Iga sireli juures on Aavol rääkida ka oma lugu. Ja neid lugusid ikka jagub, kuna sireleid on kasvatanud Aavo ligikaudu 50 aastat ja neid kasvab maja ümber aias ja kollektsiooniaias kokku umbes kolmel hektaril. Paljud sirelid on Aavo enda aretatud, täpsemalt lausa 200 seemikut. Aavo lisas, et sordiks neid nimetada ei saa, kuna see nõuaks nende registreerimist, kuid selle bürokraatiakadalipu läbimiseks ei ole Aavol seniajani aega olnud.
Kui aias jalutasime ja sirelijuttu vestsime, saatis meid kogu aeg rukkiräägu rääksutamine, mida ma ei ole Raplamaal varem kuulnudki. Aavo sõnas, et tõesti, kolm päeva enne meie kokkusaamist oli rukkiräägupaar tulnud ja jäänudki.

Sireliarmastuse juured on lapsepõlves

Iga sirel aga sel aastal ilus ei ole. Umbes paarsada kollektsiooniaia sirelit on saanud külmakahjustusi. Talv oli ju ebaharilikult soe, sirelitel olevad õie- ja lehepungad ärkasid talveuinakust ja alustasid elutegevust, kuid järsku tulnud 4-5-kraadine külmalaine kahjustas neid vähemal või suuremal määral. Taim küll taastub, kuid hästi see neile ei mõju. Sireli jaoks oleks kõige parem paarikümnekraadine külm talv, mis aitab ka tõvede põhjustajaid vähendada. Sireleid kahjustavad ka kitsed, kes armastavad just pungi süüa. Enamik Aavo aia sireleid on küll piisavalt kõrged, kuid kitsede vastu aitab tema sõnul ka lambarasvapõhine ulukitõrjevahend Trico.
Kui rääkida aga Aavoga sellest, kuidas huvi sirelite vastu alguse sai, arvab ta, et selle juured on ikkagi lapsepõlves. „Ma olen sündinud Kuivastu mõisas ja minu vanaisa oli Kuivastu ja Pädaste mõisa aednik. Kuivastus olid suured sirelialleed kuni mereni välja. Me käisime hommikuti õe ja onupojalastega mere ääres, 300 meetrit läks mööda sirelialleed, nii et eks see jäi meelde,“ sõnas Aavo.
Esimese haridusena õppis Aavo aga koorijuhiks ning alles hiljem kaugõppes bioloogiat. Suurem sireliarmastus sai aga alguse botaanikaaias, kus Aavo oli allasutuse, puukooli direktor.
Loodusega sinasõber on Aavo alati olnud, armastanud kalal käia ja jahimehena hoidnud pilku peal ka ümbritseval elusloodusel. Elurikkus aga väheneb praegusel ajal tugevasti. Aavo on mesinik ja neile tiivulistele sõpradele teeb suurt häda, kui naabrid oma põldusid mürgitavad – see vähendab putukate arvukust ning selle tulemusel pole enam kuulda lõokese laulu ja kadunud on ka nurmkanad.

Kallite ja tähtsate inimeste auks nimetatud sirelid

Rääkides taas ilusamatest asjadest, ehk sirelitest, on need taimed, mille värv kogu aeg muutub. See on aastate lõikes erinev, kuid ka kellaaeg, kuupäev ja ilm võivad oma rolli mängida. Mida õitsemisaja lõpupoole, seda heledamaks sireliõied lähevad, kuni on enne pruuniks muutumist ja mahakukkumist päris valged. Õige sirelivärv on Aavo sõnul see, mis tal on sel hetkel, kui ta õitsema hakkab.
Kes sirelite ilu võimalikult kaua tahab nautida, saab seda erinevaid sorte kombineerides teha enam kui kuu aega jutti. „Laias laastus, mida rahvas teab, on see, et ungari sirel õitseb kaks nädalat pärast harilikku sirelit. Kõigepealt aga hakkab nädal enne harilikku õitsema hüatsintsirel. Pärast ungari sirelit tuleb üks grupp prestoni sireleid, mis nädal aega pärast harilikku õitsevad. Kõige viimane on amuuri sirel, mis õitseb kuu hiljem kui tavaline,“ selgitas Aavo.
Enamik meist teab, et sireliõitest annab õnne leida ja juhtumisi leidsingi just Aavo aiast oma selleaastase ainsa õnnesireliõie, mis oli lausa üheksa kroonlehega (või täpsemalt öeldes tipmega). Kes aga tahab, et tema aias oleks võimalikult paljude õnneõitega sirel, sel tasub uurida ühe teise väga tuntud sireliaretaja, Adolf Vaigla sorte, kuna Aavo sõnul on nii mõnedki neist väga õnneõisi täis.
Enamik Aavo sireliaia külastajatest on ikka kaasmaalased, kuid vähesel määral on ka mujalt tulnud rahvast. Sel aastal pidid tulema Kanadast Hamiltoni kuninglikust botaanikaaiast külastajad, kuid see plaan jäi katki. Peamine põhjus, miks botaanikaaiast tulla taheti, on Aavo aretatud tagasipöördunud õielehtedega (tipmetega) sirelid, mida on lausa 72 erinevat ning mida ta ise kutsub kräsupeadeks.
Mitmel aastal on Aavo aeda külastanud ka moskvalane Igor Semjonov, kes alles hiljuti andis välja raamatu „Eesti sirelid. Klassika ja kaasaeg“, kus osa raamatust on pühendatud Räpina aianduskooli Adolf Vaigla sireliaretusele ning teine osa on pühendatud Aavo aretustööle.
Osale enda aretatud seemikutele on Aavo pannud ka nime ja enamasti ikka mõne inimese oma. „Mis ma muud panen. Sõbrad on kõik, kursusekaaslased on kõik, sugulased on enam-vähem kõik, vanad pruudid on kõik. Nimesid hakkab juba nappima,“ naeris Aavo.
Näiteks on sirelid saanud nime tütre Annika, poegade Toomase ja Jaanuse, õe Monika, isa Villu, ema Juuli, naabrinaise Hilda ja kunagise jahikoera Milla järgi.
Omanimelise sireli on Aavolt saanud ka kaks Eesti presidenti. Toomas Hendrik Ilvese nime sai sirel, mis muteerus vanast sordist “Sensatsioon”, mis ei valge ega roosana tundus Aavo jaoks piisavalt mehelik, et sellele Ilvese nimi panna.
Kollektsiooniaiast leiab ka praegusele presidendile Kersti Kaljulaidile pühendatud sireli, mis küll pärast teist aastat õitsemist õrnroosast tumedamaks muutus. Ja sellega ei ole Aavo päris rahul. Sireliaretaja töös aga tuleb tihtipeale ette seda, et õite suurus ja värv muutuvad.
Hetkel on Aavol tuhatkond seemet maas, mis ülemöödunud aastal külvatud, kuid vaid väike osa neist võib saada sordiperspektiivi. Suur töö ja vaev saab aga tasutud eriliste sireliõite ilu nähes.
Mõni aasta tagasi kinkis Aavo oma 100 kaunimat sireliseemikut eesti rahvale riigi 100 aasta juubeliks. Need viidi ERM-ile mahaistutamiseks ja edaspidiseks hooldamiseks.