Jaanis Prii, saarlane ja purjetaja
Istun soojas ja valges toas. Väljas lõõtsub tuul. Ilmateenistus on kõiki kenasti hoiatanud. Kogu Eesti kaart oli nende lehel tibukollane. Midagi väga hullu õnneks vahest ei tule. Aga neid tormipäevi on viimasel ajal iseäranis palju.
Täna on paslik aeg mõtiskleda, mis on olnud meie viimaste tormide õppetunnid. Seda enam, et kliimamuutused ähvardavad sagedasemate tormidega just talvisel aastaajal.
Esimene õppetund: linn terve ööpäev pime
Esimene õppetund on ligi kahekümne aasta tagune ja pärineb Kuressaarest. Täpset kuupäeva ei mäleta. See oli jaanuarikuu ja väljas oli viie külmakraadi ümber.
See ei olnud rajutuul. Oli tugev küll, aga talvised tormid tavaliselt väga tugevad ei ole. Muidugi on erandeid, nagu 2005. aasta jaanuaritorm.
Toonase talvise tormi muutis erandlikuks see, et algul sadas märga lund ja jäidet. Küllap elektriliinid nii katkesidki. Igatahes oli terve Kuressaare juba õhtul pime.
Esmalt kadus kraanidest vesi. Veidi hiljem hakkasid toas radiaatorid jahtuma. Põhjuseks oli see, et keskküttesüsteemis ei jätkunud enam vett. Varugeneraatoreid ei olnud toona ei veevärgil ega katlamajal. Neid oli üldse vähe. Ainus erand oli haigla, kus osa aknaid helendasid. Vee ja soojaga oli neilgi kitsas käes.
Lõunaks elekter taastus. Inimesed olid ebamugavused üle elanud. Suurim oht oli keskküttesüsteemil, kus osalt maa peal või halvasti soojustatud torustik ähvardas külmuda. Aga läks õnneks.
Teine õppetund: kui tumm, siis tumm
Vahepeal on palju vett merre voolanud. Veevärk on varunud generaatoreid. Kuidas soojavõrguga, seda ma ei tea. Seekordsed kitsaskohad olid mujal. Seesama Kuressaare oli taas vooluta. Selle aasta alguses. Arusaadavalt olid kinni kauplused, söögikohad. Kuna katkestus oli päeval, siis pimedus ei ahistanud. Ametnikud istusid mornilt kontorites. Kuigi internet puudus, said osa UPS-i toitel mõnda aega töödki teha. Lõunata jäänud kõht pitsitas ja kohvinälg tekitas stressi.
Esialgu tõmmati „traati“ tuttavatele ja uuriti, ega neil voolu pole. Polnud aga endised ajad ja kohati kadus traadita telefoni levi juba tunniga. Just levi kadumine leidis toona üleriigilist kajastust, “Aktuaalses kaameras” ja mujalgi. Selgus, et side pole riigis elutähtsate teenuste nimekirjas.
Kolmas õppetund: Võru
See kolmas klassitund, mis haaras suure osa Lõuna-Eestist, oli kõige õpetlikum. Järeltööna vaeti olukorda lausa rahvusringhäälingu saates „Suud puhtaks”.
Elekter kadus kogu Võru linnas kell 16.32. Pooleteise tunni pärast oli sealgi levi juba puudulik ja kadus siis paari tunniga täiesti. Kõige kauem kestis Elisa, kella 22-ni.
19.30 kadus linnast vesi ja ka küte. Elekter tuli tagasi kell üks öösel. Linnapea arvas, et kui vool poleks taastunud, saanuks nad kokku laenatud generaatoritega hommikul vee taas voolama.
Siingi tekitas palju segadust just mobiililevi kadumine. Appi tuli ERR, kes raadiokanalite kaudu infot jagas. Iseasi, kui paljud raadiokuulamise peale tulid. See universaalne infokanal kipub netiajastul ununema. No ja selleks, et kuulata, on vaja ju patareidega raadiot. Seesama raadio on paljudel küll ka mobiiltelefonis, aga uuematel mudelitel on see rakendus „kinni keeratud“.
Õppetund kodus ja kortermajas
Moostes oli toona elekter ära kolm päeva. Põlva vallavalitsus pakkus oma inimestele võimalust Veskiteatrisse sooja minna ja suppi süüa ning organiseeris juba kortermajade soojasõlmedele generaatoreid, et majad maha ei jahtuks.
See õppetund oli kõige põhjalikum. Omavalitsus võib küll generaatoritega saada tööle pumbajaama ja katlamaja, aga sellest üksi ei piisa. Enamikus kortermajades on soojusvahetiga keskküttesüsteem, mille soojasõlm toimib ainult elektriga. Seega peaks igal sellisel majal oma generaator olema. Pääsu pole ka keskküttega või automaatse küttesüsteemiga eramajas, sest sealgi on sageli tsirkulatsioonipump või muu elektriga töötav riistapuu.
Kõige masendavam ongi see, kui sul on oma kaev ja ahi, aga vett kätte ei saa ja tuld koldesse ei tee.
Traktoriga lüpsmine
Nõukaajal oli elektrikatkestusi sagedamini. Siis aeti maal traktor põllult karjafarmi ja lüps võis alata. Nüüd jäi aga viimastest tormidest kõrvu mure, et mõnes farmis on isegi generaator olemas, aga pole seda kuhugi ühendada. Pole võimalik farmi elektrivõrgust lahti ühendada ja lokaalset võrku tekitada. Ilmselt polnud tegu veisefarmiga, sest seal on elekter elutähtis ja kogemused kindlasti olemas.
Aga too pole ainult põllumehe probleem. Teadmine ja oskus varem jutuks olnud soojasõlmed ja pumbamajad autonoomselt tööle saada on samuti tarviline vara. Kui häda käes ja generaator käima tõmmatud, on hilja elektriku peale mõelda. Nemad on siis kõige nõutumad töömehed.
Ma ei kirjutanud siin elementaarsetest vajadustest varuda vett ja toitu ning kütust. See on arusaadav. Korra tasub aga mõelda, kas pole majapidamises veel midagi, mis elektri puudumisel ebameeldivat üllatust võib pakkuda. Torm minu akna taga hakkab selleks korraks raugema. Uhh, läks õnneks!
