16.6 C
Rapla
Neljapäev, 18 aug. 2022
spot_imgspot_img

Vaiko ja Priit: Rapla noori teevad andekaks sooaurud, igavus ja õpetajad, kes viitsivad nendega jännata

Mari Tammar

Kaks Raplas sündinud andekat meest, muusik Vaiko Eplik ja näitleja Priit Võigemast, lähevad koos tuurile. Nende ühisnimetajaks on ansambel Joyguns, mille lõid siis, kui olid 15 ja 16 aastat vanad. Toona õppisid nad koos Rapla muusikakoolis, laulsid laulustuudios ja unistasid Ameerika vallutamisest. Nii kaugele küll ei jõutud, kuid nüüd mitukümmend aastat hiljem, on nad ette võtnud kontserttuuri, millega jõutakse loomulikult ka Raplasse.

Kontserdi tutvustuses lubatakse, et poisid esitavad oma kunagise bändi parimaid palu, lemmiklaule Eesti popiklassikast ning jagavad publikuga kilde ühisest noorpõlvest. Kohtusime meiegi selleks, et vaadata pisut ajas edasi ja tagasi ning rääkida nende loomingust ja Raplast.
Kohtumist ette valmistades lugesin läbi 14. veebruaril 1998. aastal Nädalises ilmunud intervjuu, kus Priit ja Vaiko vastasid ajakirjanik Viio Aitsami küsimustele. Toona oli Priit 17 ja Vaiko 16 ja nad olid äsja oma duetiga võitnud esikoha Eesti noorte vokalistide konkursil Saaremaal. Siis ütles Priit ansambli tegemisest rääkides: “Põhiline on, et me ei võtaks kõike surmtõsiselt, vaid naljaga pooleks.” Vaiko siiski lisas, et muusikat ei tehta ainult lõbu pärast, vaid püütakse end ka arendada.
Et muusikutee on Vaiko tee, oli toona juba üsna selge, Priit polnud aga oma erialavalikut veel selleks ajaks teinud. Kui ajakirjanik Thea Paluojalt uuris, mis tema arvates on 15 aasta pärast poistest saanud, vastas ta, et Vaikot ootab ees raudselt lauljakarjäär. “Priidu tasand maailmaga suhtlemiseks on nii lai, et ma ei oskagi öelda, kas laulja või pillimehe karjäär ongi see, mida ta tahab. Ta võiks olla väga hea poliitik, väga hea näitleja, loomulikult ka hea muusik,” arutles siis Thea oraakellikult.
Kohtume Priidu ja Vaikoga 21. veebruaril, toonase artikli ilmumisest 22 aastat hiljem. Istume Tallinnas Telliskivi loomelinnaku F-hoones. Vaiko teeb meile joogid välja. Endale ja Priidule õlled, mulle apelsinimahla.
“Joygunsi puhul on tore see, et kui üks midagi räägib, tuleb sellega seoses teisele midagi meelde,” ütleb Vaiko. Seda, et nad teineteise lauseid ja mõtteid lõpetavad või teise jutust inspireerituna mingit enda mälestust hakkavad rääkima, juhtub meie umbes tunni jagu kestnud kohtumisel tõesti korduvalt.

Olete ka sellele 1998. aasta artiklile pilgu heitnud. Mis tundeid sellele ajale tagasi mõtlemine teis tekitab?
Priit: Andres Ehinil on selline luuletus: Kui taskus on reha, kõik teed on valla, sa mune, kus tahad. Enam-vähem selline tunne siis oli. Olin väga aeglane küpseja. Keskkooli lõpus ma ei teadnud üldse, kuhu tahan, kelleks tahan või kes ma olen. Kõik see, mis on praeguseks juhtunud, sellest ei olnud siis halli haisugi. Igasugused variandid olid peas.
Vaiko: Mina kordasin üheksandat klassi, mul õnnestus see alles teisel katsel lõpetada ja seda Kohilas. See on esimene asi, mis mulle meelde tuleb. Ja siis tuleb meelde, kuidas mu klaveriõpetaja oli väga pettunud, et ma üheksandat ei lõpetanud esimesel katsel. Ma oleksin pidanud tegelikult minema Tallinna jazzpianismi õppima, mul oli päris hea vorm ajastatud. See lükkus aga aasta võrra edasi ning aastaga klaveri vorm läks käest ja mul ei jäänud muud üle kui astuda pop-jazz laulu.

Kes su klaveriõpetaja oli?
V: Mihhail Ostropolets oli väga hea õpetaja, keda tänaseks enam pole. Ma valmistasin suure pettumuse mitte ainult Ostropoletsile, vaid ka teistele õpetajatele. Mäletan, et ainuke õpetaja, kes teadis midagi jazz­harmooniast, oli Heli Kendra ja ma käisin aasta jooksul tema juures jazzakorde õppimas. See oli ülekooliline ettevõtmine saata mind jazzi õppima.

Miks te just praegu otsustasite, et on sobiv aeg Joygunsiga nostalgialaegas avada?
P: Tegelikult tuli see impulss väljastpoolt. Üks kontsertide sari Kumus on nimega “Aken”…
V: …mida üks Raikküla mees korraldab. See oli meie esimene kontsert.
P: Tegime paar kontserti veel ja tegelikult oli täitsa tore.
V: Ja nii hakkas mõte kuidagi hargnema ja järjest endale rohkem meeldima.
P: Need ei ole akadeemilised kontserdid. Me hüppame tagasi sinnasamasse aega, oleme korra jälle 16- ja 17-aastased, ajame lolli juttu, vahepeal mängime paar lugu ja siis jälle õiendame.
V: Mulle meeldib, et me võtame seda piisava kerguse ja eneseirooniaga.
P: Mina seda ilma eneseirooniata ei saaks üldse teha. Laulja ja pillimängijana esinemine on minu jaoks erakordne sündmus. Ma tavaliselt seda ei tee ja ei kavatse muljet jätta, et olen tohutu proff sellel alal.
V: Ma vaidlen vastu, sest mulle tundub, et Priit on väga proff ka muusikas. Arvan, et me kohtume seal kuskil keskel ja ma ei häbene öelda, et püüame pakkuda parimas mõttes estraadi.
P: Mina olen rahul siis, kui pärast kontserti mõtlen, et täna juhtus midagi sellist, mida ei olnud plaanis, juhtus midagi ootamatut. Ja loomulikult olen ma siis rahul, kui inimeste meel saalis on lahutatud.

Te olete Raplas valinud kontserdi kohaks Sadolini spordihoone. Seda saali suudavad Raplas välja müüa kaks nähtust – korvpall ja missivalimised. Kuidas teil vorm on, kas olete samal tasemel?
P: Et kas oleme bikiinivormis? Noh, me tõmbame bikiinid selga ja eks siis selgub, kas oleme vormis. (Naeravad)
V: Meie jaoks on Rapla kontsert midagi sellist, mida peame tegema, ja kui me juba mängime Raplas, siis juba kõige suuremas saalis, mis Raplas on. Ma olen seal saalis käinud missivõistlustel vist ühe korra ja korvpalli ma olen käinud kohapeal vaatamas vist kolm korda ja minu meel on küll olnud seal saalis lahutatud.
P: Mina ei ole sellesse saali veel kordagi sattunud, ootan suure põnevusega.

Vaikol on Raplas stuudio ja ta käib peaaegu iga nädal seal, aga, Priit, kui sageli sina Rap­lasse või Raplamaale satud?
P: Raplasse satun harva, sest mu vanemad elavad Alus ja kui ma käin, siis Alus. Endal on mul maakodu Kivi-Vigala lähedal ja sinna ma satun küll väga tihti. Raplaga on mu sidemed üsna nõrgad. Vaiko ongi ilmselt mu kõige tugevam side Raplaga.

Aga emotsionaalne side…
P: On muidugi ka. Sinna pole midagi teha, ma olen ju kogu oma lapsepõlve veetnud Raplas ja see ei kao mitte kusagile. Muuseas, see on huvitav, et see aeg, millest räägime, on aeg enne internetti, enne mobiiltelefone.
V: Meie tallu jõudis mobiiltelefon 1996. aastal ja 1998. aastal sain ma oma esimese Ericssoni.
P: Mõnes mõttes on see täiesti eelajalooline aeg. Ma oma lastele räägin mõnikord neid lugusid ja selline mulje jääb, et aasta oli 1800 millegagi ja pärisorjus oli just kaotatud. Ka riigikord oli 80-ndate lõpus teine. Me ei olnud päris tibatillukesed lapsed, me ikka mäletame üht-teist sellest ajast.
V: Mäletan, kui pettunud ma olin, et ei saanud pioneeriks, kui tuli Eesti Vabariik. Oktoobrilapse märgi olin just saanud kätte ja ma nii ootasin, millal hakkavad huvitavad vanapaberi kogumised ja seiklused, nagu olid pioneeridel Eno Raua raamatutes.
P: Mul oli täpselt sama asi. Ma sain oktoobrilapse märgi rinda, toimus väga pidulik aktus…
V: …lehvitati lippu ja ma veel laulsin mingit laulu…
P: …ja põhimõtteliselt minu kujutluses oli see nii, et juba järgmine päev rebiti see märk jõuga minu rinnast ja öeldi, et ära kunagi seda enam rinda pane ja sellega on kõik.
V: Naljakas on, et paljuski lõppes sellega Eestis tükiks ajaks igasugune noorsootöö – õnneks Raplas tekkis mingil ajal laulustuudio ja see täitis suure tühimiku, mõned leidsid ka spordi.
P: Need olid väga murdelised ajad. Me olime ise murdeeas ja igasugused muud murdumised toimusid samal ajal.

On hea, et te sellest murdelisest ajast olete tervelt välja tulnud.
V: Ma arvan, et keegi ei tulnud 90-ndatest päris tervelt välja.

Aga sellest Raplamaa supipotist on tulnud välja tähelepanuväärne hulk näitlejaid, muusikuid, kirjanikke ja filmitegijaid. Mis seda fenomeni on loonud, mis selle taga on?
P: Vaiko teooria on see, et Rapla on raba peale ehitatud ja seal on mürgised sooaurud, mis ajavad inimesed hulluks. Mina pigem püüan seda müstikat maha võtta ja ütlen, et Raplast on lihtsalt hea lühike maa Tallinna õppima minna.
V: Sõber Jarek Kasaril on teooria, et Rap­las on lihtsalt nii igav, et seal igaüks hakkab midagi tegema, et muidu lähed lihtsalt hulluks, kui ei mõtle midagi huvitavat välja.
Osalt on kindlasti selle fenomeni taga ka Thea Paluoja. Millise õpetajana te Thead mäletate? (Vaiko ja Priit laulsid üheskoos Thea juhendatud vokaalsansamblis “Segased”.)
V: Thea on alati olnud selline hull, nagu ta on. Mäletan tema tohutut energiat, sest lisaks sellele, et ta andis päevas üle kümne erineva tunni ja juhendas erinevaid ansambleid, vedas ta õhtul lapsed ka ise koju. Meil oli täiesti tavaline see, et kui lõpuks proov hoo sisse sai, siis seda kuidagi kinni enam ei saanud, kuigi järgmine päev oli koolipäev. Ja kui proov lõppes, olid kõik bussid juba läinud. Me oleme palju aega veetnud Thea punases Žigulis, mille number oli 407 AJA.

P: Teatrikoolis õpetatakse ja sunnitakse ka inimesi laulma ja noote tundma, aga Thea juures meil ei olnud mingisuguseid noote. Kõik seaded tekkisid kuidagi spontaanselt katse-eksituse meetodil. Thea ütles, et proovige teie siit ja teie siit ja kõik see jäi kuidagi pähe. Ja mulle väga-väga meeldis see lähenemine, et muusika on intuitiivne.
V: See oli imeline aeg, sest Thea arranžeeris käigu pealt ja see on olnud kõige tähtsam kool, mida olen oma elus saanud. Õppisin temalt suhtumist eri stiilidesse, arranžeerimist ja arvan, et ma siiamaani ehitan oma vokaalseadeid samamoodi, kui Thea meiega töötas. Inimene, kellele olen veel väga tänulik, on seesama Mihhail Ostropolets, sest olin väga halb õpilane ja ta viitsis istuda ja sundida mind neid menuette ja fuugasid veerima.
P: Mina mäletan sellest ajast kõige rohkem seda, et nii kohutavalt lõbus oli kogu aeg. Mõni tund Theaga läks nii, et me laulmiseni ei jõudnudki, mingisugune nali käis.
V: Teine väga tähtis hetk, vähemalt minu jaoks, kes ma olin RVG poiss, oli see, kui Vesiroosi gümnaasiumi tuli huvialajuhiks Marje Reimund. Mäletan, et see oli murranguline hetk, kui lisaks Theale tuli telg või jõuõlg noorte tegevustele alla. Ja neid inimesi oli veel – Urve Uusbergi võib nimetada.
P: Kui rääkida veel sellest fenomenist, miks Raplast tuleb kultuurivaldkonna inimesi, tulebki tegelikult otsida põhjust inimestest, kes viitsivad jännata noortega. Inimesed nagu Thea, Urve, nagu Krista Olesk, kes tegi näiteringi, jne.
V: Võib-olla on siis Rapla fenomen see, et seal on alati selliseid inimesi olnud, kes on noortega jännata viitsinud. Samamoodi on Raplas väga pikk rokkmuusika traditsioon ansambli Omega näol. Neil oli ka fanaatikust juhendaja ja see andis nii Aivar Tomminga kui ka Mati ja Anne Vaarmanni. Nemad on omakorda tinginud teised tõusud, et kui keegi juba eest paneb ajama, siis teised näevad, et saab ka. (Tänaseks on Vaiko ja Priit juba ise järgmistele põlvkondadele eeskujuks – M.T.)
P: Kõik algab inimestest, nii on ka teatris või näitemängus. Sa ei saa elada kaasa ehitisele või mingile kohale, ikka tegelased on need, kellele sa kaasa elad, ja nemad muudavad maailma.

