Igavene jürna värk selle Jürna tänavaga

Kui mingile paigale on pandud nimi, võib arvata, et eesmärk on millegi põlistamine. Vähemalt arvatakse, et kui kuskil linnakeses on Kaasiku tänav, siis tuleb uskuda, et kunagi on selles kohas kohisenud kased. Kui tänava nimi on seotud konkreetse inimesega, siis pole kahtlustki, et selle naise või mehe mälestust on nimepanijad pidanud oluliseks.
Nii ei ole mingit kahtlust ka selles, et Raplas asuva Jürna tänavaga on tahetud põlistada Johannes Jürna mälestust. Kuigi seal tänavalõpus asunud tellisevabrikuga oli jutuks oleval mehel pistmist ainult nii palju, et kunagi kauges nooruses oli ta olnud seal tellisevalaja, mingil hilisemal ajal, võib arvata, et millalgi Vabariigi alguses, ka tellisetööliste ametiühingu kõneisik. Paraku ei ole need kaks fakti kindlasti põlistamist väärt. Küll aga mehe muu tegevus. Näiteks see, et 1917. aastal asutas ta Rapla punakaardi, millega käis Harju- ja Viljandimaal mõisaid üle võtmas. Või see, et ta oli 1920. aastate alguses EKP Rapla Komitee organisaator ja kuulus 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse korraldajate hulka.
Kindlasti on see kõik osa meie ühisest ajaloost, mida võib küll häbeneda, kuid ei saa maha salata. Ja kui nüüd kellelgi on eesmärk just see osa ajaloost põlistada, siis tuleks seda ka ausalt välja öelda, mitte seletada, et me võtsime perenimel jott-tähe ja punkti eest ära ning Jürna ei olegi enam see Jürna, on lihtsalt üks murdesõna. Meil pole õnnestunud välja selgitada, mis murdest see laenatud on ja mida tähendada võiks, aga kõlab, nagu oleks üks väga jürna värk ehk paha asi. Kuid olgu.
Niisiis tellisetehasega polnud sellel mehel tõesti märkimisväärset pistmist. Valtu (Waldau) tellisevabriku asutas hoopis parun Alexis Häntschel Oliver Girard de Soucanton (1857-1915). Sellise nimega väikelinna tänav pälviks muidugi väga laialdast tähelepanu, kuid oleks pikaldasevõitu eestlastel natuke keeruline ühe korraga välja tulistada. Kui, siis võiks hädapärast kõne alla tulla rahvapärased variandid sellest pikast nimest – Suka Anton või Siirak. Uhkelt kõlaks ju needki. Aga kui soovitakse eestimaiseks jääda, sobiks tänavale näiteks lihtsalt Pihlaka. Seda nime kandis mees, kes ostis Valtu tellisevabriku 1917. aastal paruni pärijatelt ja arendas seda kuni 1940. aastani, kui tulid Jürna seltsimehed, kes ettevõtte natsionaliseerisid ja neljakümnendate aastate teises pooles Jürna-nimeliseks tegid. Sobiks ka lihtsalt Saviaugu, sest seal lähikonnas läiklevad veesilmad on pikki aastaid telliste tegemiseks savi andnud.
Niisugune lugu siis, kus vallavolikogu peab otsustama, kas põlistada oma otsusega Jürna mälestus või valida üks siin pakutud variantidest. Aga otsustama peab, et asi lõpuks selge oleks.