Stina Andok
„Talve“ on Oskar Lutsu tegelaskujude ja lugude ainetel loodud filmide viimane, seni loomata peatükk, mis peaks justkui kokku võtma armastatud tegelaste elulood. Elutalve asemel antakse meile aga järelkasvu meeleolukas suvi.
Kuigi ma väidan, justkui peaks „Talve“ kokku võtma meile „Kevades“ tuttavaks saanud tegelaste elulood, ei tee ma seda täie veendumusega käsi rinnale tagudes. Senine lugude käik võiks ju sellise naiivse eelduse õhku visata. Olles lugenud Lutsu nime all avaldatud, kuid talle sugugi mitte selgelt omistatud „Talve“, on selge, et stsenarist Martin Algus on otsustanud jutustada enda loodud lugu.
Tegelased on enamjaolt samad. Nagu raamatuski, kohtame mitmeid tuttavaid karaktereid. Filmilinal on seda liigutavam märgata, et Raja Teele (Riina Hein) on väga graatsiliselt vananenud ning tema silmavaade ja kaval naeratus on ajas muutumata jäänud. Ka Kiir (Margus Lepa) on pildis ja selgelt äratuntav, „enda moodi“ ning endiselt lõbus tegelane.
Päris üksnes sama rahvaga aga edasi minna ei saakski. Elu teeb oma korrektiivid ja on teinud seda ka meie viimase peatüki tarvis. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud, mida lugeja ega vaataja ei näe. Kui raamat algab võõra saabumisega Paunverre pärast pikaajalist eemalviibimist, siis algab ka film sedamoodi. Kui raamat jutustab käredast pakasest jõuluõhtul ja vanamehest kepiga, siis film näitab meile kaunist sillerdavat suve ja noort meest. Kohe esimese stseeniga on selgeks tehtud, et see lugu on Martin Alguse jutustus, tema versioon juhtunust, tema tõlgendus sellest, mis oleks võinud olla.
Ma ei pane talle tema teisiti tõlgendusi sugugi pahaks. Kui vändata „Talve“ nii, nagu on see avaldatud raamatuna, tuleks lugu tüki süngem ja fookuses oleks pigem üks vanamees kui seltskond noori. Oleks küll samamoodi armastus Oskari ja Maie vahel, kuid sugugi mitte nii hoogsal moel ja vähemate keerdkäikude toel.
Võimalik, et just need keerdkäigud jäid pisut kripeldama. On arusaadav, et kaasahaarava filmiloo tarvis on vaja miskit, mis vaatajaid ekraanile naelutaks, laseks neil põnevusest küüsi närida, et siis lõpus ikka mõnusasti rõõmustada. Halba või ootamatut lõppu sellele loole ei ennustanud vast keegi. Kui raamatus jääb ikka kahtlus, et kuskil võib veel miskit tulla, siis film oli küll nii üdini helge, et oli selge, et tegemist on siira romantilise komöödiaga, mis lihtsalt peabki hästi lõppema.
On ka arusaadav, et selline armukolmnurga sissetoomine ei ole mitte lihtsalt ajatu võte armastusloo jutustamiseks, vaid ka tuttav võte meile varasematest Lutsu lugude peatükkidest. Arno-Teele-Toots on ju see kõige painavam neist lugudest, mida igaüks meist mäletab nii raamatust kui filmina vaadatuna. See lapselik mäng täiskasvanute maailmas, mis jätkus veel pikalt, kuni mingisuguse lahenduse leidis.
See on kõik nii tuttav ja samal ajal pisut liialt etteaimatav ning natukene igav. Oleme seda ju näinud. Oleks siis, et Tootsi poeg Oskar oleks kuidagi teistsugune, kui ta isa oli või Arno poeg Arnoldki pisut elavam kuju kui ta kadunud paps. Karakterid on niivõrd sarnased nendele, keda me juba nii hästi teadsime. Seda on ühest küljest hea ja soe vaadata, nostalgiline, meenutab seda vana head must-valget „Kevadet“ pisut, aga samal ajal ka nii paganama igav.
Igav vaadata ja igav tõdeda, et järelkasv võiks niivõrd kloonina välja kujuneda. Oskar Toots on krutskeid täis naerusuine ja särasilme, väga armastusväärne tegelane, kes valdab hästi talupidamistarkusi, keerutab linalakke ning teeb vempe Fritz Kiirele, kes on samuti oma olemuselt justkui isa peegelpilt. Arnold on puhta Arno kuubis. Melanhoolsus ja endasse tõmbunud olek on isegi võimendunud kuidagi. Kui kõikjal rõkkab naer ja rõõmus suvi, siis Arnold tolgendab ringi, ikka käed taskus ja mokk töllakil.
