Siim Jõgis
Major Valjo Tooming (44) on Kaitseliidu Rapla malevat juhtinud peaaegu poolteist aastat. Sellele positsioonile asus ta 2018. aasta detsembris. Ühtlasi on ta oma ametist tulenevalt Raplamaa kriisikomisjoni liige. See komisjon haldab ja monitoorib käesoleval ajal koroonaviiruse levikuga seotud probleeme ja küsimusi Rapla maakonnas.
Ka kaitseliitlasi on kutsutud appi ning seda just riigipiiride valvamisel. Raplamaa kaitseliitlased on praegu reservis, kuid vajadusel võidakse ka neid välja kutsuda.
Valjo Tooming on olnud mundrikandja suurema osa oma elust ning nagu näha, see maailm sobib talle. Enne Kaitseliidu Rapla maleva juhtimist oli ta teenistuses 1. jalaväebrigaadi staabis, Kaitseliidu Peastaabis ning Tallinna malevas. Rapla malevaga oli ta kokku puutunud ka varem, olles käinud siin üle vaatamas lahingkompanii varustust ja väljaõpet.
Tuntud juhtimisteooria ütleb, et inimene peaks ühe koha peal töötama kolm aastat – esimesel aastal õpib ta ametit, teisel aastal rakendab omandatud oskusi ja kolmandal hakkab juba liugu laskma. “Minul on käimas teine aasta ja võin öelda, et nüüdseks tunnen siinseid inimesi, kaitseliitlasi, maakonda ja kohalikke võtmeisikuid. Võib öelda küll, et olen sisse elanud,” rääkis Tooming.
Kaitseliitlased riigipiiril
Loomulikult on käesolev eriolukord avaldanud oma mõju ka Kaitseliidu tegevusele. Kaitseväe juhataja poolt välja antud juhiste kohaselt on keelatud õppetunnid sisetingimustes. Mis puudutab värskes õhus läbiviidavaid laskeharjutusi, siis selle koha pealt on õigus otsustada kohalikul malevapealikul. Nii toimus poolteist nädalat tagasi Rapla maleva laskmisharjutus keskpolügoonil. Seal oli kohal 55 kaitseliitlast. “Enne muidugi veendusime, et haigustunnustega inimesed õppusele ei tuleks,” sõnas Tooming.
Samuti käib aktiivselt ettevalmistustöö selleks, et toimuda saaks õppus Hunt. Kui kõik läheb hästi, toimub see tänavu juunis. Suurõppus Kevadtorm viiakse tänavu läbi kontsentreeritumal kujul. See peetakse keskpolügoonil ning sinna ei kaasata ei liitlasi ega reservväelasi.
Meedias on olnud juttu sellest, et kaitseliitlasi saadetakse Eesti piirile. See mõjutab ka Rapla malevat, mis on teatavasti üks osa Põhja maakaitseringkonnast koos Tallinna ja Harju malevaga. Tallinna kaitseliitlased asusid juba eelmisel nädalal Eesti piiri valvama ning seda tehakse muuseas koos relvadega. Esialgu on relvad küll varjatud, aga juhul, kui keegi kontrollile ei allu, on tagatud õigus relva kasutada.
Major Tooming rääkis, et praegu saab Tallinna malev ülesannetega ise hakkama ning Harju- ja Raplamaa kaitseliitlased on reservis. Kui olukord peaks minema hullemaks, peaks Raplamaa kaitseliitlaste abi minema vaja pigem Eesti lõunapiiril, arvas Tooming. Põhjus on selles, et Rapla politseijaoskond kuulub Lääne prefektuuri alla keskusega Pärnus ning kaitseliitlaste ülesanne piiril ongi politseid nende töös toetada.
Kaitseliidu Rapla maleva staabitöötajad on suuresti saadetud kodukontorisse. Palju saab ära teha distantsilt. Ka Tooming ise, kes elab Harjumaal, võttis vastu teadliku otsuse, et praeguses keerulises olukorras on targem teha tööd kodukontorist. See on võimalik, sest telefoni ja arvuti vahendusel saab suurema osa tööst tehtud. Näiteks Raplamaa kriisikomisjoni istungid toimuvad Skype’i vahendusel.
