26.7 C
Rapla
Kolmapäev, 17 aug. 2022
spot_imgspot_img

Jäätmejaamas saab hea ülevaate inimeste elatustasemest

Katri Reinsalu

MTÜ Raplamaa Jäätmekäitluskeskus opereerib Raplas asuvat Mäepere jäätmejaama. Teeninduspiirkonda kuuluvad lisaks Raplale ka Kohila ja Kehtna vald.

Oma asukohas on jäätmejaam tegutsenud 2003. aastast alates. Vastu võetakse ligi 30 liiki jäätmeid. Läksime jäätmejaama eluoluga tutvuma ja uurima, kes jäätmejaama külastavad ja mida sinna tuuakse.

Aina suurenev jäätmemaht

Jäätmejaamas töötab juhataja Ülari Luisk ning veel kaks töötajat. Kolmas töötaja lisandus 2018. aasta alguses. Seni toimetas vastuvõtus ja jäätmepressi taga teisel pool jäätmejaama territooriumi sama töötaja. Luisk räägib, et kasvava jäätmemahu tõttu tekkis aga olukord, kus ühest inimesest jäi väheseks. Kui operaator võttis kliente vastu, kaalus toodavaid jäätmeid ja väljastas arveid, tekkis järjekord jäätmepressi juures. Kui ta täitis aga oma ülesandeid jäätmepressi taga, ootasid inimesed vastuvõtus. Sellest tingituna toimetatakse hetkel kolme töötajaga.
Jäätmejaama territooriumil rendib pinda ka metallide taaskasutusega tegelev Kuusakoski AS, kuid nende töötajad jäätmejaama alla ei kuulu.
Vajadus lisatöötaja järele on arusaadav, arvestades, et jäätmejaama nimekirjas on väga palju erinevaid jäätmeliike ning toodavate koguste hulk on iga aastaga aina kasvanud. Luisk toob välja, et 2003. aastal rajati endise nõuetele mittevastava prügila asemele ümberlaadimisjaam, mis oli mõeldud pressautode teenindamiseks. Aastate jooksul on tegevus märkimisväärselt laienenud.
Luisk ütleb, et eelmise aasta jaanuari-veebruariga võrreldes on jäätmemaht kasvanud kahekordselt. Ta usub, et omajagu võib rolli mängida pehme ja lumevaba talv, mis on võimaldanud inimestel rohkem toimetada. Samas on ilmselge, et iga aastaga tarbivad inimesed aina rohkem ning tekitavad selle tulemusel ka aina rohkem jäätmeid.
Teise näite toob Luisk 2013. aastast, mil ta jäätmejaama tööle asus. Kaaluprogrammis oli nimekiri ettevõtetest, kellele arveid väljastati. Neid oli seal 364. Tänaseks on selles nimekirjas juba tublisti üle tuhande kliendi.
Laienenud on ka jäätmejaama teeninduspiirkond. Sellesse on viimati lisandunud Kehtna vald. Luisk ei välista, et ka Märjamaa võiks kord liituda ning ütleb, et vald alles mõtleb selle peale.