Armukolmnurka see tasane Arnold ka hästi ei mahu. Ta küll vaatab Maiet kole pikalt siin-seal ja korraks märkab tema alasti selga, kui tema kapile raamatuid paotab, ning jalutab tema seltsis, kuid ühtki viidet ta oma huvi kohta Maie suunas ei tee. Eks oli Arno tegelaskuju ka üpriski sama masti. Arnold muudkui paotab raamatuid ja Maie on tänulik, kuid midagi enamat kui sõprust ma sellest välja ei loe. Samal ajal on paralleelselt käima pandud vana armastuslugu Arno ja Teele vahele. Nimelt toob Arnold Teelele oma isa kirja, mis ta oli Teelele kirjutanud, kus ta ei selgita suurt midagi, aga Teele silmad on vesised. Selline võte tundus pigem kunstlik ja pisut üleliigne, aga võib-olla on romantikutel vaja teada, et sügaval sisimas Teele ja Arno siiski armastasid teineteist.
Maie ja Arnoldi puhul ma mataks need kahtlused kohe maha. Oskar Tootsi (Karl Robert Saaremäe) ja Maie (Henessi Schmidt) osatäitjad mängivad oma rollid väga hästi välja. Nad lihtsalt sobivad kohe. Mõlemad on olemuselt vabad hinged, avatud ja elu ning maaelu armastavad tegelased. Hea meel on siinkohal tõdeda, et ka raamatus said need kaks hinge kokku ja sellele kokkusaamisele olin lahkelt nõus ka filmis kaasa elama. Tõsi küll, armukolmnurga draama jättis mind pigem külmaks.
Armukolmnurgal oli aga veel ka teine pool, mis oli veelgi etteaimatavam ja jaburam kui esimene. Salme, rikka kaupmehe tütar, kes noolis tublit talupidajat Oskar Tootsi, ja siis saab oma nurga ka Fritz Kiir, kes omakorda noolis Salmet. Kiire ja Salme isad, kaupmees ja rätsep aga loomulikult teineteist ei salli. Viimaks läheb ikka nii, nagu vaataja võis kohe ennustada.
Olgu selle etteaimatavuse ja mõningase igavusega tegelaskujude karakterite puhul nagu on, lugu ise on hästi jutustatud. Filmi vaadates sai läbivalt mõnusasti naerda. Kõrvaltegelased olid kohati oma väikestes rollides isegi toredamad vaadata. Juhtumised, olgugi et jaburad, ei olnud liiga palju üle võlli ja õnneks ei olnud ka labaseid või liialt lapsikuid nalju olustikku rikkumas. Kui eesmärgiks oligi võetud tegelaste kordumine nende järglastes, siis võib sedagi vast õnnestunuks lugeda.
Filmi nimeks sai „Talve“, et oleks jätk, kuigi filmis endas näeb talve vaid lõpus. Luts vast oleks mõelnud oma teoses tegelaskujude elutalve. Seda me filmis ei näe. Neid tegelaskujusid ei ole, nad on taassündinud küll, aga need taassündinud tegelased ei ole veel kaugeltki mitte oma elutalves.
Talve küll pole, aga on suvi ja see suvi on meie kõigi unistuste suvi. Seal on kõike seda, mida Arno nii kirglikult armastas kirjeldada – päike ja heinamaa… Seda kaunist kodumaist suve oli nauditav vaadata. Värvid olid erksad ja inimesed olid samuti filmis erksad. On seegi vast hea vaheldus tavapärasele kodumaisele filmile. Muusika, mille oli loonud Raplamaalt pärit Mick Pedaja, sidus filmi väga hästi ja just meloodia oli üks neist nüanssidest, mis heas mõttes esile tungis ja meelde jäi.
No ja kellel meist ei oleks igatsust Lutsu niivõrd ägedate tegelaskujude järele. Ikka tahaks nendest veel kuulda ja neid näha. Miks me siis ikka veel Lutsu lugusid koolis loeme või televiisorist neid tegelasi aina uuesti vaatame? Nendes on midagi. Selles filmis on ka see midagi täiesti olemas. Olgu nii kulunud see vana asi kuitahes, olgu misiganes vormis esitatud, ta on ikka see vana tuttav hea asi, mis teeb südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
