Tänavu Rapla gümnaasiumi lõpetanud Mariliis Ehrenpreis võitis hiljuti Draamateatri arvustuste võistluse ning loodab tulevikus viia kokku kaks oma huviala, kirjanduse ja psühholoogia.
Sel korral osales Draamateatri noorte arvustuste võistlusel kokku 83 Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiõpilast. Nende arvustuste seast valis žürii välja üksteist, mille eest andis välja preemiad. Gümnaasiumõpilaste arvestuses pälvis esimese koha Rapla gümnaasiumi lõpuklassi õpilane Mariliis Ehrenpreis.
Mariliis kirjutas arvustuse „Vaikus enne kottpimedat ööd” lavastusest „Pilvede värvid”. Teda juhendas Rapla gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ülle Mäekivi.
„Olin natuke imestunud,” ütleb oma võidu kohta Mariliis. Ta ei hinda oma pingutusi nii kõrgelt kui žürii, kuna tunnistab, et kirjutas arvustuse viimasel hetkel, öösel enne esitamise tähtaega. „Ma ei arvanud, et sellest midagi tuleb,” on ta tagasihoidlik.
Mikk Mikiveri 1983. aastal lavastatud Jaan Kruusvalli näidendi „Pilvede värvid” tõlgendust vaatas Mariliis koos oma vanaemaga arvutist. „Olin seda näidendit lugenud ja selle kohta teinud kokkuvõtte,” põhjendab ta oma valikut. Mariliis selgitab, et tema jaoks oli huvitav näha, kuidas teksti oli lavastatud.
„Tekstis ma ei pööranud niivõrd tähelepanu inimeste käitumisele,” ütleb ta. Ta selgitab, et näiteks need hetked, kui inimesed laulsid, ei tekitanud lugedes mitte mingisuguseid emotsioone. Alles etendust vaadates sai selgeks laulmise tähtsus kui emotsioonidega tegelemise viis. Ka tegelaskujud avaldusid paremini just laval. Mariliisi sõnul kujunes just lavastuses võtmerolliks Mari Lille Ell oma olekuga. Lavastuse osas tõdeb Mariliis, et Mikk Mikiveri 1983. aasta töö meeldis talle enam kui tänapäevased tükid, mida ta näinud on, öeldes, et see lavastus oli minimalistlikum, toetudes rohkem näitlejatööle. „Pilvede värvid” ei ole sugugi kerge tekst, väheste sõnadega on öeldud palju, ütleb Mariliis.
Tekstide lugemisega on Mariliis rohkem sina peal kui etenduste vaatamisega. Teatrisse ta lihtsalt ei pääse nii palju, kui võib-olla tahaks. Rapla inimesena tekib paratamatult probleem pärast pikalt väldanud õhtust etendust koju tagasi pääsemisega.
Talle meeldib aga ka väga lugeda ning selleks takistusi ei ole. Mariliisi sõnul on tema vanemad hellalt piiranud tema ekraani vaatamise võimalusi, mistõttu on ta leidnud tegevust nina raamatukaante vahele pistes. Viimasel ajal on ta asunud lugema näiteks Kreutzwaldi muinasjutte, aga ka Valdur Mikitat.
Talle meeldib veel kirjutada, kuid ta tõdeb, et alustamine on kirjutamise juures kõige keerukam ning iseenda kriitiline meel on osutunud samuti takistuseks. Gümnaasiumis on ta aga kirjandite kirjutamist nautinud, kuigi nendib, et tehniliste ettekirjutustega kirjandid temale kõige sobivamad just ei ole. „Mul on liiga tugev arvamus,” ütleb ta. Raske on ettenähtud raamidesse jääda. Ta ei välista, et ühiskondlikud valupunktid, mis teda kõnetavad, võiksid kunagi ka näidendina kirja pandud saada.
Mariliis on võtnud sihi Tartu poole ning tal on kindel kavatsus asuda õppima kirjandusteadust ja teatriteadust Tartu Ülikoolis. Tema sõnul ei tulnud see valik sugugi lihtsalt, kuna huvitavaid erialasid on palju. Muu hulgas köidab teda väga ka kliiniline psühholoogia ning ajapikku on temas hakanud idanema mõte siduda omavahel oma kaks lemmikut – kirjandus ja psühholoogia. Nimelt on ta lugenud raamatuid sellest, kuidas muinasjuttude ja pärimuslugude toel inimesi psühholoogiliselt toetada, ning leiab, et see võiks olla midagi, millega tema tulevikus tegeleda tahaks.
