Lisaleht Koduloolane: Ajalooliste valikute aasta

Katkendeid pooleliolevast käsikirjast

Tõnis Tõnisson

1990. aasta veebruaris ja märtsis valis eesti rahvas endale kahte suurt esinduskogu – algul Eesti Kongressi ja siis kohe järele ka Eesti NSV Ülemnõukogu. See viimane nimetas ennast õige pea hoopis Eesti Ülemnõukoguks ning võttis vastu mitmeid otsuseid, millega läks ning jäigi Eesti ajalukku.

Kuigi Eesti sai nende valimis­tega endale kaks võrdselt juhtrollile pretendeerivat ja selgelt vastanduvat polii­tilist kogu, poleks õige öelda, et selline programmeeritud vastasseis oleks kuidagi kogu rahva kahte leeri jaganud. Tagantjärele tuleb tunnistada, et eestlased käitusid neile omase talupoegliku (või rehepapiliku?) tarkuse järgi. Eesti Kongressi valides hääletati rahvustundest lähtudes aatemeeste poolt ja Ülemnõukogu valimistel hääletuskastide ees seistes langetati otsus ratsionaalsetel kaalutlustel pigem kandidaatide poolt, kellel arvati rii­giasjade ajamisel rohkem kogemusi olevat.
Kui Kongressi valimisel uuriti kiivalt, milline oli kandidaadi mine­vik ja kui jäigalt või lõdvalt oli ta olnud komparteiga seotud, siis Ülemnõu­kogu valimistel (kummaline küll!) enamuse valijate jaoks see enam olulist (vähemalt mitte määravat) rolli ei etendanud. Kui nüüd ajas ette rutata, siis tuleb tõdeda, et Ülemnõukogu liikmete hulka valitigi arvestatav osa endisi tippkommuniste, kes, tõsi küll, olid enamuses osanud selleks hetkeks komparteist juba ohutusse kaugusse distantseeruda. Samas oleks vale öelda, et nad Ülemnõukogu liikmeteks valituna oleksid kuidagi Eesti iseseisvumise protsessi pidurdama hakanud – nad olid alati kuuletunud oma sisehäälele.
Veel mõni kuu varem oli sisehääl soovitanud neil ennast näidata ettevaatlikult Moskva-meelsete ja samas ikkagi varjatult rahvuslikena, sest veel ei olnud kindlaid märke, mis võinuks kinnitada N.Liidu võimalikku laialivalgumist. Nüüd tundus tulusam olevat rõhud ümber asetada: olla avalikult (peaaegu võitlev) rahvuslane ja suhtuda Moskvasse nähtava põlgusega, jättes ometi tagavaraväravakese enda jaoks avatuks – hästiinformeeritud inimestena teadsid nad tavakodanikest paremini Kremli siseheitlustest, nägid kompartei ainuvõimu kiiret kahanemist ja adusid ka piiritaguseid kliimamuutusi, mis tähendas, et Lääs oli kaotamas usku Gorbatšovi võimesse demokratiseerida kurjuseimpeeriumi. Nii ei pidanud nad oma sisemuses oluliselt midagi ümber hindama ja võisidki siiralt uskuda, et olid kogu aeg sellist maailmavaadet esindanud.
Kahtlemata olid nad oskuste ning selles ajas ka väga vajalike isiklike sidemetega inimesed, kellest sai Eesti riigile taasiseseisvumisel ainult kasu olla. Siiski jäi üles küsimus, kui usaldusväärsed on sellised riigi- ja rahvajuhid ehk teisiti öeldult: millisel hetkel või millest ajendatult võib neile ootamatult tunduda, et nad peavad nüüd oma tagavaravärava­kest kasutama. Äkki on see küsimus mõne poliitiku puhul tänagi veel üleval?
Teisalt ei saanud rahvas jäägitult usaldada ka aatemehi. Eks oli ju nendegi hulgas igasugust rahvast, sh seiklejaid ja selliseid, kelle aatelisuses võis kahelda. Aga mitte see ei olnud põhiprobleem. Peamine tolleaegne mure seondus ikkagi rohkem sellega, et aateinimestel puudusid Moskva ladvikus või selle lähedal seisvate inimeste hulgas vabanemisprotsessis nii vajalikud kontaktisikud, kelle vahendusel koguda vajalikku informatsiooni teise poole tegevuse ja kavandatavate sammude kohta või kelle kaudu teha eeltööd oma plaanide läbisurumiseks. Vähe sellest – aatemehed ei olnud Kremlis üldse oodatud ja tõele au andes ei püüdnud nad ka ise seal mingeid uksekesi avada. See ei läinud kokku nende tõekspidamistega, nad ei pidanud seda ilmselt isegi vajalikuks ja võimalikuks.

Eesti Kodanike Komiteede (EKK) liikumine, täpsemalt Eesti kodanike registreerimine, mis pidi päädima Eesti Kongressi kokkukutsumisega, kuulutati välja 24. veebruaril 1989 Tallinnas Raekoja platsil Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), Eesti Kristliku Liidu (EKL) ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) korraldatud miitingul, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 71. aastapäevale. Idee oli geniaalselt lihtne. Kui seni oli ühiskonnas ägedalt arutletud selle üle, kellele, kuidas ja kui palju kodakondsust anda (üsna tõsiselt oli kõneks olnud ka nn nullvariant ehk põhimõte, et kodakondsuse peaksid saama kõik, kes hetkel omasid Eesti NSV-s sissekirjutust), siis nüüd tegid ERSP, EKL ja EMS ettepaneku kõigile, kellel oli 17. juunil 1940. a Eesti Vabariigi kodakondsus või kes olid kodanike õigusjärgsed järeltulijad, moodustada kõigis linnades ja endistes maakondades komiteed, kus hakati registreerima kodanikke, kes omakorda hiljem võisid enda hulgast valida Eesti Kongressi, mis pidanuks saama automaatselt õiguse hakata otsustama Eesti edasise käekäigu üle.
Mõtet korrati uuesti samal õhtul Estonia kontserdisaalis EMS korraldatud aastapäevaaktusel. See oli rahvale ilus pidupäevakingitus. Iseküsimus, kas seda kohe ka vääri­liselt vastu osati võtta. Igatahes 24. veebruaril jäi rahvuslaste miiting rahvavaeseks ja nende pakutud lahendus võeti vastu pigem põlastuse ja arusaamatuse kui poolehoiuga.
Pandagu tähele: selle miitingu korraldajate ja seega ka kodanike re­gistreerimise idee pakkujate hulgas ei olnud Eestimaa Rahvarinde (ERR) esindajaid. ERRi eemalejäämine ei olnud muidugi juhuslik.
Tegelikult oli vabariigi aastapäeva tähistamine kavandatud esialgu palju suurejoonelisemaks rahvuslike jõudude ühisdemonstratsiooniks, kui ta lõpuks välja kujunes. Etteval­mistusi hakati Sõltumatu Infokeskuse (SIK) eestvedamisel tegema juba jaanuari alguses. SIKi koondunud noored inimesed uskusid siis veel vabadusvõitluse uuele tõusule taha saada kõiki rahvuslikke jõudusid. Tagantjärele võib öelda, et see oli naiivne lootus, sest kuigi riik oli veel taastamata (polnud isegi selge, kuidas teda taastada või kas üldse taastada, sest põhimõtteliselt võis ju luua ka täiesti uue Eesti riigi, kui selleks võimalus tekkinuks), aga juba oli alanud võitlus paremate positsioonide pärast.
Oli kuidas oli, kuid ERRi toonane eesistuja Heinz Valk oli eestseisuse volitusel jaanuaris ja veebruaris juba mitu korda kohtunud ERSP ja EMSi liidritega, et leppida kokku aktsiooni põhiküsimustes.
20. veebruaril oli ERRi, EMSi, ERSP, EKLi, ERLi (Eesti Roheline Liikumine) ja teiste väiksemate rahvuslike ühenduste esindajate järjekordne ühine kokkusaamine, et rääkida juba konkreetselt ajast ja kohast. Pandi maha, et pärast lipu pidulikku heiskamist Tallinnas Pika Hermanni tornis (vastav otsus oli langetatud partei ja valitsuse koridorides pärast 17. veebruaril Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumis vastu võetud seadlust “Eesti Iseseisvuspäevast”) kogunetakse Võidu väljakule (tänane Vabaduse plats) ühisele avalikule kõnekoosolekule. Arutelu jätkus 21. veebruaril juba täpsema stsenaariumi väljatöötamise ja konkreetsete ülesannete jagamisega.
Kuna aastapäeva tähistamist valmistati ette ühiselt, pidi Rahvarinne põhimõtteliselt kursis olema ka sellega, et koostamisel oli “Deklaratsioon Eesti Vabarii­gi 71. aastapäevaks”, mis kujunes edaspidi iseseisvuslaste massiliikumise algdokumendiks. Kahtlane, et seda hoiti Rahvarinde esinduse eest saladuses – miks oleks pidanud seda tehtama? Igatahes on ERSP andnud deklaratsioonile allkirja 21. veebruari kokkusaamisel, EKL 22. veebruaril ja EMS 23. veebruaril. Ühe versiooni järgi olevat kristlased üldse ettevõtmisse kaasatud alles viimasel hetkel mõjuvuse suurendamiseks. Kas pärast seda, kui Rahvarinne taan­dus? Tegelikult tuli ju Rahva­rinde tagasiastumine ülejäänutele paraja šokina.
Nimelt kutsus EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Mikk Titma 22. veebruaril Rahvarinde esinduse (Edgar Savisaar, Lembit Koik, Kostel Gerndorf, Ülo Kaevats) ootamatult Keskkomiteesse ja tegi neile ettepaneku ühineda rahvuslike jõudude ühisdemonstratsiooni asemel hoopis 24. veebruari hommikul Toompeal korraldatava lipuvahetuse tseremooniaga, millele oli otsustatud kiirkorras lisada ka aastapäevale ja lipu taastamisele pühendatud miiting. Pakkumine oli kindlasti ahvatlev, sest kõik märgid näitasid, et rahvas ootas just lipu heiskamist Eesti kõige tähtsamasse torni. Aga kas küsimus oli ainult lipus või oskasid parteifunktsionärid serveerida Rahvarinde juhtidele veel midagi niisugust, mis sundis neid tegema järsku kannapööret? Igatahes tund aega pärast kohtumist keskkomitees andis Rahvarinde esindaja senistele läbirääkimispartneritele teada, et nemad ilmselt taandavad ennast Võidu väljaku üritusest. See tähendas, et sellest pidid eemale jääma ka kõik rahvarindelased ehk siis enamus miitingulistest, keda organiseeritult kohale oodati.
Lõplik otsus langetati siiski alles õhtul ERRi asjadevalitsusse kogunenud laiendatud eestseisuse koosolekul. Heinz Valk on seda koosistumist kommenteerinud hiljem Rahvarinde kogumikus “Vabaduse ja demokraatia teel”: “Kõik näis minevat sujuvalt ja häireteta, kui äkki üks päev enne planeeritud meeleavaldust otsustasid ENSV valitsus ja EKP KK korraldada ühes sinimustvalge lipu heiskamisega Pika Hermanni torni piduliku miitingu, kuhu kutsuti lisaks loomeliitudele ka ERR. Väga täbarasse seisu asetatud ERRi eestseisus otsustas raske arupida­mise järel pakkumise vastu võtta. ERSP ja EMS hindasid selle reetmiseks ning kuulutasid 24. veebruari õhtupoolikul Tallinna Raekoja platsil ERRi isamaa reeturiks, Moskva ja KGB käsilaseks jne. Sündis Eesti iseseisvusliikumise suurlõhe, mida pole ületatud tänini.”
Kuigi kogumik ilmus 1990. aastal, peavad need sõnad tänagi veel paika. Toona tekkinud põhimõttelise vastasseisu vari mõjutab siiani (ja jääb vist veel kauaks mõjutama) teatud inimeste omavahelisi suhteid ning peegeldub vastu ka Eesti poliitikast.