Mariliis Vest
Tallinnas Audentese erakoolis töötab kehalise kasvatuse õpetajana Pirgust pärit noor naine Piibe Tammemäe, kes on ühtlasi sealse spordiklubi orienteerumistreener. Orienteerumises on 30-aastane naine medaleid koju toonud nii Euroopa kui ka maailmatasemelt.
Olen seda ennegi orienteerujatelt küsinud ja küsin ka nüüd. Kas võib öelda, et sinuga ei eksiks mitte kuskil ära?
Usun, et seda võib öelda küll, sest arvatavasti tänu orienteerumise kogemusele on juurde tulnud mingi tunnetus ja arusaam, kuidas loodus- või linnamaastikul liikuda isegi siis, kui pole kaarti kaasas.
Milline saavutus on seni olnud sulle kõige suurema tähtsusega-tähendusega?
Saavutusi, mis on mulle olnud märgilised, on olnud mitmeid. Sportliku poole pealt on ka need aastatega muutunud, vastavalt seatud eesmärkidele. Viimaste aastate puhul tooksin välja rogaini tiitlivõistluste medalid (EM ja MM), samas ka mõned motiveerivad võidud ning õnnestumised rattaorienteerumises ja seiklusspordis, mis annavad soovi edasi pingutada.
Kas ja kuidas on orienteerumisoskus sulle tavaelus kasuks olnud?
Orienteerumisoskus on minu arust elus vajalik oskus – see arendab kiiret mõtlemist erinevates situatsioonides ja otsuste vastuvõtmisel. Lisaks annab see põhiteadmisi erinevatest kaartidest, mõõtkavadest ning ka oskust neid teadmisi praktiliselt kasutada. Tänapäeval on muidugi olemas telefonis GPS, aga minu arust on eluliselt oluline õppida ka kaarti päriselt tundma ja kasutama. Samuti on orienteerumine viinud mind Eestimaa ja välismaa erinevatesse paikadesse, kuhu turisti või tavamatkajana tõenäoliselt ei satuks. Orienteerumine on kindlasti mind õpetanud loodust hoidma ja sellest lugu pidama.
Kuidas orienteerumine sinu jaoks alguse sai ning kui kaua oled sellega tegelenud?
Orienteeruma sattusin umbes 10-aastaselt, kui mu vanemad meid (mul on 2 venda ja 1 õde) Raplamaa orienteerumispäevakutele viisid. Edasi hakkasime juba perega käima orienteerumisvõistlustel erinevates Eestimaa paikades. Need olid alati vahvad perekondlikud ühisreisid (sel ajal oli veel telkimine rohkem moes ja sai õhtuti teiste klubikaaslastega – Raplamaa klubi OK Orvand – koos ühiselt aega veedetud). Kokku olen nüüdseks tegelenud orienteerumisega umbes 20 aastat ehk päris suure osa oma elust. Olen ainult tänulik ja õnnelik, et vanemad meile seda võimalust tutvustasid ja on alati olnud meie tegemistes toeks.
Kui tihti käid ühel hooajal võistlemas ning kas vaid Eestis või ka mujal?
Praegusel ajal tegelen põhiliselt rattaorienteerumise, rogaini ja seiklusspordiga.
Nii rogain kui ka seiklussport on võistkondlikud kestvusspordialad. Rogain piirdub kuni 24-tunnise jalgsi valikorienteerumisega tüüpiliselt kaheliikmelises võistkonnas, aga seiklusspordis on 4-liikmelised võistkonnad (3 meest ja 1 naine) ja võistlused kestavad mitu ööpäeva järjest.
Seiklusspordivõistlus sarnaneb suundorienteerumisega, kus võistkond peab kaardi järgi maastikul navigeerides läbima etteantud kontrollpunktid ja paremusjärjestus selgitatakse raja läbimise kiiruse järgi. Võistlus jaguneb mitmeks järjest läbitavaks etapiks, mille distantside läbimiseks kasutatakse erinevaid meetodeid, liikudes jalgsi, jalgrattaga ja inimjõul liikuvate veesõidukitega (kanuu, kajakk vm) ja lisaks on enamikul võistlustel ka ronimis- või köielaskumisülesanded.
Võistlemas võib mind leida nii Eestist kui ka välismaalt. Enamik tiitlivõistlusi või seiklusspordiüritusi toimub ikka välismaal. Näiteks selle kevade-suve suuremad võistlused (seiklusspordi maailmakarika etapp Aafrikas ja rogaini MM USA-s) on koroona tõttu aasta võrra edasi lükatud. Nii on ka Eestis hetkel kõik spordiüritused ära jäänud või lükatud sügisesse.
Milline orienteerumisvõistlus või -trenn on sulle enim meelde jäänud?
Hästi palju on meeles nii õnnestumisi kui ka n-ö valusaid kaotusi. Näiteks väga selgelt on meeles esimene väga ühtlane raja läbimise sooritus ja Balti meistrivõistluste võit orienteerumisjooksus 14-aastasena. Samal ajal mäletan ühte teatevõistlust, kus jooksin 3. ehk viimast vahetust. Raja esimene pool sujus väga hästi ja tõstsin oma tiimi 5. kohalt liidriks, kuid vaatepunktist (kus kõik pealtvaatajad ja tiimikaaslased saavad kaasa elada) läbi joostes lõi keskendumine kõikuma ja tegin järgneva punktiga 1-2 minutit viga. Nii pika peataoleku tõttu said konkurendid mind kätte. Lõpusirgel jäi kahjuks teravusest puudu ja tuli vastu võtta valus kaotus sekunditega.
Treeningutel on ikka põnevaid juhtumeid olnud. Näiteks Itaalias treeninglaagris olles sattusin metsseakarja sisse. Varjusin kohe puu taha ja liikuda kuhugi ei julgenud, kerge hirm oli sees, sest üks loom karjast hoidis mul silma peal. Ootasin, kuni kari eemaldus, ja alles siis julgesin treeningu lõpuni joosta.
Millised rajad sulle enim meeldivad?
Mulle on alati sobinud pigem keskmiselt tehnilisemad orienteerumised nii metsas kui ka linnas. Kuigi linnas-alevis on tihti ka põnev joosta, eelistan ikka metsamaastikku.
Kas sinu arvates on orienteerumine noorte seas pigem populaarne või vähepopulaarne ala?
Orienteerumist ei teadvustata ilmselt seetõttu, et ta ei ole olümpiaala. Seda on hakatud nüüd koolides aina enam läbi viima, mis võiks aidata kaasa ala populariseerimisele. Üldjuhul on kindlasti puudu orienteerumistreeneritest ja sellega seoses ka vastavatest huviringidest. Loodan väga, et see vaikselt paraneb ja ka Raplamaal hakkaksid tegutsema regulaarsed orienteerumistreeningute grupid.
Kuidas võtaksid viimase hooaja kokku?
2019. aasta hooaeg oli küllaltki edukas. Tegin enda jaoks olulistel võistlustel väga head sooritused ja astusin sammu edasi ka rattaorienteerumises.
Sa ütlesid, et praegune rahulik aeg sulle sobib, sest said väikese vigastuse. Mis juhtus?
Tagasi vaadates ei ole päris selge, mis põhjustas reielihase ja põlve kinnituskoha vigastuse. Õnneks nüüd on asi juba paremuse suunas ja saab jälle jooksutreeningutega alustada.
Kas orienteerumine nõuab sinult pigem füüsilist või vaimset pingutust?
Need käivad käsikäes ja peavad olema omavahel tasakaalus – mida parem füüsiline vorm, seda parem on tavaliselt ka vaimne valmisolek. Vaimne pool on kindlasti rohkem rakenduses teatevõistlustel, kus joostakse tihedalt koos konkurentidega, ja ka pikematel seiklusspordivõistlustel, kus vähene magamine ja suur füüsiline pingutus paneb vaimu korralikult proovile.
Ka sinu vennad ja õde on orienteerujad. Kui võistlushimulised te omavahel olete?
Nad pigem motiveerivad ja nende võistlushimu on innustanud ka mind parimat sooritust tegema.Võistlushimu on meil kõigil alati jagunud.
Kui ma saan õigesti aru, tegeled ka aerutamisega. Kas see on pigem hobi?
Aerutamisega hakkasin tegelema rohkem siis, kui hakkasin seiklusspordivõistlustel osalema. Seal on alati ühe alana kajaki/kanuu orienteerumisetapid. Üks etapp võib olla mõnekümnest kilomeetrist kuni umbes 60 km-ni (ja neid etappe võib olla mitu) ehk su keha peab olema harjunud aerutõmbega. Mulle on kajakiga sõitmine väga meeldima hakanud ja naudin eriti varahommikusi kajakisõite, kui loodus alles ärkab.
Eestis olen osalenud kajakiga Võhandu 100 sõidul – 2018. aastal olime vennaga (Timmo) segatiimidest 2. kohal. Samuti olen osalenud mereaerutamise Eesti meistrivõistlustel, kus olen kolmel korral tiimikaaslasega (Mariann Sulg või Reeda Tuula) hõbedale sõitnud.
Kas näed ennast ka kümne aasta pärast orienteerumisega tegelemas?
Ei näe põhjust, et ma seda ala tahaks kõrvale jätta, sest see on vapustavalt äge ala, millega võib tegeleda kõrge vanuseni (orienteerumise veteranide MM-il on ka vanuseklassid 90+ vanusele). Seega usun, et olen orienteerumisega pikalt seotud, olgu see siis võistleja, treeneri või korraldajana. Loodan, et ka Raplamaa inimesed leiavad tee orienteerumise juurde, alustades näiteks meie oma Raplamaa orienteerumispäevakutest.
Kas on mõni medal, millest sa unistad?
Võin julgelt öelda, et teen treeninguid eesmärgiga saavutada järgmisel rogaini MM-il kuldmedal ja rattaorienteerumise tiitlivõistlusel (miks mitte ka seiklusspordis) jõuda medalile.
