16.6 C
Rapla
Neljapäev, 18 aug. 2022
spot_imgspot_img

Hobustele pühendunud Eve ja Kristiina: see ei ole normaalsete inimeste töö

Stina Andok

Eve Raudnagel ja Kristiina Raudnagel on ema ja tütre tandem, kes on üles ehitanud ettevõtte Juurimaa Tall OÜ, mis on üks suuremaid ja laiahaardelisemaid maaturismi ning ratsaspordi arendajaid maakonnas, kui mitte kogu Eestis.

On hea juhus, et sõidame Juurimaa talli just nendel päevadel, mil tali otsustas viimaks taevast alla tulla. Kohe, kui keerame sildi juurest talli poole, hakkame nägema hobuseid. Igal pool on hobused. Viis tükki seisavad meist paremal ja hakkavad meid märgates jooksma. Võib-olla on asi selles, et iga päev vabalt ringi jooksvaid hobuseid ei kohta, aga selles on midagi sõnulseletamatult vägevat, kui õnnestub näha kampa hobuseid puude varjus lakkade lenneldes jooksmas. Lähenedes tallile, näeme veelgi hobuseid. Neid on peaaegu iga nurga peal, kuhu ka ei vaataks.
„Hobustele väga meeldib lumi,“ ütleb talli üks omanikest Eve Raudnagel. Nad paistsidki õnnelikud, mõtlen endamisi. Selliste suursuguste loomade nägemine on igal ajal sündmus, aga näha neid õnnelikuna, see on teraapiline. Me jalutame tallis ja tervitame hobuseid nii kuis jaksame. Nad on meist huvitatud, pistavad oma pead pikalt välja ja jälgivad meid. Kui keeran selja tema aknale, nuusib hobune hellalt mu juukseid, müksab vaevumärgatavalt, et ma end ümber keeraksin.
Uhked olendid, võimsad, ilusad, aga ka pisut hirmuäratavad. Ilma et jõuaksin küsida, räägivad Eve ja tema tütar Kristiina, kuidas neil on olnud korduvalt võimalus näha inimesi oma hirme ületamas. Nad räägivad just lapsevanematest, mitte lastest. Need lapsed, kes siia satuvad ratsatrenni, juba teavad, et tahavad, hirm neid tagasi ei hoia. Küll aga vanemaid. Oma lapsi talli tuues aga hakatakse ka ise hobustega sõprussuhteid looma.

Põlvest põlve

„Hobused on meil veres,“ ütleb Eve selgituseks, miks just hobused on saanud selles peres nii hobiks kui ka tööks. Põlvkondade kaupa on üks või teine pereliige sidunud oma elu ühel või teisel moel hobustega. Siis oli vahepeal aeg, mil hobuseid ei olnud, sest olude sunnil oli vaja suunata oma tähelepanu teistlaadi loomapidamisele. Oli kolhoosiaeg. Nõukogude perioodi lõppemisega sai alguse uus ajastu ka Raudnagelite peres. Eve oli kirjutanud diplomitöö hobusekasvatusest, algas taas talupidamise aeg ja sündinud oli tütar Kristiina. Kõike head korraga aga ei saa ja tuli valida, kas hobused või lapsed ning Eve valis siis oma lapsed.
Vaatamata sellele, et kodus hobuseid ei olnud, jõudis veri järele ja Kristiinas tärkas hobuste-armastus. 11-12-aastaselt saatis ema ta sõbrannaga ratsa­laagrisse. Sealt sai alguse see, mis tõukas oma hobuste soetamiseni ja 2009. aastal ema ja tütart ühiselt ettevõtet looma, et aina paisunud hobitegevust põhitööks kujundada.
„Kõik see, mida ma soovisin, et saaksin kolmekümnendaks eluaastaks ära teha, on tehtud,“ ütleb Kristiina täna. Selle kümne aastaga ettevõtte loomise algusest on mõnest hobusest ja ratsutajast kasvanud üks kodumaa tuntumaid talle. Seal, Märjamaa metsade ja laante vahel jookseb ringi umbkaudu seitsekümmend hoitud, õnnelikku hobust. Seal käivad ratsutamas suured ja väikesed ratsahuvilised. Seal käiakse treenimas võistlusteks või niisama mõnusalt aega veetmas.

Austus ja armastus

Et hobist töö teha, sellest on juttu palju, aga vähesed julgevad seda sammu päriselt astuda. Ettevõtmises, kus ainuüksi peamised elemendid, hobused, maksavad tuhandetest kuni miljoniteni, on kahtlemata palju riske. Hobuste eneste kõrval on vaja tohutult ressurssi, et neil oleks hea. Neil on vaja kodu, on vaja vahendeid hooldamiseks, vahendeid ratsutamiseks. Eelkõige vajavad nad inimese aega. „Iga hobune on tund-poolteist,“ ütleb Kristiina. Ja sõitma peab nendega 5-6 korda nädalas.
Eve ja Kristiina on kõrvalt vaadates oma aja planeerimise meistrid. Istume talli küljes olevas väikeses puhkeruumis, rüüpame teed ja ma mõtlen, et samal ajal on kõrval tallis seitsekümmend hobust. Ma kuulan, kuidas Kristiina kirjeldab, et viib oma lapse hommikul lasteaeda, tuleb siis talli ja istub hobuse selga ning ratsutab hobustega kuni pärastlõunani. Läheb siis lapsele lasteaeda järele, kodus ootab ära mehe ja läheb siis edasi ratsutama. „Vahel ratsutan õhtul kell 9-10 veel mõne hobusega,“ ütleb ta.
Hobused vajavad liikumist, mõni rohkem kui teine. Seda, millist hoolt ja tegevust hobused vajavad, teavad Kristiina ja Eve sama hästi nagu oma lastegi puhul. Iga hobune on erineva iseloomuga, neil on oma nimi, oma harjumused, eelistused. Ja Kristiina ja Eve austavad seda, aga see ei ole pelgalt austus, vaid see on armastus. Täpselt samamoodi nagu inimese puhul – kui temast hoolida, tuleb see loomulikult, et sa tunned teda ja tema vajadusi. Nii on ka hobuste puhul Juurimaa tallis. Neid tuntakse.
Ja mitte ainult Juurimaa tallis. Tegelikult on igaüks meist näinud mõnd Juurimaa talli hobust, kuigi me ei pruukinud neid nii hästi ära tunda nagu Eve ja Kristiina. Nimelt on mitmed Juurimaa talli hobused osalenud filmivõtetel ning neid on olnud näha kinolinal. Raplamaa hobuste üks vägevamaid ülesastumisi viimasest ajast on näiteks film „Tõde ja õigus“, kus Pearu hobuse rolli etendas väärikas eas 28-aastane hobune Keeris, kes elab Lelles. Selle filmi tarbeks käis näitleja Priit Võigemast Juurimaa tallis ka kohapeal vankrisõitu harjutamas. Lisaks on Eve ja Kristiina oma hobustega üles astunud sellistes filmides nagu „Igitee“ ja „1944“.

Isemoodi perekond

Mõned hobused on tuntud aga ratsavõistlustelt. Kristiina ütleb naerdes, et tal on isiklik huvi ka ettevõtmises, öeldes seda, justkui äraelamine ei oleks seda ja see juhtub juhuslikult. Kristiina puhul on tema oma eesmärk võistlemine. Ta on usin ratsasportlane ja oma talli pidamine annab talle hea võimaluse olla järjepidevalt heas vormis sportlane.
Võistlemiseks treenitakse Juurimaal ka loomulikult teisi. Selleks on olemas treeningväljakud ja siseruum. Trennid toimuvad tallis kuuel päeval nädalas ja treeningutel osalejaid on palju. Võistlemas käib umbes 15 noort. Ratsavõistlustel on suurepäraseid saavutusi Märjamaale toonud näiteks 14 aastat ratsutanud 20-aastane Stella Brett Mesila. Paremate tulemuste jaoks aitavad trenne läbi viia abitreenerid mujalt. Praegu toetavad noori treeningutel kodumaised tipptreenerid Hanno Ellermann ja Kullo Kender.
Eemalseisvad omanikud ei ole Eve ja Kristiina aga mingil moel. Nad treenivad nii suuri kui ka väikeseid ratsutajaid ning tunnevad neid kõiki hästi. Sel ajal, kui me seal vestleme, tulevadki kaks kooliealist tüdrukut korra puhkeruumi. Neile meeldib Juurimaal, sest seal on tore, treenerid on toredad ja koht on hea, räägivad nad. Ma vaatan, kuidas nad suhtlevad Eve ja Kristiinaga, ja näen, miks neil on seal tore. Nad on seal kui kodus. Õhkkond on toetav ja sõbralik.
Kui jõuame oma jutuga sinnamaani, kuidas nad küll kõike seda jõuavad, ütleb Kristiina naerdes: „See ei ole normaalsete inimeste töö. Ma isegi enam ei arva, et ma normaalne olen.“ Me naerame ja sinnapaika see jääbki, aga hiljem ütleb ta midagi, mis kõik selgeks teeb: „Seda on nii hea näha, kui lastel silmad säravad, et neil on see pisik.“
Mis on ühe armastaja suurim soov? Et armastus kestaks. Hobused on vallutanud kogu Eve ja Kristiina elu ning mis võiks olla suurim rõõm, kui tõdeda, et see, mis sinu hinge soojendab, mõjub sarnaselt ka nii paljudele teistele. Selles koosluses on kõik ühise nimetajaga inimesed perekond. Ka Eve ja Kristiina on loonud Juurimaale isemoodi perekonna.
Hobustega tegelemine võib olla nauding, aga on ka kohustus. Nad on elusolendid, kes vajavad hoolt ja nende iseloomud mõistmist. „Need lapsed, kes meil käivad, on nii tublid,“ ütleb Kristiina. Ta meenutab, kui tema ratsalaagris esimest korda hobuse selga istus ja kuidas ta meeletult kartis, aga lõpetada ka ei tahtnud, sest tahe oli niivõrd suur. Ta tajub seda ka nende laste puhul, keda kohtab Juurimaa tallis. Neis on see tugev tahe, mis neid kannustab, ja nad lihtsalt peavad saama hobuste seltsis olla. „Nad käivad siin iga ilmaga,“ nendib Eve.
Kuigi Kristiina puhul on selge, et erilist rõõmu pakuvad talle noored, kes soovivad võistelda, selgitab ta, et võistlemine ei pea tingimata olema eesmärk. Treenimas võib käia ka niisama. Ja võib juhtuda, et ei tahagi nii väga treenida. Nad selgitavad, et on ka lapsi, kes tahavad lihtsalt olla hobuste lähedal, nende eest hoolitseda, aga spordist kui sellisest huvitatud ei ole. Ka selline variant on igati tervitatud. Nad näevad, et lapsed ja noored võidavad palju juba üksnes sellest, et nad tulevad ja on aktiivsed, liiguvad värskes õhus ja on tänu sellele rõõmsad.

Rahutu rahulolu

Treeningute kõrval korraldatakse igal aastal ka ratsalaagreid, mis saavad alguse kevadel ja vältavad kogu suve. Erinevatel aegadel toimuvad erineva ettevalmistuse ja kogemusega laste jaoks viie päeva pikkused laagrid, mille jooksul viibivad lapsed kogu aeg talli aladel. Selleks, et lapsi mõnusasti majutada, on püsti pandud väikesed kämpingud. Ratsalaagrid on ka need, mis peamiselt talli tegevust ülal peavad. Aastaringsed trennid on Kristiina sõnul rohkem kogukonnale hea võimalus hobustega tegeleda, nii suure arvu hobuste pidamine on lihtsalt sedavõrd kulukas.
Läbi aasta käiakse hobustega erinevatel üritustel, pakkudes võimalust lõbusõiduks hobuse seljas või kaarikul. Kui kutsutakse, on nad põhimõtteliselt valmis peaaegu igale poole kohale minema. Lasteaialapsed käivad hooajati ise rühmade kaupa näiteks vastlasõitu tegemas. Oma talli väravad on nad avanud avatud talude päeval, kus nad on võitnud paljude südamed, sest uudistamist on seal talus rohkem kui küll. Lisaks hobustele elavad tallis veel ponid, eeslid, kitsed, lambad, sead, jänesed, kanad, koerad ja kassid. Kui võib näida, et selline ürituste jada on juba piisav, on Eve ja Kristiina võtnud ette korraldada selle aasta suvel enda õuel esimene korralik ratsavõistlus.
Kuidas neil kõigeks selleks päevatunde jagub, jääb mulle igal juhul mõistatuseks. Kristiina tõdeb, et kuigi oma ettevõtte üks võlusid on võimalus oma aega planeerida ise, on tallipidamine paraku sedasorti tegevus, mis eeldab, et kõik nädalavahetused ja suvekuud on töised. Mõneti on ema ja tütar tööülesandeid delegeerinud, tallis tegutsevad tallinaine ja praktikant, aga raskema osa kannavad nad ise. Iga päev tuleb hoida tall töös, tegeleda ootamatustega, vastata kõnedele ja kirjadele, suhelda laste ja nende vanematega, korraldada trenne, kanda hoolt varustuse eest, hoida silm peal võistlustel ning loomulikult kanda hoolt, et hobustel läheks hästi.
„Mõnel suvisel reedeõhtul on meil hoovi peal viiskümmend inimest. Omanikud tulid oma hobuseid vaatama, siis on laagrilapsed ja nende vanemad. Kogu õu sumiseb,“ jutustab Kristiina. „See on imelik. Ühtepidi nagu väsitab, aga samas saad energiat tagasi,“ lisab Eve. Eve ja Kristiina silmad säravad. Neist kiirgab rahutut rahulolu selle sõnapaari parimas tähenduses. Nad mõlemad pakatavad energiast, täidavad oma laia naeratuse ja tähelepaneliku pilguga kogu ruumi, nad kõnelevad kindlalt ja teadlikult, aga mis kõige tähtsam – nad on õnnelikud.
Õnnetundes elada on õnn juba omaette, aga elada õnnetundes, tegeledes millegagi, mis on hingest täielikult oma, see on suisa erakordne.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised