Helerin Väronen
Kolmapäeval, 19. veebruaril kohtusid võrdse kohtlemise võrgustiku liikmesorganisatsioonid Raplas Taevanimaani Meistrikojas kohalike inimestega, et kuulda, milline on inimõiguste olukord Raplas.
Võrdse kohtlemise võrgustik ühendab organisatsioone, kes seisavad kõigi võrdsete õiguste eest. Võrgustikku kuuluvad vabaühendused nagu Eesti Inimõiguste Keskus, Eesti LGBT Ühing, Feministeerium, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Lastekaitse Liit koguvad järgmise kahe kuu jooksul seitsmes Eesti paigas inimeste hinnanguid, mõtteid ja arvamusi inimõiguste kohta.
Kolmapäeval kuulasid Rapla inimeste muresid ja rõõme ning arutlesid neil teemadel üritusel „Tõde ja õigus“ Kristiina Raud Eesti LGBT ühingust, Nele Laos Feministeeriumist, Uljana Ponomarjova inimõiguste keskusest ja Anneli Habicht puuetega inimeste kojast.
Põhjus, miks just praegu inimeste lugusid ja kogemusi kogutakse, peitub selles, et Eesti peab tuleva aasta jaanuariks ÜRO-le esitama inimõiguste raporti ning erinevad organisatsioonid, kes inimõiguste kaitsega tegelevad, esitavad omakorda variraporti. Variraport on vajalik kontrollmehhanism teada saamaks, ega riik inimõiguste olukorda ilusta.
Inimõigused puudutavad meid kõiki, need on õigused, mis käsitlevad võrdsust ja isikuvabadust. Inimõigus on tunda end turvaliselt ja täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, vaatamata oma puudele, soole, vanusele, rahvusele, keelele, seksuaalsusele, religioonile või nahavärvile. Inimõigus on õigus perekonnaelu puutumatusele ja tööle ning õigus saada haridust ja arstiabi. Mida rohkem teavad inimesed oma õigusi ja võimalusi, seda tugevam on ühiskond tervikuna.
Aruteluringis kerkis esimeseks murekohaks, mille vastu palju eksitakse, andmekaitse seadus. Kuid seda rikutakse sageli tahtmatult, puuduliku teadlikkuse tõttu. Näiteks riputatakse sotsiaalmeediasse avalikult üles pilte lastest huviringides, kuigi vanemate nõusolek selleks puudub.
Muret teeb omastehooldus
Valdkond, mille probleemidest on aastaid räägitud ja nüüd üha valjemalt, on omastehooldus, mida riiklikult ei ole suudetud tagada selliselt, nagu see olema peaks. Arutleti selle üle, kes ja kuidas peaks teemaga tegelema. Praegu on inimestel valida vaid kahe halva alternatiivi vahel – jääda ise tööturult eemale, et lähedase eest ise hoolitseda, või maksta kallist hinda hooldekodu eest, kus teenuse kvaliteet ei pruugi olla inimese õigusi arvestav.
Omavalitsustes esineb ka perekonnaseaduses oleva ülalpidamiskohustuse ebaõiget tõlgendamist hooldamiskohustusena. Sõna-sõnalt tähendab ülalpidamiskohustus, et inimene peab rahaliselt panustama, kui tema lähedane vajab hooldust, kuid ise ta hoolduskohustust ei pea võtma, kui ta seda ei soovi. Sel juhul peab kohalik omavalitsus hindama, milline on see õiglane summa, mille hooldatava lähedane peab panustama, et tema enda elukvaliteet ei langeks.
Toodi ka näide, kui keeruline võib olla eestkoste saamine alates sellest, kelle käest saada juhtnööre tegutsemiseks kuni aruande tegemiseni, mille täitmine on bürokraatliku keelekasutuse tõttu keeruline. Juhendamine, toetamine ja nõustamine on sellises olukorras nõrk. Riigi poolt on küll nõue, et toimi meie süsteemis, kuid süsteem teeb selle toimimise võimatuks. Paberil on kõik hästi korraldatud, kuid kui inimene üritab süsteemis orienteeruda, jääb ta hätta ja tunneb end veel ka süüdi. Olukorda omastehoolduses parandaks riigieelarveline toetus kas läbi omavalitsuste või otse.
Kaasav haridus vaja btugisüsteemi
Pikemalt arutleti ka kaasava hariduse üle. Leiti, et idee iseenesest on üllas kaasata ka erivajadusega lapsed tavaklassi, et õpitaks üksteisega arvestama. Kuid idee elluviimisel jääb puudu tugisüsteemist. Klassis on õpetaja üksi. Sageli puudub tal piisav ettevalmistus töötamaks erivajadustega lastega. Sellises klassis kannatavad kokkuvõttes kõik lapsed, kuna töötamise tempo on aeglasem ja õpetajad põlevad kiirelt läbi. Õpetajatel peaks olema ka psühholoogilise toe võimalus, kuid enamasti seda pole ja õpetajad ka ise ei taha sageli tunnistada, et nad seda vajavad, kuna see tähendaks justkui mõistaandmist, et nad ei saa oma tööga hakkama.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi peab olema igas üldhariduskoolis neli haridusega tugispetsialisti: logopeed, eripedagoog, sotsiaalpedagoog ja koolipsühholoog. Vaid 10% Eesti koolidest on need olemas, aga sageli mitte täiskoormusega, nii et ei lastel ega õpetajatel ole adekvaatset tuge. Probleemi lahendaks see, kui spetsialistide ettevalmistus oleks suurem ja palk motiveerivam. Abist rääkides tuli jutuks veel psühholoogilise abi saamine, mida sageli ei suudeta piisavalt kiiresti tagada. Selle kiire kättesaadavus on aga ääretult vajalik, eriti arvestades, kui kõrge on Eestis enesetappude arv.
Peale avalike kohtumiste saab oma lugusid inimõiguste teemal jagada, täites võrdse kohtlemise võrgustiku veebiküsitluse või pöördudes otse võrgustiku liikmesorganisatsioonide poole.