid lugenud, siis peaksid nad küsima, kuidas suhtuda lepingusse, mille punktidest enamus on tänase päevani täitmata?
Õhku jäetud küsimärgid tekitavad aina uusi küsimusi. Näiteks kui äkki tõesti peaks juhtuma, et teine pool annabki meie karmidele nõudmistele järele ja ütleb, et olgu, võtke Narva jõe tagant need alad, mis piirilepingu järgi teile määrati. Mis siis saab? Kust me võtame haldussuutlikkuse nende alade hõlvamiseks, kui praegu Ida-Viru, Põlva ja Valgagi probleeme tekitavad? Mida teha nende inimestega, kes noil aladel mitmendat põlve elavad? Kas anda neile kohe kodakondsus ja lubada Riigikogu valima või käituda kuidagi teistmoodi? Kuidas kooliharidust korraldada? Mida arvata nendest, kes ütlevad, et tegelikult ei olnud leping bolševistliku Venemaaga ja sellest tulenenud valgekaartliku Loodearmee desarmeerimine üldse moraalne? Jne, jne.
Aga neid küsimusi ei esitanud Küllo Arjakas. Need tekkisid hiljem, kui mõtted riigi lätete juurest tänapäeva jõudsid. Kui keegi tahab nüüd täpsemalt teada, mida Küllo Arjakas 14. veebruaril Rapla keskraamatukogus rääkis, siis võiks ette võtta 7. veebruari Sirbi vahel olnud Diplomaatia selle aasta esimese numbri. Lk 9 on Küllo Arjakase artikkel „Kuidas jõuti Tartu rahulepinguni?”, mis on 14. veebruaril räägitu hea konspekt.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised