Kadri Paju
Kui mõtlen puhkuse peale või õigemini selle peale, mida see tähendama peaks, tundub mulle üha rohkem, et ma ei oska puhata või siis ei taha seda teha. Puhkus peaks olema aja mahavõtmine või nii-öelda enda lõdvaks laskmine ja oma tavalisest tegevusalast eemalviibimine.
Mulle tundub, et ollakse kogu aeg töörežiimil. Kui mul endal näiteks nädalavahetusel muid tegemisi ei ole ja oleks võimalus ennast lihtsalt lõdvaks lasta, tuleb kohe nagu iseenesest kohustus kodu koristada, aknaid pesta, kapid korda teha jne. Mitte midagi tegemisest tekivad süümepiinad ja miskipärast on tunne, justkui oleksin laisk ja tahtejõuetu, kui kohe mitte midagi ei tee. Kui juhtub, et töötad veel mitmel töökohal, ei pruugi enda väljalülitamine ja lõõgastumine üldse õnnestuda, peas on pidevalt mõtted töödest ja muudest asjadest, mis tegemist vajavad. Nimekirjad asjadest, mis tegemist vajavad, ei lõpe vist kunagi ja kätt tuleb kogu aeg pulsil hoida. Muidu äkki juhtub, et magan midagi maha ja jään nii-öelda rongist maha. Puhkamine tundub üldse kuidagi vastuolus olevat kaasaegse kiire ja närvilise elustiiliga.
On teada-tuntud tõde, et jõuvarusid taastab hea uni, korralik toitumine, mõõdukas füüsiline koormus ja tasakaalustatud eluviis. Kuid miskipärast on neid lihtsaid soovitusi raske täita. Ettenähtud kaheksa tundi und ööpäevas ei taha kuidagi täis tulla, kui koduste toimetuste tegemine lükkub öötundidele. Minu puhul pole üldse erakordne olukord, kui kell kolm öösel rallin tolmuimejaga mööda elamist ringi, pesen pesu, värvin seinu või teen midagi muud. Ja siis, kui mõni nädalavahetus annab võimaluse unevõlga vähendada, teen ühe korraliku unemaratoni. Tean, et selline unevõla leevendamine ei ole jätkusuutlik ja tuleb teha muutusi oma elus. Ühel hetkel ma seda ka teen.
Tegelikult on puhkuse võtmise võimalus hiljutine nähtus. See on arenenud kahe viimase sajandi jooksul. Ajalooliselt oli puhkus luksus, mida said endale lubada vaid rikkad inimesed. Nüüd tundub juba oma igapäevastest tegemistest eemaldumine luksus.
Kuidas siis peaks ikkagi õigesti puhkama, et puhastada meel töömõtetest ja koguda jõudu järgnevaks aastaks?
Kipub olema nii, et tööpuhkus on täiesti ära planeeritud, sest selle mõne nädalaga tahaks nii palju jõuda ja nii möödubki puhkus ühest kohast teise tõmmeldes. Hea võimalus on tööpuhkust reisideks kasutada, sest teises riigis olles saab rutiinist välja. Aga praegusel tehnoloogiaajastul kipud ikka e-kirju ja sõnumeid nägema ja siis, kui juba näed, tuleb neid ka lugeda ning seejärel vastata. Nii need mõtted liiguvadki jälle töö poole ning oledki taas töörežiimil. Mulle meeldib, kui asjad on minu kontrolli all ja seetõttu on raske ennast täielikult välja lülitada.