-5.7 C
Rapla
Laupäev, 4 dets. 2021

Lisaleht Käsitöölane: Lihula lilltikand on läinud massidesse

Helerin Väronen

Lihula lilltikandi populaarsus on viimase kümne aastaga hüppeliselt kasvanud. Selle taga on paljude tublide ja aktiivsete naiste suur töö. Üks neist naistest on Larissa Mandel. Tema eestvedamisel on Lihula ümbruses ja kaugemalgi korraldatud tekkide kaardistamise aktsioon ning koos Helen Vaabiga (abielus Põldmäe) on ta välja andnud raamatu “Lihula lilltikand ja meistrid”.

Larissaga kohtusime Lihula mõisas, kus on koha leidnud Lihula muuseum, rahvaülikool ning ühes ruumis tegutseb Lihula Lilltikandi Selts. Larissa tutvustas Lihula mõisa ajalugu ja seda, kuidas mõisa viimane omanik Madli Roosiorg-Kirchhoff kinkis 1995. aastal mõisa koos ümbritsevate maadega fondile Keskaegne Lihula. Selle sammu eesmärk oli Lihula ajaloo ning kultuuri- ja hariduselu arendamine.
Hariduselu arendamiseks loodi ka Lihula rahvaülikool, mida esimestel aastatel vedas Larissa ise, kes hakkas selle tarbeks mõisa ruume renoveerima. Üks nüanss selles seob huvitaval kombel Lihula mõisa ja Rapla. Nimelt oli õppeklassile seatud nõue, et valgust peab olema 500 luksi, mitut valgustit aga lakke panna ei sobinud. Lahenduse leidis traadist tooteid tegev K-Met AS, kes tegi valmis suure kupli. Selleks aga, et sellesse elekter sisse saada, toodi kuppel Raplasse.

Vajadus selgitada viis raamatuni

Larissa on küll eluaeg kultuuritööd teinud, kultuurimajas töötanud ja muidugi Lihula lilltikandiga seelikuid näinud ja tikkinud, kuid esimest tohutu suurt küllusliku lilltikandiga tekkide kogu nägi ta 1990-ndate alguses kultuurimajas. Näituse koostajad olid kohalikud muinsuskaitse inimesed Epp Kärvet ja Saima Mägi, kes muinsuskaitse seltsi loomisel hakkasid Lihula tekkide ajalugu uurima. Ainus emotsioon, mis seda kogu nähes Larissas tekkis, oli see, et tegemist oli ilusate asjadega. Järgmine kokkupuude lilltikandiga tuli 1995. aastal, kui Larissa abikaasa Mati Mandeli eestvedamisel hakati looma Lihula muuseumit. Selle tarbeks hakati mööda peresid käima ja vanavara koguma, sealhulgas tekke.
Vajadus lähemalt lilltikandiga tekkide ajalugu uurida ja seda tikandit laiemale üldsusele tutvustada tuli mõni aeg hiljem, kui rahvaülikoolis oli alustatud lilltikandi õpetamisega, kuid näitusi tehes ütlesid inimesed Lihula lilltikandi kohta aina, et oi kui ilus Muhu tikand. „Keegi polnud kuulnudki, et Lihula tikand on ka olemas. Sisse jäi kripeldama, kuidas seda neile seletada. Kuid kuna seletada ei osanud, olime sunnitud ka ise uurima, mis teema selle Muhu ja Lihula tikandiga on,“ rääkis Larissa. Raamatus „Meite Muhu mustrid“ on autorid tunnistanud, et nimetus Muhu tikand on tegelikult lihtsalt bränd, mida nad on suutnud väga edukalt turundada. Selle juured on aga siiski Lihulas.

Milline on õige Lihula tikand?

Selleks, et meile näidata, milline üks õige Lihula lilltikandiga tekk välja peab nägema, oli Larissa vaatamiseks välja pannud kaks vana, kuid erinevat tekki. Ühe teki kohta sõnas ta, et selle on teinud professionaal, aga teise kodukäsitööline. Meistri tehtud tekil on näha, et traditsioonilises Lihula tikandis ei kasutata hajutamist ja pisted on hõredad. Osutades ühele sel vaibal olevale pungale, sõnas Larissa, et ka nemad on üritanud sellist punga järele teha, kuid kellelgi pole see õnnestunud. „See on niivõrd hõredalt, lihtsalt visatud kuidagi vaba käega ja see pung näeb nii ehe välja.“
Vaadates aga kodukäsitöölise mustale taustale tikitud tekki, on näha, et see on püüdlikult väga tihedalt tikitud. Asjatundmatule silmale paistaks see tekk Muhu omana, kuid tegemist on siiski Lihula tikandiga.
Kui Larissa näitas seelikut, mis tal endal parasjagu käsil on, tuli jutuks see, kas Lihulas tikitakse lilli autentselt, selle järgi, mis muuseumis on, või mõeldakse ise ka midagi välja. Lihulas kasutatakse tikkimisel kõiki lilli, mis on kas seelikutel või vaipadel olnud, ja improvisatsioon on Lihula lilltikandi osa. Kuna Lihula lilltikandiga punane seelik tekkis alles 20. sajandil, on Larissa palju mõelnud sellele, mis siis on õige rahvariideseelik ja kuidas see seelik siis sündis. Ajaloo uurimine on viinud teadmiseni, et lilleline seelik jõudis lihulaste riietusse tänu Marie Mustkivile, kes valmistas esimese seeliku oma õele. Seda, et tegemist pole rahvariideseelikuga, saab aimu juba sellest, et Marie tehtud seelikul on üleval värvli peal ka tikand. Seelik hakkas ümberkaudsetele naistele meeldima ja ajapikku muutus moeseelik rahvariideks.