Tooming ütles, et isiklikult ta koroonaviirust ei karda. “Käin miinimumina iga nädal kaks korda saunas, aga vahel kolm-neli korda. Lisaks käin ujumas. Alles eile (kolmapäeval, 18. märtsil – SJ) ujusin järves 361 meetrit ja olin vees 10 minutit ning 12 sekundit. Olen terve talve ujumas käinud. Ma arvan, et pisikud mind väga ei võta, aga ma võin olla enese teadmata viirusekandja,” rääkis Tooming. Muide, selle tegevuse, supluse karges vees, on omaks võtnud ka tema vanem poeg. Kokku kasvatab Tooming oma abikaasaga praegu kolme last.
“Vesi ei ole tegelikult külm. Kui keha toibub esimesest külmašokist, siis on mõnus. Tunduvalt mõnusam on ujuda jahedas vees kui suvisel ajal soojas vees,” sõnas Tooming. Külmas vees ujumine on tema hobi juba mõned head aastad. Tänavu osales ta esmakordselt taliujumise Eesti meistrivõistlustel. Oma vanuseklassis teenis ta seitsmenda koha. Võistlused peeti Noblessneri sadama juures Tallinna lahes. “Pärast sai saunas käia ja tegelikult on see igati mõnus seltskond, kes taliujumisega tegeleb. Hommikuti käia jahedas vees ujumas on palju parem kui kohvi juua,” tõi Tooming näite.
Veel on ta vereplasma ja trombotsüütide doonor. Sellega hakkas ta tegelema juba ülikooli ajal ning on nüüdseks jõudnud olla doonor 130-140 korda. Viimati käis ta seda tegemas eelmisel nädalal. Kuu aja pärast võidakse juba uuesti kutsuda. Tooming selgitas, et ühest küljest on see siiras soov abivajajaid aidata, kuid samas on sellest kasu endalegi. Organism hakkab tootma uusi vereliblesid ning nädal-poolteist on kerge ja mõnus olla.
Kui rääkida veel tervislikest eluviisidest, võtab Tooming iga aasta septembris ette Tallinna jooksumaratoni. 2019. aastal läbis ta 42-kilomeetrise distantsi juba kümnendat korda ning sai ka sellekohase medali. “Läbin maratoni omas tempos, aga iga kord luban järgmisel aastal joosta kiiremini,” rääkis ta. Ent jooksmas püüab ta käia regulaarselt ning alles hiljuti käis avastamas Alu ümbruse teid. Terves kehas terve vaim – see mõttetera kannab tema armastust tervisespordi vastu.
Kriisikomisjon
Valjo Tooming on pärit Jõgevamaalt. Kõigepealt käis ta Torma koolis ja keskkooli lõpetas Palamusel, Oskar Lutsu sünnipaigas. Klassis oli kakskümmend õpilast, kellest neli olid poisid ja ülejäänud tüdrukud. Pärast keskkooli lõpetamist aastal 1994 astus Tooming vabatahtlikuna Kuperjanovi jalaväepataljoni aega teenima. Sealt tuli ta välja nooremseersandi auastmega ning edasi oli terve maailm lahti. Kuigi huvi militaarmaailma vastu jäi hinge, siirdus noormees pealinna. Ees ootasid õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis, tänase nimega TalTechis. Eriala oli tootearendus.
“Võib küll mõelda, kuidas tootearendus on seotud riigikaitsega, aga kui sa arendad toodet või mõtled välja kaitseplaani, siis suures osas on see ikkagi ressursside planeerimine,” rääkis Tooming. Huvi laigulise maailma vastu ei olnud kuskile kadunud. Aastal 2003 asus Tooming tööle Kaitseliidu peastaapi ning on sellest ajast saati olnud tegevteenistuses.
Nagu öeldud, on Tooming ühtlasi Raplamaa kriisikomisjoni liige. Sinna komisjoni kuuluvad Raplamaa kõigi nelja valla (Kehtna, Kohila, Märjamaa, Rapla) vallavanemad ning politsei, päästeameti ja Kaitseliidu kohalikud juhid. Samuti on sinna kaasatud erinevaid eksperte. Kriisikomisjon käis regulaarselt koos ka enne koroonaviiruse puhangut, aga praegune olukord on andnud komisjoni tegevusele uue tähenduse. Nüüd peetakse ühiseid koosolekuid sisuliselt ülepäeva. Ohutuse tagamiseks tehakse seda Skype’i vahendusel. Seal vahetatakse infot asutuste tegevuse kohta ning tehakse ühiseid plaane kriisi ohjamiseks. Lehe trükkimineku ajaks oli viimane koosolek peetud teisipäeval, 24. märtsil.