Vaiko, sinul on ees vabariigi aastapäeva kontsert, oled selle muusikaline juht. See on kontsert, mida Eesti rahvas ja kriitikud vaatavad suure pingega. Priidul on selja taga “Tõe ja õiguse” ekraanile tulek, mida vaadati veel suurema pingega. Kui palju teile korda läheb, mida rahvas ja kriitikud teie tegemistest arvavad?
P: Siin on mitu võimalikku vastust. Ühest küljest võiks öelda, et absoluutselt ei lähe korda, sest vaevalt ma midagi väga teistmoodi hakkaksin tegema, kui see, mida teen, kellelegi ei meeldi. Võib-olla ma hetke võtaks ja mõtleks, kas olen midagi meeletult valesti teinud, aga kaldun arvama, et ma nii puusse ka pole pannud. Aga teisest küljest seisneb minu töö selles, et ma lähen publiku ette, inimesed on saalis ja vaatavad. Mulle läheb väga korda, kas see neid puudutab või kõnetab, mida nad näevad.
V: See on hästi huvitav teema. Kriitikast võiks rääkida pikalt, sest igasuguse kunsti juures on see väga tähtis komponent. Mulle tundub, et iga lõpule viidud kunstiteose juurde kuulub see, et autor viib selle kõigepealt kooskõlla iseenda kriitiliste standarditega. Kui see on paigas, siis see, kas see ülejäänud kriitikaga on kooskõlas, ei olegi enam nii oluline, sest iga sinu asja esimene kriitik oled sa ise ja kui sa tead sisimas, et oled teinud asja ausalt, siis lõppkokkuvõttes suhtud rahulikult ka järgnevasse kriitikasse.
Kui minu enda kriitikufiltrit ei läbi mingi asi, siis ma ei võta seda tööpakkumist ka vastu. Olen pidanud pakkumistest ära ütlema, sest tean, et sellest olukorrast ei tuleks ma võitjana välja. Vabariigi aastapäeva kontserdil on suurem vastutusmäär ja võib-olla peaks sellest rääkima.
P: Vabariigi aastapäeva kontserdiga on ka see, kui öeldakse, Vaiko, ole sina muusikaline juht, siis on see privileeg.
V: See on kompliment, et see usaldatakse sinu kätte ja siis sa juba eeldad, et sinu parimast piisab (naerab).

Priit, kas see oli ka kompliment, et sulle pakuti Pearu rolli?
P: Muidugi, kahtlemata, ja mul on väga hea meel, et see niimoodi läks ja lõpuks film tehtud sai. Kõige suurem heameel on mul muidugi selle üle, et tagasiside järgi tundub, et Tanel Toomil see film õnnestus. Tal õnnestus “Tõe ja õiguse” lugu ära jutustada niimoodi, et ta ei väänanud seda kuskile vasakule ära. Teda kõnetasid selles loos ilmselt samad aspektid, mis väga paljusid teisi eestlasi kõnetavad. See teos on väga mahukas ja võimalusi seda tuksi keerata on palju.

Nagu me praegu Sipsikuga seoses näeme, ei tarvitse tagasiside olla ühtmoodi hea, kui võetakse n-ö tüvitekst ette.
P: Ma ei ole “Sipsikut” näinud, aga ma ostsin just lastele kinopiletid ja nad lähevad seda vaatama, eks ma saan muljeid küsida. Aga Sipsik Sipsikuks, kokkuvõttes on tore, et Eestis tehakse muusikat ja multifilme ja ega niisama istudes ja virisedes ja kritiseerides juhtu mitte midagi. Tegijal ikka juhtub, ega alati ainult kuldmune tule.