Töökorras elektroonika

Jäätmejaamas käiakse pidevalt. On nii eraisikuid kui ka ettevõtteid. Päeva lõikes on populaarne aeg 11-14. Samuti on suurem sagimine õhtul vahetult enne jäätmejaama sulgemist, kui näiteks ehitusettevõtted objektilt tulles jäätmed ära toovad. Eraisikute puhul on külastused kaootilisemad. Luisk ütleb naerdes, et mõni päev ei jõua inimesi ära teenindada ja mõni teine päev on neid pigem vähe.
Eraisikud toovad peamiselt elektroonikat ja mööblit. Luisk juhatab meid elektroonika kogumispaika. Seal on valged külmkapid kenasti reas. Neid koguneb iga kuu ligikaudu 30. Eraldi kastis on assortii erinevatest klaviatuuridest, tolmuimejatest, kuvaritest ja muust sellisest. Peale vaadates on raske hinnata, millises seisukorras need tegelikult on. Tuleb tunnistada, et silma jääb nii mõnigi väga uue väljanägemisega seade.
Jäätmejaam on oma olemuselt huvitav koht, kus saab hea ülevaate nii inimeste tarbimisharjumustest, mõttelaadist kui ka elatustasemest. Oma rolli aina suurenevas jäätmete hulgas mängib ilmselt ka asjaolu, et elektroonika järelmaksu peale soetamine on väga mugavaks muutunud. Luisk meenutab, kuidas kord tuli inimene märkimisväärse suurusega LCD televiisoriga. Ise teatas ta, et televiisor on täiesti töökorras, kuid koju soetati lihtsalt uuem ja suurem. Jäätmejaama juhataja uuris küll, miks ta töökorras seadet jäätmejaama asemel taaskasutuskeskusesse ei vii, ei anneta või müü. Selleks pole aga inimestel teinekord lihtsalt viitsimist. Mugavam on ära visata. Jäätmejaamas töötades tundub olevat paratamatu, et teinekord jääbki õhku küsimus, kas äraviskamine on ikka kõige õigem lahendus.
Samas on ka neid, kes soovivad jäätmejaama toodud elektroonikaga tutvuma tulla, lootuses sealt töökorras seadmeid leida. Juhataja viitab naerdes raadiole, mis rõõmsalt meie vestluse taustaks mängib, ja ütleb, et ka see on elektroonikaromude kastist riiulile tõstetud. Minu silme all ta igatahes väsimusmärke ei näita ja saab muusika mängimisega suurepäraselt hakkama.
Üldiselt jäätmejaamas eraldi elektroonikat ei kontrollita. Luisk tõdeb, et töökorras elektroonikaseadmete väljasorteerimine ja näiteks väikese hinnaga soovijatele müümine on keeruline situatsioon, sest eeldab, et jäätmejaam peaks tootele ka mingi garantii andma. Üldiselt suhtutakse jäätmejaama toodavasse siiski kui romusse, mis saadetakse lammutamisele.
Luisk leiab, et kuigi inimeste teadlikkus jäätmekäitluse valdkonnas on paranemas, on see kohati siiski madal. Osaliselt tuleb teadmiste puudumise eest ka selle võrra rohkem rahakotti kergendada. Ta toob näite, kus inimene ostis Raplasse korteri. Ta tellis teenuse, et vana korter kõigest kuni põrandalaudadeni tühjaks visataks. Kõik tekkinud jäätmed visati käru peale ning toodi jäätmejaama. Kärul oli paljugi sellist, mida saab olmeprügist soodsamalt või lausa tasuta ära anda. Kurb on aga selle loo lõpp, sest see ei olnud piisav motivaator jäätmete sorteerimiseks.
Näiteks komplektset olme­elektroonikat võetakse jäätmejaamas vastu tasuta. Samas on see koht, kus tuleb endale teadvustada, et päriselt tasuta see mõistagi ei ole. Luisk selgitab, et juba elektroonikat ostes on klient maksnud ka selle utiliseerimise eest. Seega on mõte, et jäätmetest vabanemine on tasuta, tegelikult petlik.
Samuti on ohtlike jäätmete üleandmine Rapla, Kohila ja Kehtna valla elanikele tasuta. Ohtlike jäätmete käitlemist rahastab kohalik omavalitsus. Kui aga mõelda, et siinsete elanike tulumaks läheb ju osaliselt just kohaliku omavalitsuse eelarvesse, mille eest jäätmete käitlemist rahastatakse, saabub kiiresti ka teadmine, et ühel või teisel moel maksab ikka saastaja tekkinud jäätmed kinni.

Hind võib ehmatada

Uurin, kuidas inimesed jäätmete eest väljastatud arvetele reageerivad. Näiteks ehitusjäätmete eest tuleb jäätmejaamas tasu maksta. Luisk ütleb, et inimesed on erinevad. Mõni leiab, et vald võiks kõikide jäätmete käitlemise eest ise tasuda, mis sest, et see valla ülesanne ei ole. Eks see tähendab juhataja jaoks muidugi pidevat selgitustööd, et jäätmejaamas töötavad inimesed vajavad palka ja seal kasutatavad masinad kulutavad elektrienergiat.
Alles päev enne meie külastust oli tal pikem vestlus ettevõttega, kes tahtis jäätmejaama tuua kümme tonni eterniiti. Tonni eest küsitakse Mäepere jäätmejaamas 125 eurot, mis oleks kogu koorma maksumuseks teinud 1250 eurot. On arusaadav, et sellise summa kuulmine mõjub alguses ehk pisut ehmatavalt. Luisk leiab, et kui see taandada aga sellele, et kilo eest küsitakse jäätmejaamas 12,5 senti, siis paneb see asja teise perspektiivi. Nii odavalt poest midagi väga osta ei saa.
Küsin, kas on ka neid, kes väravas hinda kuuldes otsa ringi keeravad ja lahkuvad. Luisk tõdeb, et on. Õhku jääb küsimus, mida nende jäätmetega siis edasi tehakse, kui jäätmejaama hinnakiri krõbe tundub. Seda Luisk ei oska öelda ja tõdeb vaid, et neil ei ole järelevalve kohustust.
Lugusid sellest, kuidas jäätmeid ebaseaduslikult ladustatakse, on jätkuvalt palju. Luisk leiab, et teatud meetmeid saab rakendada vald ja seda on ka tehtud. Näiteks kohustus koos ehitusloa saamisega tõestada, et ehituslammutusjäätmed said nõuetekohaselt üle antud.
Samas on aga mitmeid töid, mis ehitusluba ei vaja. Eelmisel aastal oli juhtum, kus hoone renoveerija tellis teenuse eterniidi transpordiks jäätmejaama. Auto võttis eterniidi peale ja sõitis jäätmejaama, et see seal ära kaaluda. Maha ta jäätmeid ei laadinud, kuid nõudis jäätmeõiendit. Hiljem selgus, et kuigi renoveerijale esitati arve jäätmejaamas tuvastatud kaalu ja ka hinnakirja järgi, siis tegelikult oli transporti pakkuv ettevõte eterniidi metsateele viinud. Lõpuks tuli eterniit sealt siiski kokku koguda ja jäätmejaama tuua.
On praktikaid, kus transporditav prügi viiakse esmalt oma väljakule ning sorteeritakse välja väärtuslikumad jäätmed nagu metall. Paremal juhul tuuakse ülejäänu jäätmejaama, halvemal juhul paraku mitte. Luisk tõdeb, et ettevõtted, kes leiavad viise, kuidas natuke rohkem raha enda taskusse panna, on ilmselt paratamatus.

Areng takerdub ka riigi taha

Jäätmekäitluse valdkonna probleemid ei tulene aga kõik jäätmete tekitajatest. Luisk tõdeb, et areng on omajagu takerdunud ka riigi taha. Ühelt poolt annab riik signaali, et jäätmejaam aina enam erinevat liiki jäätmeid vastu võtaks, samas aga puuduvad lahendused, mis nendega edasi teha.
Mäepere jäätmejaamas ei toimu ühegi jäätmeliigi lõppladustamist. Kõik sinna toodu liigub edasi.
Loomulikult mõlgutatakse jäätmejaamas mõtteid, milliseid jäätmeliike võiks tulevikus veel vastu võtta. Luisk toob näiteks plastmassi, mille erinevaid alaliike on väga palju. Maailmas on juba olemas ka teadmised, kuidas nendega ringi käia, kuid need ei ole veel lihtsalt kõik Eestisse jõudnud. Ta ütleb, et ei saa jäätmejaama territooriumile koguda jäätmeid heas usus, et neile kunagi lahendus leitakse.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised