Stina Andok
Märjamaa elanikud on tänaseks uudse karantiinieluga kohanenud, naudivad võimalust olla oma lastega, tunnevad muret omaste pärast ning loodavad, et kriisiaeg liiga pikaks ei veni.
Märjamaa valla äärealal elav Anu on oma alevist ja muudest keskustest eemal asuvas maakodus püsinud juba poolest märtsist. Muidu graafiku alusel Tallinnas tööl käinud naine näeb karantiini positiivse küljena võimalust puhata ning olla järjest pikemalt kodus oma koduloomade rõõmuks. Kuna väljas on ka kevad, annab see võimaluse näpud mullaseks teha.
Anu, kes varasematel aastatel aeda kuigi sageli ära ei eksinud, tunneb tänavu, et peab seemneid külvama. Poekaubad saab ta kätte heade sõprade kaudu, kes on sunnitud ise ringi liikuma, aga külas käib ka kauplusauto. Vajaliku apteegikraami tellib ta kulleri abil koju. Kuigi kodus on mõnus olla, on seni aktiivset seltsielu elanud Anu pisut pettunud, et ei ole võimalust kultuurisündmusi nautida või näiteks kinos käia.
Orgital kortermajas elav kahe lapse ema Triin teeb kodus poole kohaga ka tööd. Raamatupidajana on tal see võimalus. Abikaasa on samuti kodune, kuid aeg-ajalt põikab ka tööle. Triin tõdeb, et kuigi vahepeal on pikast ühisest koosolemisest tunne, et tahaks aknast välja hüpata, läheb see tunne kiirelt mööda ja enamuse ajast tajub ta perega koosolemise võimalust nauditavana.
„Olen palju asju kodus ära suutnud sorteerida, mis siiani oma järjekorda ootasid,” toob ta positiivse näite. Pere liigub varasemast rohkem ühiselt õues, käib metsas koeraga jalutamas jms.
Poekaubad toob koju abikaasa, kuna Triin ütleb enda kohta, et on selline, kes kõik igalt poolt külge võtab. Samas ütleb ta, et neil on peres suured varud, ka kaitseväe kuivtoidupakke, kuigi ta loodab, et neid kasutama ei pea. Lisaks elavad Triinu vanemad väga lähedal, kellel on oma võti, nii et nad saavad rahulikult nende keldris varusid täiendamas käia. Kriis pani Triinu näiteks leiba küpsetama. „See olukord paneb mõtlema, mida mul tegelikult üldse vaja on,” ütleb ta.
Lapsed on nördinud, et ei saa vanaema juurde või mänguplatsile minna. Lapsevanematele aga oleks meeldinud oma hobidega edasi tegeleda. Triin on seni näiteks aktiivselt tegutsenud Kaitseliidus ja Naiskodukaitses. Sõpradega tehakse videokõnesid ja kirjutatakse sõnumite teel. Triin tunneb puudust otsesuhtlusest sõpradega, aga ka kosmeetikust ja juuksurist. Muret teeb samuti vannitoaremont, mis ootab oma aega, aga kuna remondimeest kutsuda ei saa, siis peab veel edasi ootama.
Kahe lapse ema Maili abikaasa töötab Soomes ning kuni olukorra lahenduseni tuleb neil leppida omavaheliste videokõnedega. Hetkel nad sellest siiski väga häiritud ei ole, kuna abikaasa on eelnevalt samuti töö tõttu pikemalt ära olnud. Maili elab lisaks lastele ühe katuse all oma ema, koera ja kassiga. Pere poeskäija on Maili ning lapsi ta enam sinna kaasa ei võta. Karantiini ajal on Maili koos lastega varasemast rohkem looduses viibima hakanud ning võtab üldiselt tekkinud olukorda pigem rahulikult, järgides kõiki ette antud nõuandeid.
Vigala asulas kortermajas elav Malle ütleb, et Vigalas on väga vaikne ja inimesi suurt ei liigu. Tema käib aga ise jätkuvalt Märjamaa alevis tööl oma autoga, võttes kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et terve püsida. Tema hooldada on ema, kellega koos ta elab, ja üksikuks jäänud naabrimemm. Oma vabal ajal liigub Malle tänu kolmele koerale palju õues ning saadab ka oma ema iga päev paariks tunniks jalutama. Karantiini tõttu tuleb Mallel puudust tunda oma lapselapsega ajaveetmisest.
Märjamaa alevi piiri peal eramajas elav kahe lapse ema Liina ütleb, et kuulub nende inimeste hulka, kes hetkel veel pigem naudivad pealesunnitud kodus olemist: „Minu jaoks tähendab see pigem kvaliteetaega perega, mida muidu ei võtaks.” Koolivaheajaga on erinevus praegu selles, et lapsed ei saa oma vanavanemate juurde minna. Igapäevane kodus viibimine on kaasa toonud igapäevase jalgpallimängu õues ja uued lemmikud lauamänguriiulist.
Liina ja tema abikaasa teevad tööd kodust. Kooliealine laps on siiani Liina sõnul üsna hästi oma ülesannetega hakkama saanud, nii et õpetajaamet ei ole talle erilist lisakoormust andnud. Liina sõnul on mõlemad lapsed aru saanud olukorra tõsidusest ning seetõttu sõpradega kokku saamist ei ole.
Liina tõdeb, et olukorra teeb talutavamaks ka ilus ilm ja varjane kevad. „Oleks väga palju keerulisem, kui lisaks haigusele on vaja võidelda tormide, kõikuva elektri ja lendavate katustega,” ütleb ta. Väljakutsega aitavad tema sõnul toime tulla ka asjaolud, et toit on endiselt lihtsasti kättesaadav, toas on soe ja internet võimaldab piiramatult meelt lahutada. Liina on ise juba varasemast ajast ka usin e-raamatukogu kasutaja.
Positiivsena toob ta välja asjaolu, et lapsi ei pea ekraani tagant ära meelitama, ka nemad on hakanud otsima uusi tegevusi. „Kui see koju sunnitud aeg liiga pikaks ei veni, siis on see isegi päris tore,” ütleb Liina. Praegu on pere arvestanud aprilli lõpuni kodus olemisega.
Aga viirusepuhang tekitab ka pisut ärevust. Esiteks muretseb Liina pere vanade pärast, kes tema hinnangul on pigem liiga muretud, ja ka varude pärast ning töö ja maksevõime säilimise pärast. Lisaks tunneb ta puudust loomulikult inimestega kokkupuutumisest. Nende peres on aprillikuus palju sünnipäevi, mille tähistamine tuleb paraku edasi lükata.
Märjamaa alevis elav Maire on puutunud uue viirusega kokku juba päris lähedalt. Tema perekonnaliikmed töötavad samas kohas, kus üks positiivse koroonaproovi andnud inimenegi, mistõttu läbis osa perekonnaliikmeid range karantiini, kuid õnneks keegi perekonnast siiski haigeks ei jäänud. Kuigi kodus nelja seina vahel pere enam ei ole, järgitakse eriolukorrast tulenevaid juhiseid siiski.
Nii Maire kui ka tema abikaasa töötavad mõlemad kodust edasi. Tema keeletoimetajana ja abikaasa õpetajana. Tänu asjaolule, et on võimalus varasemast rohkem kodus viibida, on Maire leidnud endale uusi tegevusi. Näiteks on ta asunud korrastama oma arhiivi.
Poes käib peres abikaasa, kes kannab maski. Märjamaal toob Lemmiku pood soovi korral ostjatele kauba ise koju ära, kui oma soovist meili teel teada anda. Maire tütar, kes elab Mõisamaal, on seda teenust kasutanud.
Märjamaa alevi elanik, kolme kooliealise tütre ema Aune jaoks tuli koolide sulgemise aeg eriti ebasobival ajal, kuna ta alustas äsja uuel töökohal. Kuna abikaasa on kaugsõiduautojuht ning temagi töö jätkus tavapärases rütmis, saatis ta oma kolm tütart ema juurde hoida, sööta ja õpetada. Samas tõdeb ta, et keegi ei osanud aimatagi, millist õpikoormust kodune olemine endaga kaasa toob.
Aune ise töötab kohalikus kaupluses klienditeenindajana ning sellest tulenevalt on ta püüdnud vältida ka ise oma laste ja vanematega lähedalt kokku puutumast. „Muidugi teen kõik, et hoida puhtust, desinfitseerida ja hoida pikemat vahet teiste inimestega, aga seda kõike nii palju, kui see antud olukorras võimalik on,” selgitab ta. Tööl kantakse küll maske ja kindaid, kuid väikeses poes on tal klienditeenindajana võimatu igas olukorras 1-2 meetrit teiste inimestega vahet pidada.
Tööl on Aune kogenud, et inimesed on kahtlemata hirmul ja ettevaatlikud. Näiteks on paljud küsinud maskide kohta ja neid isegi teenindajatele pakkunud, öeldes, et võivad neid õmmelda neile. On olnud tragikoomilisi olukordi, mil klient viskab raha meetri kauguselt letile, kuid tuleb siis tagasi antud raha ikka leti äärde võtma. Mõningad sellised olukorrad panevad pead vangutama, kuid Aune on mõistev ja tajub, et olukord on kõigi jaoks uus ning kohaseid käitumismustreid tuleb alles õppida.
Märjamaal kultuurivaldkonnas töötava Kairi pere on naise sõnul tänaseks kriisiolukorraga juba hästi kohanenud. „Kooliülesanded on jõudumööda tehtud gümnaasiumis käivatel suurematel perepoegadel, kolmandas klassis käiv tütar on samuti hakkamist täis ja tubli, koolieelikust vend saab tema tuules “kooli mängida”,” kirjeldab ta. Peres on kokku viis last, suuremad on juba oma elu peale läinud.
Lisaks kodusele kooliõppele on teisedki pere seni tavapärased tegevused pisut muutunud. Kaire toob näiteks, et poes käiakse vähem ja vajalikku soetatakse ühe korraga rohkem. See on midagi, mida ta näeb ennast ka edaspidi tegemas. Positiivsena toob ta välja veel, et tekkinud on aeg tasapisi lõpetada pooleliolev remont. Lisaks võetakse ühiselt ette spordipäevi, rattasõite ja tehakse aiatöid. „Hea on teha, kui on aega küll. Nii saab protsessi nautida,” ütleb ta.
Kuna abikaasa töötab endise koormusega edasi, on kodused toimetused pereema kanda. „Pott on kogu aeg tulel,” ütleb ta naljatamisi. Kaire on tänulik, et saab lastega kodus olla. Tema sõnul on tarvis vaid kannatlikkust ja positiivsust, et ennast ja teisi keerulises olukorras motiveerida. „Mulle meeldib, teades, et see ühel päeval otsa saab,” ütleb ta.