Sina oled viimastel aastatel olnud väga produktiivne, teinud üsna suuri projekte ja kõigil neil tundub justkui kullamaik juures olevat. Kultuurist arvajad on väljendanud mõtet, et Priit Võigemast on elu tippvormis. Kas sa oled ise sellega nõus?
P: Ühes näitemängus, mida ma just vaatasin, oli mõte, et küpsus on selline staadium, millele järgneb kohe mädanemine. (Naerab) Kui sa oled küps, siis järgneb sellele riknemine. Nii et mõneti on see natukene ohtlik. Aga ma ei saa nuriseda. Olen olnud õnneliku saatusega näitleja, mulle on pakutud huvitavat tööd ja ma pole pidanud istuma ilma tööta. Olen vabakutseline ja saan üldiselt otsustada ja valida ise, mida teen. Kui mulle otseselt näitlejana tööd ei pakuta, ja kuna mul on ka väike lavastajapisik, siis ma lavastan. Mul on paar materjali alati varuks, mida võiks tegema hakata.
Eesti on nii väike, et mulle hakkas ühel hetkel tunduma, just EV100 programmi puhul, et natukene juba läks piinlikuks. Ükskõik mis film või sari oli, sealt ma läbi astusin.
(Algus 12. lk)

Lõpuks võib juhtuda, et hakkan inimestele närvidele käima, et ühed ja samad näod kogu aeg. Aga ei nurise. Püüan praegu mõelda niimoodi, et ma oskan olla tänulik selle eest, kuidas on läinud.

“Tõde ja õigus” paistis väljapoole suur ja fenomenaalne. Kas sa tunned, et film muutis midagi sinus või sinu elus?
P: Päris aus vastus on, et ei tunne. Ma teen oma tööd edasi nii, nagu ma seda varemgi tegin. Olen püüdnud nii teha, et tegelased, keda olen mänginud, olen jätnud sinna, kus nad on. Ei jää pikalt unelema ühe asja juurde.

1998. aasta artiklis oli põgusalt juttu ka “Aktuaalse kaamera” vaatamisest. Kuidas sellega praegu on – vaatate?
P: Pean tunnistama, et ei vaata. Vahepeal ma jälgisin väga pingsalt Ameerika uudiseid, sest tundus, et seal läks väga põnevaks, kui praegune president pukki ilmus, aga nüüd ma enam ei viitsi seda jälgida. Infot tuleb nii palju ja kõigil on palju arvamusi, ei jaksa.
V: Infomüra on tõesti väga palju. Kui üheksast õhtul AK algab, siis ei taha seda kõike enam üle vaadata, päeva jooksul sind ju nii palju pommitatakse ühiskondlikuga. Aga mul käib vist hooti, pool aastat ei loe üldse uudiseid ja siis tulevad kuud, kui loen liigagi palju ja ütlen liiga palju kaasa ja pärast tunnen, et seda polnuks üldse vaja. Vahel ma ei suuda ennast lihtsalt tagasi hoida.
P: Arvan, et me pole ainukesed, kes on päevapoliitikast väsinud. Kui ühel hetkel tekib inimestel tüdimus, sa ei ootagi enam midagi, oled pettunud, siis on see ohu märk. Samas Vaiko on muusik ja mina olen näitleja ja me ajame oma asja vaatamata sellele, kes on pukis.

Mis on need teemad, mis teid kõnetavad, millest peate oluliseks enda meediumite vahendusel kõnelda, mis lugusid ühiskond vajab?
V: See on väga filosoofiline küsimus, eriti minu jaoks, sest popmuusikat on võimalik teha ka ühiskonnaga suhestumata. Muidugi, popmuusikat on igasugust ja ideaalis võiks popmuusika suhestuda aja ja olukorraga, aga ma pole kunagi oma loomingus seda aspekti väga oluliseks pidanud.
P: Teatrit saab ka teha mitut moodi. Võib teha eskapistlikku või siis hästi sellist In your face stiilis punki. Eestis on õnneks väga erinevaid truppe – Von Krahl, linnateater, draamateater, oli NO teater –, täiesti erinevad asjad, mida nad ajavad, ja kõigil on publik olemas.
Näitlejatena tegeleme iga päev sellega, et meil on mingi näitemäng ja seal on tegelased: perverssed, õilsad jne ja kõigist on vaja aru saada. Kõigile on vaja leida põhjendus või õigustus või vähemasti aru saada, miks ta seal on, mis eesmärki ta täidab, miks ta sellist juttu ajab. Selline kõigi mõistmine ja kõige aktsepteerimine on natuke näitlejate haigus. Siis kipud ühiskondagi vaatama samamoodi, vaatled ja saad justkui kõigi muredest aru.

Ütlesid, et sul on mitu materjali lavastajana sahtlis. Mis sõnumi või looga tükid need on?
P: Näiteks suvel tuleb Naissaarel Kinoteatri ja Nargeniga koostöös üks kaasaegne näitemäng “Bäng”. Autor Marius von Mayenburg on sama, kelle “Monumenti” tegin Von Krahlis. See on vägagi ühiskonnakriitiline ja hoiab näppu pulsil.

Jõudsimegi sujuvalt selleni, mis projektid teil veel lisaks Joygunsile töös on.
V: Minul on pooleli töö, mis jõuab lavalaudadele alles novembris. See on tantsulavastus Andrus Kivirähki lastejutustuse “Tilda ja tolmuingel” järgi, mida teeb Mare Tommingas. (Vaiko kirjutab lavastusele muusika – toim.) See on huvitav töö, sest olen Kivirähki fänn olnud 14-15-aastasest peale. Nüüd on siis see väga suur vastutus, kuid loodan, et mu sisemine kriitik lubab olla ülesannete kõrgusel.
P: Minul käivad praegu draamateatris proovid. Hendrik Toompere jr lavastab näitemängu “Lehman Brothers”. Väga huvitav ja mahukas materjal. Mängime Mait Malmsteni ja Guido Kanguriga kolmekesi. Kolm vaatust, päris pikk teatriõhtu tuleb, aga tõesti väga huvitav materjal. Aprilli alguses tuleb välja. Samal ajal on vaja lõpetada spioonifilm “O2” ja juba hakkasid uue mängufilmi “Kalev” võtted. Suvel tuleb Naissaarel see, mida ise lavastan, ja pärast seda hakkavad jälle uued proovid teatris – tegemist on.

Palju te jõuate jälgida teineteise tegemisi?
P: Pean ütlema, et olen Vaiko muusikat kuulanud ikka väga palju. Mul on kõik ta plaadid olemas. Paar aastat tagasi tegime toredate kolleegidega ka ühe tantsutüki, kus kasutasime Vaiko muusikat ja selle tarvis kuulasin väga palju ta instrumentaalmuusikat. Oli omamoodi huvitav neid lugusid kuulata ja nende peale välja mõelda liikumised, situatsioonid, lugu ja narratiiv. (Pöördub Vaiko poole) See on täitsa minu maitse järgi muusika, mis sa teed.
V: Aitäh, aitäh! Mulle meeldib Priitu vaadata nii laval kui ka ekraanil. Ma väga tahaksin öelda, et olen näinud kõike, mida sa oled lavastanud, aga vähemalt kahte sinu lavastust ma ei ole näinud. Nägin kõige esimest Ugalas, kus sa lasksid palju The Shadowsi muusikat – kriminull oli. Aga ma pole näinud “Aadama õunu” ja “Kummi-Tarzanit”.
P: “Kummi-Tarzanit” pean enda kõige õnnestunumaks lavastuseks.

V: Sellest on mul kahju, et pole näinud. Tean, et see oli sulle kuidagi väga isiklik materjal ja sa tahtsid seda teha. Priidu kõiki rolle näha on võimatu. Aga olen püüdnud ikka nii palju käia kui võimalik. Sama kehtib ka kino ja muu kohta. Arvan, et ta on suur näitleja ja väga hea lavastaja. Mul on suur au olla tema sõber.
1998. aastal unistasite Ameerika vallutamisest, millest te nüüd unistate?
V: Suvest, suvest unistan ma alati, lumest pole vist enam mõtet unistada. (Intervjuu ajal polnud veel lund maas – MT.)
P: Kui vaatan oma kalendrit, siis unistan vabast päevast ja arvan, et see ongi maksimum praegu.

1998. aasta artikkel lõppes sellega, et Viio küsis, kas tahate midagi veel lõpetuseks öelda.
V: Mina tahaksin öelda, et see ei lähe, kui sul on haakrist ühes ja sinimustvalge lipp teises käes. Üks viska ära. Need kaks asja ei sobi kokku.
P: Mina ütlen, et kiirustage, seltsimehed, ostke pileteid meie kontsertidele!

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised