Palukülast, metsade ja põldude vahelt leiame ühe erilise kodu, kus käsitöö ei ole lihtsalt hobi, vaid eluviis. Seal elab Larissa Lill, kes loob rõivaid tantsijatele, beebidele ja kõigile neile, kes hindavad südamega tehtud ja kaunist tööd. Koos abikaasaga peetakse Metsanurga elustiilitalu, kuid Larissa maailm keerleb niidikeeriste, kangaste ja loominguliste ideede ümber.
Me kohtume Larissaga tema isiklikus õmblustoas, kus uksel seisab silt MEST Õmbluskoda. Tuba on selline, millest iga õmbleja kindlasti unistab. Seal on kõik nii valgusküllane, kastides peidavad end kaunid kangad ning seintele ja riiulitele on paigutatud niidirullid. Õmblustuppa on paigutatud ka müügistend, kus ripuvad kaunid beebi- ja lasteriided. Märgata oli ka pooleli olevaid töid. Nagu väike butiik, kus kõik asjad on olemas. Beebiriiete demonstreerimiseks oli Larissal olemas ka vastsündinu mõõtudes nukk, tema õmmeldud riided seljas.
Perekond soetas krundi Palukülas 2017. aastal ning 2021. aastal koliti uude majja sisse. Esmalt pakkus Larissa mees Margo välja, et õmblusmasina võiks paigutada kontorisse, et naine saaks seal oma tööd jätkata. „Ma ütlesin talle, et mul on neid masinaid viis. Siis ta läks eemale ja jäi mõttesse ning ühel hetkel tuli ta õnneliku näoga ning ütles, et projekteeris mulle abihoonesse õmblustoa,” räägib Larissa toredast olukorrast, kui maja oli alles projekteerimisjärgus. MEST Õmbluskoja asemele pidi algul tulema garaaž. Abikaasa Margo projekteeris abihoone suuremaks ja garaaž vahetas asukohta.
Larissa räägib, et õmblema hakkas ta juba koolis, sest tema ema oli hariduselt rätsep, aga töötas õmblejana. „Meie kasvasime ajal, kui poest mitte midagi saada ei olnud,” räägib Larissa. Alguses läks naine ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust, kuid ta tundis, et see ei ole temale. Seejärel suundus ta õppima kaubandust Tallinna tööstushariduskeskuses, kus ta pärast lõpetamist ka seitse aastat töötas. „Mõnda aega õppisin ka Tallinna Ülikoolis kutsepedagoogikat, aga tööd, õpinguid ja praktikat oli keeruline omavahel kombineerida,” räägib Larissa.
Siis sündis tütar ja kui laps hakkas lasteaeda minema, sai Larissa aru, et selline töögraafik kohe üldse ei sobi. „Ma otsustasin, et lähen õmblusesse ning sain Alu Õmblusesse ka kohe tööle,” räägib Larissa, lisades, et kuni tütre kooliminekuni töötas ta seal. Maale kolinud, otsustas naine luua oma ettevõtte ja töökoha, kus ta tänaseni heameelega oma päevi veedab.
Kust tuleb inspiratsioon? Larissa jaoks ei ole loovus midagi, mis ilmneb ainult töötoas, vaid see on osa tema igapäevaelust. Ta ütleb, et ideed sünnivad tema peas, lasteriiete poodides ringi käies või tänaval lapsi vaadates. „Mul on põhjust lasteriiete poodides käia, sest mu õel on väikesed lapsed,” räägib Larissa rõõmsal meelel. Ta lisab, et tegelikult kannavad nii õelapsed kui ka teised perekonnaliikmed tema õmmeldud rõivaid.
Käsitööna valmivad beebi- ja lasteriided ning tantsijatele rõivad
Esimesed laste riided on sageli rohkem kui lihtsalt kehakatted. Need jäävad vanemate jaoks mälestuseks ühest väga erilisest eluperioodist. Palukülas tegutsev Larissa on üks neist käsitöölistest, kes aitab väikeste inimeste suured hetked muuta veelgi tähendusrikkamaks. Armsast butiigist, mis õmblustoas avatud, leiab omanäolisi beebi- ja lasteriideid – kaunid värvid, toredad mustrid ja kangad. Eriti meeldisid erkroosad lillelisest kangast tehtud pluusid.
Naise käe all valmivad veel mõnusast ja beebisõbralikust kangast õmmeldud bodid, mütsid, püksid, särgid ja kleidid. „Iga beebi on eriline ja mulle meeldib mõelda, et ka nende esimesed rõivad oleksid midagi enamat ja toredad,” räägib Larissa. Eriliseks teeb tema loodud riided veel see, et valmis õmmeldud ühesuguseid eksemplare on vaid mõni. See tähendab, et lapsed saavad kanda väga unikaalseid riideid.
Erinevalt masstoodangust arvestavad käsitööna valmivad riided lapse naha tundlikkusega. Valitakse looduslikud, õhulised kangad ning välditakse ärritavaid detaile. Kliendi soovil võib Larissa õmmelda rinnaesisele lapse nime või õmmelda riideeseme mõne erilise mustri või lõikega. See teeb need rõivad personaalsemaks.
„Vanemad tulevad tihti oma ideega ja koos arutame läbi, mis oleks tema lapse jaoks mugavaim ja ilusam,” räägib Larissa. „Nimesid saan tikkida vaid riiete sisse, sest masin ei võimalda tikkimist suuremas mõõdus,” lisab ta. Tema sõnul teeb lasteriided mõnusaks just trikotaažist materjal. „Õhem trikotaaž ja dressikangas,” täpsustab Larissa.
„Beebi- ja lasteriideid mulle lihtsalt meeldib nii väga teha, sest neid on nii palju erinevaid mudeleid ja kangaid, mille seast on valikuid raske teha,” räägib ta ja lisab, et valikud sünnivad tunde järgi.
Puuvillane kangas on üks kindel valik, mida Larissa õmblemisel kasutab. Tantsijate riiete tegemisel kasutab ta aga põhiliselt lükrat ning lisaks erinevaid säravaid ja silmapaistvaid kangaid. Kadi Võimlejad saavad kõik oma esinemisriided Larissalt.
Larissa ostab kangaid ka kohalikelt edasimüüjatelt, kuid valdavalt tulevad tema kangad Poolast. Naise sõnul tellis ta Poolast esimesed kangad katsetuseks ja talle meeldis sealsete kangaste kvaliteet. Poola kangamüüjateni jõudis ta aga internetis otsides, kasutades selleks kangapilte. „See guugeldamine oli tegelikult päris tüütu. Võtad pildi ja guugeldad, aga see andis järjest ühte ja sedasama Poola tootjat ette. Seejärel logisin sisse ja tutvusin nende tingimustega,” räägib Larissa muheledes.
