Puhkamine on elamise hädavajalik osa

0
344
Katri Reinsalu Foto: Siim Solman

Katri Reinsalu

Jalutasin reedel üsna hilisel õhtutunnil kodu poole ja märkasin, kui valge õues on. Igapäevane tegemist vajavate asjade nimekiri on nii pikk, et selle rabelemise käigus polnud ma siiani tähele pannud, et talvine pimedus on vahetunud hiliste päikeseloojangute ja valgete suveööde vastu.
Püüan meenutada viimast korda, kui heitsin õhtul voodisse südamerahuga, et kõik kohustused on täidetud. Ega nagu tulegi meelde.
Iga natukese aja tagant jõuan sellisesse punkti. Kohustusi tundub olevat märksa rohkem kui aega neid täita. See omakorda tekitab olukorra, kus juba hommikul ärgates kimbutab väsimus ja esimese mõttena hakkab kerima filmilint sellest, mis eelmisel päeval tegemata jäi ja kindlasti ära teha tuleb. Ja kõigele lisaks tekitab kogu see väsimus soovi kõiki neid kohustusi hoopis vältida ja edasi lükata.
Olen tänulik neile hetkedele, kui avastan, et olen jälle väikeste igapäevaste asjade keerisesse mattunud. Siis saan alati aru, et vajan pisikest puhkust. Ma ei mõtle selle all ilmtingimata kuhugi ärasõitmist, kuivõrd pigem teadlikult enda laadimiseks vajaliku aja võtmist igast päevast. Tihtipeale kulutame oma kohustustele mõtlemisele ja nende vältimisele märksa rohkem aega kui nende reaalsele täitmisele. Seda teadvustades saab nende kiire ja vabandusi otsimata täitmisega endale muretsemise arvelt päris magusa ajavõidu.
Täpselt samuti on peaaegu alati selles kohustuste nimekirjas punkte, mis tegelikult ei ole üldse olulised. Punkte, mille me ise endale oluliseks mõtleme. Olgu selleks siis läikivalt puhtad põrandad või ideaalselt rohitud peenrad.
Visates nimekirjast välja ebaolulise ja tehes kiiresti ja efektiivselt ära selle, mis tõesti vajalik, saame me puhata ja ennast laadida. Aga siis hakkab ikka miski hinge närima. Kuidas ma siis puhkan, kui need põrandad ei läigi ja peenrad on umbrohus. Miskipärast on puhkamisel halb maine. Mingil alateadlikul tasandil on sellel justkui nagu laiskuse maitse juures. Kui sa pidevalt ei toimeta, siis sa justkui logeled ja oled kasutu. Nagu need oleks ainukesed kaks võimalust.
Ja tegelikult ju ei ole nii. Ma julgen öelda, et võime puhata ja anda endale õigus rööprähklemine natukeseks peatada on pigem lausa hädavajalik. Oma pideva rabelemisega seame ohtu võime enda ümber elu märgata. On ikka nukker küll, kui isegi tehtud tööde nautimise asemel hakkab kuklas kummitama mõte juba järgmisest ülesandest, mis täitmist vajab.
Nii tuletan ma iseendale ja teistele ka meelde, et puhkamine ei peaks olema viimane asi nimekirjas. See tegevus, mille juurde jõutakse siis, kui mingil imekombel peaks õnnestuma kõik muu enne ära teha. Lihtsalt realistlikult hinnates me tihtipeale hindame oma võimeid üle ega arvesta ootamatustega. Ja nii jääbki pidevalt puhkamata ja see tuim rusuv väsimus aina kasvab.
Puhkamine on prioriteet täisväärtusliku elu elamiseks ja sellepärast ei peaks end kehvasti tundma. See tuleks oma päevaste tegemiste nimekirjas olulisele kohale sättida. Tuleks võttagi endale aeg olla niisama, muretsemata pisiasjade üle ja nautides seda, mis parasjagu on.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare