Stina Andok, toimetaja
Ajad on pidevas muutumises. Pärast pausi olen kultuurilisa toimetajana tagasi. Mari Tammar on kahtlemata jätnud endast olulise märgi siinsetele leheveergudele ning loodan väga, et ta leiab võimaluse jagada enda mõtteid siin veelgi.
Sel korral on lisaleht omamoodi ülistus noortele loojatele, sest mõlemad küljed on täitunud mõtetega just noorte tegijate kohta. Ma ei ütleks, et nad oleksid oma tegevusvaldkonnas enam kuigi rohelised, vaid sättuvad lihtsalt kenasti noorema põlvkonna sekka ning kõnetavad meie küpsevat ühiskonda.
Igaüks neist täidab kultuuris oma kindlat ja olulist nišši. Terviku ükski osake ei ole vähem tähtis. Kuidas keegi on leidnud enda jaoks sobivama viisi, et väljendada endas pulbitsevat elu, ei oma selles plaanis üldse tähtsust. Õigem on öelda, et erinevus rikastab. On põnev jälgida, kuidas sarnastest algetest kooruvad ja kujunevad väga erinevad vaated ja varjundid. Mil moel on mõtestatud lahti seda, mida kogetakse.
Ühest küljest vaadates on see lisaleht märk solidaarsusest. Tundes end noorena, samastun noortega ja otsin, et leida nende tegevusi ja tugevusi. Teisalt jällegi on see võimalus vaadata ja avastada värskeid nimesid neil, kes on harjumuspärastesse mustritesse takerdunud, kinni klassikaks kujunenus. Mitte kõik uus ei ole avangard, võib leida tuttavatki.
Omamoodi klassika viljeleja on näiteks meil noor luuletaja Triin Paja. Mul oli au olla tunnistajaks tema esimestele arglikele katsetustele, kui ta avalikkusele oma luuleridu tutvustas. Ma ei oska öelda, kas ta siis, kuus-seitse aastat tagasi, oli midagi juba avaldanud või mitte, aga oma olemuselt oli ta alles täitsa sahtlis. Ta põikles kaua, siiski otsustas lugeda, kuid põgenes sündmuspaigalt kohe pärast seda.
Ma veel jooksin talle järele, et küsida seda paberilehte tema käes endale. Toona oli komme, et kui kellegi luule meeldis, siis küsiti temalt neid ridu paberil endale ja tema omakorda oleks siis saanud küsida kelleltki teiselt ning nii see jagamise ring oleks läinud.
Miski tema olekus ja luules puudutas mind juba siis ning olin sisimas kindel, et kui ta julgust koguks, oleks tema luulel lugejaid. Kas see iseenesest olekski nii tähtis, ei tea, looja temas oli juba tärganud ja andsin talle au juba üksnes sellegi eest.
Märt Väljataga on kunagi kirja pannud mõned lihtsad reeglid arvustajatele ja üks neist ütleb otse, et debütanti ei tohi tümitada. Eriti, kui ta on noor ja luuletab. Ma ei piirduks üksnes luulega siinkohal, vaid kõikide loomevaldkondadega. Jumal tänatud, et on noori, kes avavad enda hingesoppe ja panevad neid näitusele. Laulan neile igal ajal pühitsuslaule. Olgu tänane lisalehtki siis selles vaimus.