Tekimustrite säilitamine

Lihula muuseumis näeb päris palju Lihula lilltikandiga seelikuid ja vaipu ning muudki, mille peal annab lilltikandit kasutada. Eriti väärikast trepist, mis on pärit mõisa ehitamise aastast (1840), esimesse muuseumiruumi jõudes nägime Lihula kandi rahvarõivaid. Nii nagu mujalgi, oli sealkandis kõigepealt triibuline seelik.
Punane lilltikandiga seelik tuli alles 20. sajandi alguses, kuid Larissa sõnul eksitakse tihti selle vastu, et tüdrukule pannakse selga lilleline seelik ja sinna kõrvale siniste põlvpükstega poiss. Tegelikult loobuti siniste põlvpükste kandmisest umbes 19. sajandi viimasel veerandil ja hakkasid tulema pikad püksid.
Rahvarõivastest ja selle arengust võiks Larissa pikalt rääkida, kuna parasjagu on tal käsil Läänemaa rahvarõivaste raamatu kokkupanek. Selle käsikiri on valmis ja päev enne meie kohtumist oligi ta seda viimaseid kordi üle vaadanud koos toimetajaga, kes punaste seelikute vahel mõnd rohelist nähes ohkas, et küll see on ikka ilus. Läänemaale omane on küll punane, kuid kohati on seda nii palju. Läänemaa alla käib ka meie oma Vigala ja Märjamaa piirkond. Vigala piirkonnast on Larissa leidnud päris palju rahvariideid, aga Märjamaa pool on vähem esindatud, nii et kellel midagi näidata, tasub rahvariiete ajaloo mitmekesistamiseks temaga ühendust võtta.
Lihula lilltikandiga vaipu uurides kaasas Larissa ümberkaudseid naisi ja koos käidi perest peresse, et leida vanu tekke raamatu koostamise tarbeks. Võimalus sellist projekti teostada tuli 2006. aastal, kui Avatud Eesti Fond kuulutas välja kodanikuühiskonna kaasamise projektikonkursi. Kuna Larissa on alati olnud kodukandiga seotud, mõtles ta, kuidas kodanikuühiskonda siis kaasata. Kaasamise tulemusel kaardistati üle 200 teki ja koostati kõigi nende kohta ka passid, mis on seniajani alles.
Raamat „Lihula lilltikand ja meistrid“ tuli trükist välja aastal 2009. Larissa rääkis, et kui ta nüüd räägib nooremale põlvkonnale, et nende peres käidi tekke otsimas ja pildistamas, siis paljud isegi ei tea, et peres on mõni tekk olnud, sest juba on need kadunud. Vanu tekke ja seelikuid ilmub küll pidevalt välja, neid tundub Lihula kandis olevat lõputu arv, kuid Larissa paneb siiski inimestele südamele, et kui tõesti keegi ei taha enam mõnda vana, perekonnas olnud eset, siis tasub alati seda muuseumile pakkuda, olenemata sellest, mis seisukorras ese on.
Nüüdsel ajal tehakse näituseks kokku korjatud võõraste ja vanade tekkidega veel seda, et enne tagasiandmist võetakse suur kile, mis on piisavalt tugev, ja joonistatakse terve teki muster kile peale. Soovides sama mustrit taas tikkida, pannakse riie alla, valge kopeer peale ja käiakse pliiatsiga muster tugevalt üle. Valgest kopeerist tekib joon, mis tehakse veel geelpliiatsiga üle. Nii et kui isegi tekk ise kaotsi läheb, on selle muster sel viisil säilitatud.

Lihula lilltikandit leiab nii tagilt kui ka keldriukselt

Kuna raamat ilmus rahvaülikooli väljaandena ja selle avaldamist toetas Avatud Eesti Fond, ei tohtinud seda müüa, rääkis Larissa. Seda võis kinkida ja jagada ning ootamatult tekkis selle järele suur nõudlus. Isegi Eesti teisest otsast nõuti seda. „Sellest hetkest peale hakati Lihula lilltikandist rääkima ja asi hakkas levima. Silja Nõul ja kõikidel teistel, kes õpetasid muidu Muhu tikandit, tekkis huvi ja nad hakkasid Lihula tikandit õpetama, sest see tundus täiesti teistmoodi. Nende seas oli Lembe Maria Sihvre, kes on õppinud rõivadisaini ja mõtleb välja asju, kuhu peale seda lilltikandit veel panna,“ rääkis Larissa.
Pärast raamatu väljaandmist tekkisid ka „kosilased“, Maalehe kirjastus ja Pegasus, kes pakkusid, et tahavad raamatut uuesti ja täiendatuna välja anda. Larissa sõnas, et neile teadaolevalt ei võinud nad seda aga teha, kuna raamatu väljaandmist oli rahastatud projektitoetusega. Mõni aeg hiljem saadi siiski teada, et kordustrüki võib välja anda. Raamatu autoritena aga ei olnud Larissa ja Helen valmis selle sisu muutma, kuid lõpuks saadi kaubale kirjastusega Pegasus, kes andis teise trüki välja täpselt esialgsel kujul. Saades sellest raamatust inspiratsiooni, andis Pegasus veel omakorda välja ühe suure Lihula lilltikandi raamatu.
Lihula lilltikandit otseselt lastele koolis ei õpetata, kuid näiteks selle aasta kevadel tikib üks 11. klassi tüdruk uurimustöö praktilise tööna väikese teki ja 8. klassi tüdrukul valmib lilltikandiga tagi. Juhendab neid Eda Aavik, kes on nii õpetaja kui ka lilltikandi seltsi liige.
Lilltikandi koolituste puhul ongi kujunenud nii, et õpetavad need, kes on ka kooli käsitööõpetajad. Peale Aaviku on üks õpetajaid Urve Selberg.
Lihula lilltikandi uurimise ja õpetamisega tegeles alguses Lihula rahvaülikool. Kui Larissa selle vedamise Varje Ojalale üle andis, loodi tema eestvedamisel ka Lihula Lilltikandi Selts. Omakorda seltsi eestvedamisel hakati korraldama iga-aastast lilltikandi festivali, mis sel aastal jõuab juba järjekorranumbrini kümme. Larissa lisas, et sel aastal loodetakse, et seltsi liikmed suudavad enda tikitud tekid näitusele panna. Festivali traditsiooniks on saanud võistutikkimine, millest seltsi liikmed ise osa võtta ei tohi. Võistluse eesmärk on kahe tunni jooksul tikkida etteantud mustri järgi võimalikult ilus motiiv.
Kuu lõpuni on Jõgeva kultuurikeskuses üleval Lihula lilltikandiga tekkide näitus „Tekid läbi sajandi“. Tegemist ei ole ringleva näitusega, vaid Jõgeva kultuurikeskus ise avaldas soovi sellise näituse saamiseks. Aga kui mõni asutus on näitusest huvitatud, on võimalus selleks olemas. Näitusel on paari vana teki kõrval näha ka tänapäeva meistrite käe all valminud tekke ning samuti on seal paar tikitud seelikuga rahvarõivakomplekti ning tikandiga kaunistatud väiksemaid esemeid.
Erinevaid kohti ja esemeid, kus lilltikandit on kasutatud, on väga palju. Näiteks kui suurt tekki ei jaksa teha, võib teha nukuteki. Larissa näitas ka pilti, kus lilltikand on pandud ühe Haapsalu lasteaia keldriuksele. Üks Haapsalu kunstikooli õpetaja joonistab aga iga looma-aasta alguses vastava looma, kellel on Lihula lilltikandiga riided seljas.
Alati ei pea lilli tikkima punasele kangale ja selle kohta näitas Larissa halli tikanditega kleiti, mis isegi presidendi vastuvõtul käinud. Uurides lilli, mis enamasti tikandites kasutuses, jääb silma, et kibuvitsapung on laialt levinud. Mida aga üldse Lihula lilltikandis ei tehta, on moon. Rukkilille mõningal määral on, kuid natukene teistsugusena, kui harjunud oleme.
Vanade tekkide puhul on tikitud kodus kootud kanga peale, mis on aniliinvärviga värvitud Lihula lähistel asunud värvimistöökojas.
Erinevate värvide kasutamise kohta rääkis Larissa, et eks nad ikka natukene jälgivad küll, mis värve kasutada, kuna mõne värvi neelab punane siiski alla ja see võtab teise tooni.
Nii Lihula rahvaülikooli kui ka lilltikandi seltsi eesmärk on olnud, et nende kodupaiga tikand läheks massidesse ja teataks, et Muhu tikandi kõrval on Lihula tikand ka olemas. Kogu Eestis on neid, kes seda tikandit on teinud või teevad, päris palju. Näiteks padjatikkimiskursusel on tegijaid kümme, seelikutegijaid oli üle kümne ja praegu on seelikuid tikkimas ka Midli-Madli tantsurühm. Tikkimiskursusi tehakse selle järgi, kuidas ja mille järgi tahtmist parasjagu on. Samuti kutsutakse lilltikandi meistreid juhendama kaugemale.
Kes aga omal käel pisteid õppida tahab, neile soovitab Larissa Liivia Kivilo raamatut „Lilltikand“, mis on piisavalt pisike ja lihtne raamat. Peab vaid meeles pidama, et Lihula lilltikandit tehes tuleb sidepistet vältida.
Teine raamat, mida Larissa soovitab, on „Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon“, kust saab aimu Lihula tikandi omapärast.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised