Meelis Välis: minu eesmärk on pakkuda rahu

0
93
Meelis Välis. Foto: Siim Solman.

Stina Andok

Märjamaa vallavanem Meelis Välis alustas uues ametis huvitaval ajal. Oma teisel tööpäeval vallajuhina osales ta regionaalses kriisikomisjonis, et anda ülevaade omavalitsuse olukorrast eriolukorraga seoses. Rääkimata keerulisest kohalikust poliitilisest olukorrast, mis eelnes tema ametisse nimetamisele.

Pikaajalise koolijuhtimise ja vallavolikogu töö kogemusega Välis võttis väljakutse vastu ning usub, et suudab vajadusel konsensuse leida.

● Te elate Vana-Vigalas, aga ei ole vist Raplamaalt pärit?
Üles kasvasin Pärnumaal, pärast ülikooli tulin Raplamaale. Juured toovad mind Vigala valda, vanaema elas siin. Temal oli väga hea meel, et otsustasin Raplamaale tulla. Alustasin Mihkel Aitsami nimelises kutsekeskkoolis, kuhu mind kutsuti asendajaks. 1989. aastal läksin sinna tööle ja 1991. aastal sai minust seal direktor.

● Nii kiiresti. Kuidas see juhtus?
Ju kellelgi juhtus pilk peale, et mul on potentsiaali. Tuli pakkumine, sel ajal ei olnud konkursse. Oli vene aeg ja siis käisid asjad selle meetodiga, et koolist võttis endine direktor mind ministeeriumisse kaasa ja näitas aseministrile ära.

● Kui vana te siis olite?
26. Toona Ühistöö kirjutas sellest. Olin üks nooremaid direktoreid. Tollal olid teised nõudmised, pidid olema parteikogemusega ja parteiliige, aga kuna nõukogude aeg oli siis juba nii lõpus, minult seda enam keegi ei nõudnud. Olin paralleelselt veel ühe aasta Kivi-Vigala põhikoolis ja Vana-Vigala põhikoolis õpetaja. 1998. aasta jaanuarini käis töö nii, siis kandideerisin üldhariduskooli direktoriks Pärnu-Jaagupis. Samal ajal jätkasin tööd õpetajana kutsekoolis. Ühe päeva nädalas käisin Vigalas õpetajaks ja nii peaaegu kaks aastat. 1999. aastal olid valimised ja sain Vigala vallavanemaks, aga anti luba ja sain edasi õpetada samal ajal.

Õpetajaamet on teile tähtis.
Õpetajaks saamine oli minu lapsepõlveunistus. Numbrite kirjutamine meeldis mulle alati. Kui kooli mängisime, olin mina alati õpetaja. Olen olnud peamiselt keemiaõpetaja, aga algul andsin muid tunde ka. Olen olnud ajaloo-, ühiskonna-, bioloogia-, psühholoogiaõpetaja. 2016. aastal sain matemaatikaõpetaja paberid, õppisin Tallinna Ülikoolis. Täitsin selle unistuse.
Pärast kolme aastat vallavanemana Vigalas kandideerisin Kullamaale direktoriks ja olin seal peaaegu 17 aastat kuni tänavu märtsini.

● Praegu te siis enam ei õpeta?
Lõpetasin 15. märtsi seisuga koolitöö ära.

● Sellest on kahju ka?
Üks päev sõitsin Läänemaa poole, oleksin võinud mööda sõita, aga sõitsin ikka Kullamaa asulast läbi, tuli selline nostalgia peale. Olen kooliperega kokku puutunud ikka. Nendele oli ka ootamatu, et keset aastat läheb inimene ära. Olen meeleldi aidanud ja uurinud, kuidas neil läheb. Kui oleks võimalik, oleksin õppeaasta lõpuni olnud ja õpilastele lõputunnistused kätte andnud.

● Mis teid kunagi üldse tõukas kohaliku omavalitsuse valimistel osalema?
1993. aastal kandideerisin esimest korda Vigala omavalitsuse valimistel ja olen osalenud kõikidel valimistel pärast seda ning olen ka osutunud valituks. Enne haldusreformi olin lõpus Vigala volikogu esimees. Miks kandideerisin? Olin noor inimene, energiat oli palju, tahtsin kõik järele proovida.

● Kas kandideerides oli kindel eesmärk silme ees ka, mida soovisite ära teha?
Täpselt enam ei mäleta, mis 1993. a võis mu tahe olla, aga arvan, et esimestel aastatel oli see seotud sellega, et kutsekool on teatavasti riigikool ja see omavalitsust väga ei puuduta, ja siis omavalitsus ei tegelenud kutsekooli probleemidega tol ajal nii palju. Tahtsin, et kool oleks kaardil, et oleks märgatud ja omavalitsus toetaks. Kutsekoolidel oli ääretult keeruline aeg nõukogude süsteemist väljatulemisel.

● Kas õnnestus seda eesmärki täita?
Ma arvan küll. Kool on väike kultuurikeskus ju ka. Kui kõik muu on ära kadunud ja kool on alles, siis küla elab. Olin mitu perioodi kultuuri- ja hariduskomisjoni esimees, sain neid ülesandeid täita ja teha koostööd. Oli mõnus aeg.

● Mis teid hoidis volikogus kõik need aastad?
Ma arvan, et kui kuulud volikokku, tead paikkonnast rohkem, tead nendest probleemidest. Ei ole tekkinud tunnet, et tahaks kõrvale jääda. Nüüd eriti, kui oli ühinemine. Iga inimene tahab, et tema kodukandi identiteet säiliks. Kui ühinetakse, siis võetakse kõik see hea kaasa.

● Kas Vigalale oli ühinemine raske?
Ühinemist on Vigalale varasematel aegadel ka pakutud, aga oleme tahtnud olla iseseisvad. Nüüd riik tegi ära, kriteeriumid olid ees. Kõige loogilisem tundus Märjamaaga ühineda, tegelikult on ju side olemas. Kui ühineda, siis vabatahtlikult. See oli meie moto.

● Nüüd on Vigala mees suure Märjamaa valla juht. Kuidas ettepanek vallavanemaks kandideerida tuli?
Kui ettepanek tehti, ütlesin esmalt, et ei, mul see ambitsioon puudub, olen seda ametit juba pidanud. Mingil hetkel käis endal siiski nõks läbi, et miks mitte proovida. Ikkagi kohalik inimene. Ei tule päris võõras või suur ja tuntud tegija kuskilt. Otsustasin kandideerida. Nendele, kes otsustanud on, see variant sobis.

● Algul ei olnud ambitsiooni?
Kui valimistelt tulin, andsin endale aru, et kuna tulime Vigala valimisliiduga, teadsime, et saame toetushääled ainult Vigalast ja meie rahvaarv on tunduvalt väiksem. Ei lähe ju selle mõttega, et valimised võidame. Tahtsime, et meie esindus oleks olemas, olime valmis koostööd tegema. Vigala valimisliit ei pakkunud isegi kumbagi varianti, ei vallavanema ega volikogu esimehe kandidaati.

● Saite vallavanemaks huvitaval ajal. Lisaks eriolukorrale oli ka vallavalitsuses olukord keeruline. Kas tunnete enda suhtes toetust?
Jah, poliitiliselt oli olukord samuti keeruline. Majas küll tunnetan toetust kindlasti. Volikogu ees ma ei ole veel käinud. Minu eesmärk on pakkuda rahu, ma ei ole üli­emotsionaalne. Mõelda enne läbi, kui emotsiooniga lajatada. Nii on ju koolis tulnud tegelikult hakkama saada. Olen püsinud ühes asutuses pikalt. Olen pidanud palju läbirääkimisi, konsensusi saavutanud, ka keerukaid olukordi lahendanud. Äkki sobib ka siia asutusse.

● Just tahtsingi küsida, kas vallajuhtimine ja koolijuhtimine on võrreldavad?
Sisu on erinev, aga koolikogemus tuleb kasuks. Suur osa omavalitsuse ülesannetest on ka hariduse osa. Kui oled juba selle valdkonnaga tuttav, oled teatud asjadest teadlik ja oskad tegeleda.

● Kas võib öelda, et üks olulisi teemasid lähiaastatel on Märjamaa gümnaasiumi jätkamine?
Kindlasti, jaa. Ega riik ole maha matnud mõtet, et gümnaasiumiharidus võiks olla ainult nende teema. Hariduse valdkonna pikem visioon aastasse 2035 minu arust tõi välja, et riik võiks võtta gümnaasiumihariduse enda haldusalasse. Seda näeme ka riigigümnaasiumite tekkimisega.

● Teie toetate seda mõttekäiku?
Mina ikkagi toetan, et Märjamaa gümnaasium võiks olla valla kool. Arendamise mõttes on jällegi stardiplatvorm erinev. Kui riik on otsustanud, siis ta teeb majad korda ja varustab tänapäevase õpikeskkonnaga. Kas kohalik omavalitsus suudab võistelda riigiga, selles on küsimus. Tänasel päeval võib öelda küll, et omavalitsus suudab ka oma gümnaasiumis pakkuda kvaliteetset haridust. See, kes tahab, õpib igal pool, minu arust. Ei ole mina näinud kooli, mis teeks õpilasi rumalamaks.

● Millega peab veel tegelema?
Kohalikud teed on kindlasti teema. Ma arvan, et see on enamikus omavalitsustes alarahastatud. Teid on palju, ressurssi peaks minema sinna omajagu.
Investeeringud samamoodi, kõik majad peavad olema korrastatud. Praegu on spordikeskus kõige suurem objekt, aga teemaks on ka ujula katus. Lisaks võib ujula ka välise soojustuse saada.
Muidugi on küsimus, kui sügav see majanduskriis on? Mis selle eelarvega aasta lõpuks juhtub või juhtub aastaks 2021.

● Rapla vallavalitsus tegutseb, et endale uut pinda leida. Vaatan, et Märjamaa vallamaja on üsna väsinud.
Jah, aegade jooksul on eri variante uute ruumide osas uuritud. Ühinemiskokkulepe nägi ette, et vallamaja tuleb Oru 2 hoonesse. See eeldab suuri investeeringuid. Mingi hetk võeti see teema päevakorrast maha, ilmselt prioriteedid olid teised. Mina hindan seda, et eelkõige on otsustatud lahendada need küsimused, mis puudutavad suuremat osa elanikkonda. Et korrastatud on rahvamaja, noortekeskus, gümnaasium, spordihoone, mis on kõigile kodanikele mõeldud, mitte et üks kitsas ametkond saaks uued ruumid. Ilmselt on kodanikkonda hinnatud ja iseennast on otsustajad jätnud viimasesse järjekorda.