Kaks nädalat koduõpet on seljataga ja osa lapsevanemaid tunneb end nüüdseks ilmselt hullumaja kandidaadina ning kellaaeg, kui tahaks veini avada, muutub iga päevaga aina varasemaks. Igal juhul on eriolukord andnud paljudele võimaluse isiklikult kogeda, mida tähendab olla õpetaja.
Oma kogemused kodus õpetamisest panid kirja Helerin Väronen, Kadri Paju, Siim Solman ja Tõnis Tõnisson.
Koduõpe paneb ka ennast õppima
Meie kodus olukord nii nutune pole, kuid päris raskustevaba ka mitte. Vanem tütar käib Alu kooli kolmandas väikeklassis ning noorem valmistub sügisel kooli minema. Nii tuleb tallegi vahepeal õpetajat mängida ja ülesandeid välja mõelda.
Esimene nädal jagas klassijuhataja ülesanded järgmiseks päevaks kätte õhtuti, teisel nädalal tulid aga tema ainete ülesanded ühe failina, mis võimaldas paremini sättida ka oma aega. Praegu on ju lastel võimalik hommikuti magada nii kaua kui vaja ja ka kooliülesandeid ei tehta kellaaja peale. Kui lapsel on tahet ja jaksu mõnes aines korraga ära teha mitme päeva ülesanded, siis nii ta teebki. Kui aga jaksu ei ole, siis võib ühe aine ülesanne jaguneda terve päeva peale. Nädala lõpuks tuleb vaid teatud ülesannetest tehtud ekraanipildid saata õpetaja meilile.
Esimest korda tekkis tunne, et pean ka ise õppima hakkama, oli siis, kui eesti keeles tuli teemaks täis- ja kaashäälikuühendid. Ühes veebipõhises harjutuses suutsin viis viga teha. Parajat peamurdmist pakkus ka ülesanne, kus tuli kirjutada sõnu, millel täis- või kaashäälikuühend sõna alguses, keskel ja lõpus. Ainult oma peaga ei oleks laps seda ülesannet ära teinud ja koos pidime interneti appi võtma, muidu oleks jäänudki seda tegema.
Ja robootikas on minu teadmised täielik null. Esimesel nädalal oli ülesandeks joonistada robot, millel on vähemalt kaks suurt hammasratast, väikest kroonhammasratast ja rihmülekanne. Mina teadsin vaid, milline hammasratas välja näeb, rihmülekandest ei teadnud ma midagi. See on valdkond, mille õppimisega tuleb mul ilmselt järgnevatel nädalatel tegeleda.
Keerulisi hetki on tulnud ette ka matemaatikas. Näiteks ülesandes, kus mitmekohaliste arvude liitmises oli mõni number puudu. Selle leidmiseks tuli lahutada, kuid täiesti võimatu oli lapsele seletada, miks ta peab lahutama, kui tegemist on liitmisülesandega. Lõpuks andsingi alla, ma lihtsalt ei osanud rohkem seletada asja, mis minu jaoks on nii loogiline. Samuti tundus alguses ületamatu probleemina teha lapsele selgeks kirjalik lahutamine 1000 piires. Natukene guugeldamist aitas küll lõpuks sellest probleemist üle saada.
Osa neljapäevastest ja kõik reedesed ülesanded kirjutatakse Stuudiumisse ja kuna korraga on neid seal palju, juhtub, et osa asju jäi esimese hooga kahe silma vahele. Teise nädala lõpus avastasimegi, et mõned asjad on just inglise keeles jäänud tegemata. See, et korraga oli vaja nüüd mitme korra ülesanded teha, tõmbas tütrel aga motivatsiooni täiesti alla. Sellistel hetkedel, kui motivatsioon madalaks läheb, on abi õues käimisest. Õnneks on ilmad ilusad ja see annab jõudu edasi tegutseda, meile mõlemale.
Kohanemine võttis aega
Koduõpe on uus kogemus nii lastele kui ka lastevanematele. Teise nädala lõpuks hakkas õppimise osas vaikselt uus rutiin tekkima ja lapses kujunema arusaam, et koolitöö peab saama tehtud. Esimene nädal ei saanud ta üldse aru, miks ta enda arust nii palju ja korraga õppima peab. Trotsi tuli palju ette.
Eks esimesel nädalal oligi kõige rohkem segadust, palju on erinevaid online-keskkondi, kus töid teha ja üles laadida. Õppetöö maht tundus ikka väga suur ja raskemate ainete tegemine hirmus keeruline. Kõige enam raskusi valmistavadki reaalained. Seal peab kõigepealt ise õppima hakkama ja alles siis saab lapsele midagi selgitama hakata ning see kõik kokku võtab väga palju aega. Kuna laps päris iseseisvalt ei õpi, tuleb seda kõike teha koos temaga pärast oma tööpäeva.
Teisel nädalal oli osa aineõpetajaid lisanud terve nädala õppetöö. See on hea variant, sest kogu nädala töö on teada ja see annab võimaluse ise jagada õppimine nädala peale. Nii on lapsel ja ka vanemal parem ülevaade asjast. Nii võiks olla kõigis ainetes. Olen tähele pannud, et lapsele meeldib teha kodus ülesandeid, kus saab olla loov.
Meil ei ole video teel olnud ühtegi tundi. Õpetajatega saab ühenduses olla e-maili vahendusel, kuid seni on kõik tekkinud mured lahenduse saanud.
Lapsevanem õpetajat ei asenda
Mõistan ja annan endale aru, et koduõpe on praegu ainus väljund, kuidas õppetöö saaks mingilgi kujul jätkuda, aga ilmselgelt on see stressiallikas nii lastele kui ka vanematele. Minu kaks põhikooliastmes õppivat last tegelevad õppimisega praegu praktiliselt hommikust õhtuni. Lapsevanemana püüan olla neile pärast tööpäeva toeks nii palju, kui saan. Nii venivad õppimisele pühendatud tunnid õhtul kella 18-20-ni välja. Sinna vahele on kohustuslikku värske õhu tiirugi raske paigutada.
Selge on ka see, et selline tegevus on üks suur näpuga järje ajamine ja lihtsalt vormistamine. Metoodilisest ja mõtestatud õppimisest on asi ikka väga kaugel. Ükski lapsevanem ei suuda asendada koolitatud aineõpetajat ja seetõttu kannatab kogu õppekvaliteet oluliselt. Õpetajad on siiski tublid ja loomingulised.
Kahtlemata on ka lapsed erinevad. On neid, kelle jaoks on kaugõpe väga lihtne, kuid julgen arvata, et enamiku jaoks on see siiski korralik peavalu. Võimalik, et ka õpetajad peaks praeguses olukorras optimeerima pisut õppeprogrammi ja keskenduma vaid olulisele.
Ühest geograafilisest seiklusest
Meie peres oli niisugune lugu. Ühe Tallinna kooli 8. klassis õppiv lapselaps sai geograafiatunnis ülesande minna kusagile orienteerumisrajale (pakutud oli Keila-Joa, Nõmme või Lilleküla rada, aga sobinuks ka ükskõik milline muu üle kogu Eesti), kus tulnuks muretseda vastav orienteerumiskaart ja läbida rada.
Esmapilgul suhteliselt kerge ja isegi põnev ülesanne, mille muutis keeruliseks, et orienteerujal puudub varasem orienteerumiskogemus ja liikumist piirab haigusest tingitud eriolukord. Viimast silmas pidades panime teema perekonnanõukogu päevakorda. Esiteks: milline rada valida. Teiseks: kes läheb lapsega kaasa, et linnalaps üksinda metsa ära ei kaoks. Poolt- ja vastuargumente kaaludes saime peagi selgeks, et kellelgi ei olnud ette pandud ajal võimalik orienteerumisseiklust ette võtta ja nõukogu otsustas probleemi lahendada kaugjuhtimise teel.
Esiteks tehti lapsele kohustuseks vaadata õpetaja poolt soovitatud õppefilme, kus Sixten Sild ja Elina Pähklimägi tutvustavad orienteerumist kui spordiala ning õpetavad rajakaarti kasutama.
Lühikese ajaga sai selgeks, et Sixteni ja Elina poolt puust ja punaseks tehtud küll, kuid ikkagi kahtlane, et pelgalt filmi vaadates keegi orienteerumiskaardi sigrimigris teid, radasid, künkaid, kive ja maju nägema hakkab. Nii pidi filmid üle vaatama ka õpilasest sadakond kilomeetrit kaugemal elav mentor. Kahepeale saadi lõpuks telefoni, arvutit ja Skype’i kasutades need asjad tunni-pooleteisega selgeks.
Jäi veel reaalne maastikul liikumine. Siin otsustasime, et meil pole mõistlik õpetajaga pimesikku mängima hakata ja tunnistame ausalt, et orienteerumisrajal me ei käinud, kuid räägime varasematele ühistele looduses käimise kogemustele toetudes sellest, milline kevadine mets on ja mida seal näha ning leida võib. See arutelu võttis veel tunnikese.
Kui nüüd kogu ülesande lahendamisele kulutatud aeg kokku võtta, saime neli tundi meeldivat (kohati ka natuke närvilist) ühistegevust, mis meid kindlasti omavahel veel paremini liitis, kuid geograafiale lähemale küll ei viinud. Õpetajale saadetud fotodega illustreeritud aruandes see osa tööst muidugi ei kajastunud. Kuid võinuks, sest meie ühisponnistus jäi positiivse tulemusena arvestamata, sest laps ei olnud reaalselt rajal orienteerumas käinud.
Päris tühja pingutus õnneks siiski ei läinud, sest ühe osaga (õitsvate sinilillede ning näsiniine kirjeldusega) sai laps ära katta ühe bioloogiaülesande ja teisest osast – eelmisel kevadel metsas tehtud fotod – oli abi kunstiõpetuse tunnis. Aga orienteerumine jäi ähvardusena siiski jätkuvalt üles: kui aprilli lõpuks seda reaalselt ära ei tee, tuleb hinnetelehele sellesse kohta ikkagi ümmargune null.
*
Õpetajate kogemused koduõppega
Stina Andok
Rapla Kesklinna kooli inglise keele õpetaja Tuuli Randjärv on kodus 13-aastase tütre, kahe koera ja kassiga. Õpetajana tunneb Tuuli üsna suurt koormust, kuna üksikult tuleb läbi vaadata kõikide õpilaste kodused tööd ning jooksvalt mõelda uusi ülesandeid. Väljakutse on materjaliga edasi minna ja samal ajal õppimist õpilastele huvitavaks teha.
Paralleelselt tuleb olla kodus ka lapsevanem oma lapsele, vaatama, et tema oma asjad tehtud saaks. „Ma ei kujuta ette, kui lapsevanem peab tööl käima ja lapsi on rohkem kui üks ja tekib olukord, mil lapsed peavad ühte arvutit jagama,” on Tuuli teiste lapsevanemate suhtes kaastundlik. Ta püüab õpetajana koolitöid ette valmistades selliste variantide peale alati mõelda. Selleks, et kõik üle pea ei kasvaks, võtab Tuuli aja maha koertega metsas jalutades.
Rapla Kesklinna kooli ajalooõpetaja Reigo Andok on kodus 5-aastase ja 1-aastase tütre ja koeraga. Abikaasa käib tal poole kohaga tööl edasi. Olenemata sellest, kas abikaasa on kodus või ei ole, on kahe väikese lapse kõrvalt keeruline aega leida päevasel ajal töö tegemiseks, mistõttu enamuse õpetajatööd teeb ta ära unetundide arvelt. Siiani on õpilaste tagasiside olnud õnneks pigem positiivne ning ülesannetega on kenasti toime tuldud.
Ka Reigo tunneb kaasa õpilastele ja nende vanematele ning tajub, et õpilased võivad vajada oma vanemate tuge. Sellest tulenevalt on ta andnud ülesannete sooritamiseks varasemast rohkem aega. Murekohana tõdeb õpetaja, et kuna õpilasi näost näkku ei näe, on võimatu teada, kui palju õpilased uuest materjalist tegelikult aru saavad, sest täpselt ei ole ju teada, kui palju lapsevanem õpilast aitas.
Rapla gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ülle Mäekivi sõnul sunnib praegune olukord heas mõttes loominguliseks, kuna materjal tuleb kaugelt kuidagi õpilase jaoks huvitavaks teha. Kuna gümnaasiumiastme õpilased on juba vilunud tehnoloogia kasutajad, suhtleb õpetaja õpilastega hõlpsasti Google Hangouts’i süsteemi kaudu nii kirjutades kui ka grupikõnesid pidades. Nii näiteks sai arutletud viimati loetud kirjandusteose üle.
Üldiselt on aga raamatutega mure, neid ei saa praegu hästi kuskilt kätte. Alternatiivina vaatavad õpilased kirjandusteose põhjal vändatud filmi. See ei ole küll ideaalne lahendus, aga huvitav nii õpilastele kui ka õpetajale.
Ülle tõdeb, et õpilased on tublid ja saavad ülesannetega kenasti hakkama, kuigi vajadusel, kui tundub, et mõni pole endast väga märku andnud, on õpetaja aeg-ajalt küsinud, kuidas läheb. „Mõni tahab rohkem suhelda kui teine,” ütleb Ülle. Tunnitöö korraldamise puhul on õpetaja täheldanud, et parem on jätkata sama rida, mis on kogu aeg olnud – tuleb teha tunnikirjeldus, lisada link, märkida tähtaeg. „See õpetab endale ka täpsust ja konkreetsust,” on Ülle kindel.
Koduses keskkonnas enda töölainele lülitamisega õpetajal probleeme ei ole. Kaasa, kes samuti kodus töötab, on ühes toas, klapid peas, tema teises. Esimestel päevadel olid süsteemid ülekoormatud ja üks päev oli ootamatult elektrikatkestus, aga üldiselt on töö sujunud tõrgetata. Kuigi väsitav on õpetaja sõnul küll. Tundide ettevalmistamine võtab aega ning raske on kõike hoomata – kas kõigil on ülesanded esitatud ning õpetajale tagasiside antud.
Ülle sõnul tunnevad lõpuklassid muret, kas üldse enam kokku saavad enne lõppu. „Oi, kuidas nad nüüd tahaks kooli,” ütleb ta naerdes. Õpilaste jaoks on sotsiaalne isoleeritus raske, nii suhtlemine kui ka liikumine on oluliselt piiratud. Kokkuvõtvalt ütleb Ülle, et on väsitav küll, aga mitte üle jõu käiv ning lõpuks on see siiski huvitav kogemus.
Martti Raavel, Rapla gümnaasiumi IT-juht:
Kaugõppele üleminek on lisaks õpilastele pakkunud väljakutseid ka koolile. Ühelt poolt on see pannud proovile õpetajad, kes otsivad õpilastele antava materjali mahu osas tasakaalu. Teisalt on see toonud välja ka erinevate internetikeskkondade tugevused ja nõrkused. Oleme Rapla gümnaasiumi töös püüdnud kasutada selliseid platvorme, kus suur osa inimesi nagunii kontot omavad nagu Google. Tänane olukord on olnud õpetlik, kuivõrd olulised on tänapäeva maailmas tehnilised lahendused ja teadmised, kuidas virtuaalmaailmas hakkama saada. Osale on see lihtsam, teistele keerulisem.
*
Õpilase pilgu läbi
Oma kogemustest kirjutab Rapla gümnaasiumi 11. klassi õpilane Ruta Rokk
Kui tuli teade, et koolid lähevad kinni, ehmusin täiesti ära. Jäin suu ammuli telekat vaatama ja mõtlesin esimese asjana, kuidas ma hakkama saan.
Teadsin kohe, et need nädalad saavad rasked olema. Käin üheteistkümnendas klassis ja et olen kodutööd alati viimasele minutile jätnud, aga nüüd pean hakkama ise ka veel uut materjali õppima.
Esimene päev sai mööda ja sain aru, okei, nüüd ma pean pingutama hakkama, et teemad endale selgeks teha. Kõige raskem on minu jaoks praegu keemia. See aine vajab kõige rohkem kaasamõtlemist ja kogu aeg peab sellega olema järje peal. Kui maha jääd, siis läheb see järg ära ja edaspidi on raske ree peale saada.
Naljakas on vaadata õpetajaid videokõne teel. Tavaliselt on mu klassikaaslased väga jutukad, aga nüüd on nad videokõnede tunni ajal suhteliselt vaiksed. Õpetaja lihtsalt peab väga meelitama, et keegi midagi räägiks.
Positiivne on minu jaoks koduõppe juures iseseisvus. Me peame ise hakkama saama ja see kasvatab tohutult. Mulle muidugi meeldiks rohkem, kui meile näiteks antaks esmaspäeval kõik teisipäeva materjalid ära, mida me mõnes tunnis tegema peame, ja siis on kindel kellaaeg, millal need asjad peavad olema tehtud ja õpetajale esitatud.
Mulle meeldib see süsteem, mida matemaatika õpetaja kasutab. Esiteks, kui ta teeb meiega videokõne, siis ta alati paneb selle salvestama, et me saaks pärast järele kuulata, kui jäi midagi segaseks või lihtsalt ei jõudnud tundi. Teiseks, ta seletab alati teema ära ning teeb ka kohe näiteülesande selle kohta. Kolmandaks, ta ei anna meile palju teha, kuna teab, et meil on ka teised ained.
Huvitav on ka kehalise kasvatuse tund. Meile on antud kas mingi distants, mille peame läbima, või siis harjutused, mida peame tegema. Tehes ülesanded ära, saadame õpetajale tagasiside, mis oli raske ja milline tegevus nõudis vähem pingutamist. Vahel peame õpetajale saatma ka pildi oma jooksmisest, et kus käisime jooksmas ja kui palju.
Negatiivne koduõppe juures on see arvuti taga istumine. Tahad ikka kuidagi mugavamalt istuda. Mugav on ju lösutada, aga see ei ole kehale üldse hea. Raske on ka kõigi nende erinevate interneti keskkondadega, mis meile on antud. Näiteks matemaatika on classroomis, bioloogia Stuudiumis, keemia twitchis. Keeruline on orienteeruda ja iga kord ümber lülituda teise keskkonda. Pead alati mõtlema: nii, nüüd hakkab matemaatika, pean minema classroomi. Kõik õppeained võiksid olla ühes kindlas kohas või siis meie kodutöö keskkonnas Stuudiumis. Õpetajad võiksid panna kõik info Stuudiumi tunnikirjeldusse ning lingi, kust me saame minna sinna keskkonda, kuhu vaja. Jääks ära see segadus, kuhu veebilehele nüüd minema peame.
Loodan, et see viirus lõppeb ikka aprilli lõpuks ära ning et mais saab kooli minna. Ma poleks kunagi arvanud, et ütlen kunagi oma vanematele: “Ma tahan kooli minna.”