“Praegu kõik toimib ja kui kriis just hullemaks ei lähe, siis saame hakkama,” sõnas Tooming. Üks teema, mis arutelude käigus on esile kerkinud, puudutab näiteks koolitoitu. Nii mõnegi lapse jaoks võib koolis pakutav lõuna olla ainuke soe söök päeva jooksul. Nüüd, kui kooliruumid on õpilastele suletud, jäävad nad sellest ilma. Seega on kriisikomisjonis olnud arutelu, kas tuleks soe toit nendeni toimetada ka praegu. Või siis küsimus selle kohta, kuidas toimetada toiduvarud vanemate inimeste kodudesse, kellel endal on keeruline või lausa ohtlik praegu väljas käia. “Kui süveneda sellesse kriisi, on küsimusi päris mitmeid,” nentis Tooming.
Jocko Willink
Eesti õpetajad murravad praegu pead selle üle, kuidas oma ainet edasi anda arvuti vahendusel. Seda teeb ka Valjo Tooming. Lisaks tööle Kaitseliidu Rapla maleva pealikuna on ta ka Tallinna Reaalkooli riigikaitse õpetaja. Seda tööd on ta teinud juba seitse aastat ning praegu on tema hoole all tervelt 112 õpilast – kolm 11. klassi paralleeli. Nende viimane kodutöö puudutas näiteks käesolevat eriolukorda. Õpilased pidid uurima, mis on praeguses seisus nende ülesanded ja kohustused.
Kas nad kodustes tingimustes ka tegelikult õpivad või veedavad lihtsalt aega? Esimesel nädalal Toomingu sõnul tegelesid õppimisega, kuid seda, mis saab edasi, näitab juba aeg. Tooming ise elab oma elu põhimõtte “Distsipliin võrdub vabadus” järgi. Inglise keeles kõlab see “Discipline equals Freedom”. Seda ideed levitab üks Toomingu lemmikuid taskuhäälingu (podcast) saatejuhte Jocko Willink. Tegemist on Ameerika Ühendriikide mereväe endise eriüksuslasega, kes nüüd teeb oma taskuhäälingut ning kõneleb just sellel samal teemal – distsipliin võrdub vabadus. Tooming on selle idee võtnud omaks ning räägib sellest entusiastlikult. Kõik asjad, isegi vastikud, tuleb ära teha kohe ja mitte jätta neid viimasele minutile. Siis on sul alati rohkem vabadust käes.
Oma elu on ta sättinud nii, et hommikune äratus on juba kell 5 – iga päev. Miks nii vara? Tooming selgitas, et see on kõige mõnusam aeg, mille saab võtta iseenda jaoks. Näiteks selleks, et lugeda raamatut, käia jooksmas või ujumas. Kogu maailm ümberringi veel magab ning keegi ei tülita. “See on kvaliteetaeg minu enda jaoks. Lapsed magavad, abikaasa magab ja ülemus magab ka veel. Saan teha sporti, loen ajalehti või kuulan raadiot. Päev tundub palju pikem. Meie pere läheb magama õhtul kell üheksa või pool kümme,” rääkis Tooming.
Eriti ilus on tema sõnul varakult ärgata praegu, kui väljas on varakevad. Kella viiest juba kuldnokad laulavad. Kui keegi veel tahab sellist päevarutiini proovida, harjub sellega väidetavalt väga ruttu ära. Ehk kui juba paar korda oled kella viiest hommikul maast lahti saanud, siis kipubki uni õhtul varem kallale ja uue rutiini saab kiiresti käima.
Muide, üks tähelepanuväärne seos on Valjo Toomingul Raplamaaga veel. Just siinmail kohtus ta oma praeguse abikaasa Airiga. “Oma abikaasaga sain tuttavaks 2002. aastal Rapla riigimajas. Kui Kaitseliidu koolil veel oma maja polnud, viidi kursusi läbi riigimajas. Ja nii ta läks… 18 aastat juba koos,” rääkis Tooming.
Oma praeguste kolleegide kohta Rapla malevas ütles ta, et nendega võiks iga kell minna luurele. “Rapla maleva liikmeskond on hästi kokkuhoidev, aktiivne ja abivalmis. Maleva staabiga läheks luurele iga kell – need on inimesed, kes aitavad iga päev malevat administreerida ja juhtida. Kõik teevad seda hingega, keegi ei tee numbrit ületundidest ja nädalavahetustest.”
