Katri Reinsalu
Palukülas asuv Mäe talu on koduks väga kirjule seltskonnale. Talu südame moodustavad Berit ja Kaido Kalle ning nende kolm last. Nende juures on koha leidnud ka mitmed kodulinnud ja küülikud. Põhjus, miks Raplamaa Sõnumid neile külla läks, on aga selle talu ilmselt kõige silmapaistvamates asukates. Nende all pean silmas muidugi kuut kelmikat alpakat.
Mäe talu on Kaido isakodu. Berit ja Kaido kohtusid noorelt ja asusid peagi koos elama. „Mina olin 16 ja abikaasa 17, kui me tuttavaks saime. Aasta pärast ma juba olingi siin,” kirjeldab Berit. Talu on mõlema koduks olnud seega pikemat aega.
Loomapidamine ei ole perele võõras. Kogemust on nii kanade kui ka sigade pidamisel. Ka käesoleval ajal on talus näiteks küülikud, kanad, haned ja kalkun. Esimesed alpakad tulid Mäe tallu aga kolm aastat tagasi. „See oli minu unistus,” selgitab Berit. Mõte tekkis Austraalia teleseriaali „McLeodi tütred” vaadates. Nimelt peeti seal farmis alpakasid ja nii jäi ka Beritiga kaasas käima mõte, kui tore oleks kord alpakad tallu tuua.
Pereema unistus
Alpaka näol on tegemist Lõuna-Ameerika kodustatud kaamellasega, kes armastab elutseda kõrgmägedes. Ta saab aga kenasti hakkama ka meie lamedal maal ja pisut erinevas kliimas. Alpakad ei ole Eestis enam haruldus ning aina enam inimesi teeb valiku hakata alpakasid pidama. Mäe talu alpakad ongi täiesti kodumaised ja siitsamast Eestist toodud.
Berit räägib, et välismaalt alpakade ostmisega kaasnevad oma probleemid. Ostes looma suurest karjast, võib juhtuda, et loomadel pole inimestega kuigi palju lähikontakte olnud. See muudab nad võrdlemisi metsikuks ja pelglikuks. Väikeses karjas on nad rohkem inimestega harjunud.
Sellest hoolimata olid ka Mäe talu emased alpakad Beriti sõnul alguses pigem pelglikud. Samas meenutab ta, kuidas alguses toodud isast looma lausa kartis, sest tal oli komme inimestele peale hüpata. Aja jooksul harjusid nii loomad kui ka omanikud ja nüüdseks on tegemist väga julgete ja mõnusate kaaslastega.
Kuigi algul ei võetud loomi üldse eesmärgiga neid teistele näitama hakata, on tänaseks kujunenud talust koht, kus saabki alpakadega lähemat tutvust teha. Väljaspool eriolukorra piiranguid saavad külastajad minna nende aedikusse, neile pai teha ja süüa pakkuda.
Mäe talus avaneb võimalus tutvuda kolme emase ja kolme isase alpakaga. Esmalt seame sammud emaste aediku poole, kus piiluvad meid oma uudishimulike silmadega Geisha, Gloria ja Grete. Suured silmad ja kohevalt pehme vill muudavad alpakad vastupandamatult armsaks ja huvitavaks.
Berit on võtnud endaga kaasa kausitäie porgandiviile, mis on alpakapreilidele eriti mokkamööda. Rahumeelselt nosivad nad üle aia pakutavat maiust. Beriti sõnul ongi alpakad väga rahumeelse iseloomuga ja emaste vahel tülisid ei teki.
Varjualuseks on neil täiesti tavaline laut, mis eraldi soojustamist ei vaja. Oluline on, et see kaitseks tuule ja vihma eest. Berit ütleb, et mägede loomadena alpakad külma ei karda ning naudivad Eesti talve täiel rinnal. Pigem võib neile pisut ebamugavust tekitada suvine kuumus.
Kaitset vajavad nad ka ilvese ja hundi eest, kes on siinsetes tingimustes nende vaenlased. Kuna talu asub looduse keskel, satuvad ka metsloomad tihti talu naabrusesse. Alles aastake tagasi märkas pererahvas lumel viiepealise hundikarja jälgi, mis talu õuele välja tulid.
Väärtuslike loomade kaitsmiseks on alpakad õues ainult siis, kui pererahvas kodus on. Ka kuue kilomeetri kaugusel asuvasse poodi sõites pannakse nad kinni. Samamoodi käitutakse ka öösel. Selle tulemusel on õnnestunud neid vähemalt siiani röövloomade eest kaitsta.
Tööd ja teadmisi alpakade eest hoolt kandmiseks on omajagu. Berit tunnistab, et nad õpivad oma hoolealuseid tänaseni tundma. Teadmisi tuleb veel omandada näiteks teatud haiguste osas, mis just alpakasid kimbutavad. Omajagu teeb selle keerulisemaks asjaolu, et ka kohalikud loomaarstid ei ole alpakadega kuigi hästi kursis. Berit ütleb, et palju tuge saadakse teistelt Eesti alpakakasvatajatelt.
Kuigi teadmiste omandamine võtab pikemalt aega, oskab Berit alpakade kohta palju fakte välja tuua. Elavad need pehmed villapallid 20-22 aastat. Emased saavad suguküpseks kahe- ja isased kolmeaastaselt. Alpakade tiinus kestab 11 kuud. Huvitava faktina toob Berit välja, et alpakadel on võime poegimist kuni kaks nädalat edasi lükata. „Kui on ikkagi kole ilm, siis ei poegi,” räägib ta.
Mäe talu alpakad ei ole järglasi veel saanud. „Nad on noored veel,” ütleb Berit. Tänavu on esimene aasta, kui loodetakse alpakasid paaritada, et järgmisel aastal järglasi näha. Kui see peaks õnneks minema, jäävad järglased samuti tallu elama. Nende müümise mõtteid pererahvas hetkel ei mõlguta.
Pigem liiguvad mõtted selles suunas, kuidas alpakasid teraapialoomadena kasutada. Berit ütleb, et ta teab, et seda tehakse, kuid ei ole jõudnud veel end põhjalikumalt kurssi viia, kuidas täpsemalt. Ta räägib, et kahtlemata on nende jälgimine teraapiline. Juba ainuüksi hommikul laudast välja tulles on alpakad nagu noored kitsetalled värskel aasal, kes keksivad ja hüppavad. Alles hiljuti demonstreeris üks isastest oma võimeid kahe meetri kõrgusele hüpates. Pole siis ime, et pererahvas end neid teinekord jälgima unustab.
Ära isase alpaka taha seisa
Läbi emaste alpakade aia liigume isaste juurde. Porgandit silmates seavad Günther ja alfaisane Gilbert end aia äärde valmis. Kolmas isane Golden külaliste pärast kuigi suurt elevust ei tunne ja toimetab kaugemal edasi. Porgand on maius, mida alpakad armastavad ja üsna suurtes kogustes nosida võivad. Peamise osa toidust saavad nad aga rohumaalt. Lisaks sellele on nende menüüs spetsiaalsed graanulid ja hein.
Emased loomad on vägagi rahumeelsed ja saavad omavahel hästi läbi, aga isased on pisut aktiivsemad. Berit hoiatab, et isase alpaka selja taha sattuda ei ole mõistlik, sest seal võib tabada jalahoop. Samuti on alpakadel enda kehtestamiseks komme sülitada. Enamasti teevad nad seda küll omavahel.
Mäe talu isased alpakad on tõelised staarid. Nad lubavad endale ka päitsed pähe panna ja niimoodi ringi jalutada. Suure töö julguse kasvatamisel on ära teinud pererahvas ise, kes graanuleid või porgandit viies neile ka kaela peale paitusi jaganud on. Julgemaks muutumisele muidugi aitab kaasa ka alpakade loomulik uudishimu. Berit räägib, kuidas loomad tihtipeale näiteks laste pallimängu jälgima jäävad.
Alpakade eest hoolitsemine hõlmab nende sõrgade lõikamist ja hammaste viilimist. Veel ühe huvitava faktina toob Berit välja, et alpakadel ei ole üleval ees hambaid. Seda selleks, et nad rohumaal süües taimi koos juurtega välja ei tõmbaks. „Nad oskavad väga hästi niita,” ütleb ta naerdes.
Isasloomadel on veel lisaks tapjakihvad, mis tuleb eemaldada, sest muidu on nad võimelised üksteist ära tapma. Korra aastas tuleb alpakadel villa pügada. See ongi lähinädalatel ees ootamas. Aparaat on pererahval olemas ja pügamisega saavad nad ise hakkama. Berit teab rääkida, et alpakavill on seitse korda soojem kui lambavill. Erinevalt lambavillast ei sisalda see lanoliini.
Oma alpakade villast on Berit endale jaki lasknud viltida. Ülejäänud vill seisab hetkel ja ootab oma aega. „Ehk tulevikus jõuame selleni,” arvab ta.
Oluline on teada, et alpakad on karjaloomad ja neid tuleks seega kindlasti mitmekesi koos pidada. Berit räägib, et kui üht looma pügatakse, hakkavad teised teda igatsema ja otsima. Sellepärast ongi hea, kui koos on vähemalt kolm looma, sest siis ei jää vajalike tegevuste ajal teised üksi.
Veel viimase naljaka faktina toob Berit välja, et pärast pügamist ei tunne alpakad alguses üksteist ära. Nende niiöelda ID-kaart asub saba all. Alles pärast sabaaluse üle nuusutamist saavad nad aru, et uue soenguga kaaslane on tegelikult vana tuttav.
Tuleb tunnistada, et need meie tingimustes pisut eksootilised loomad mõjuvad tõesti rahustavalt. Suured silmad ja villased peanupud muudavad nad tahes-tahtmata sümpaatseks. Kui ilm nii lõikavalt tuuline ei oleks, istuks tõesti veel mõnda aega nende aediku juures ja vaataks, kuidas nad seal toimetavad.
