Tänane tsitaat on valitud Postimehes ilmunud Lauri Vahtra arvamusloost „Kodukontor valust karjuva lapsega”, mis võtab hästi kokku selle, mis paar kuud järjest Eesti tervishoiusüsteemis valitses. Lauri Vahtra ei ole keegi lihtsalt arvaja-oletaja, meedikuna teab ta, mida räägib.
Lähipäevil jälgivad paljud ilmselt taas hinge kinni pidades pingsalt koroonateateid, et kas viirus muutus pärast suviseid pidustusi nakkavamaks, kas haigete arv hakkab kasvama ja kas sellepärast pannakse meid jälle oma kodudesse vangi.
Ajalehetoimetus ei võta vastutust haigusetekitaja käitumist prognoosides – julgeme ainult arvata, et võib minna nii ja võib minna ka hoopis naa. Küll usume, et eksivad kõik need, kes loodavad tõve aktiviseerudes kauni suveaja kodukontoris mööda saata. Pigem on õigus neil, kes ütlevad, et meedikutel on ammu ette valmistatud ja aeg-ajalt siin-seal ka järele proovitud kriisidega võitlemise võtted.
Hiljuti vahendas Delfi üleöö maailmakuulsaks saanud Rootsi peaepidemioloogi Anders Tegnelli koroona tõrjumisega seotud mõtteid. Muuhulgas ütles ta, et pandeemiatega võitlemise klassikaline viis on taktika, mille eesmärk on viiruse tagajärgi võimalikult minimaliseerida. Rootsi valis just selle tee, uskudes, et sama teevad ka muud riigid. Paraku saab Tegnell nüüd ainult käsi laiutada: „Aga näis, justkui oleks maailm hulluks läinud. Üks riik teise järel sulges oma piirid ja ühiskonna. Ühtäkki elasime uues maailmas.” See sai võimalikuks seetõttu, et mingist hetkest võtsid poliitikud meedikutelt juhtimise ja otsustamise üle, nagu ikka siis, kui teadmisi napib ja emotsioonid käivad üle pea.
Nii oligi, aga kaks korda järjest ühte auku ei astuta. Juba on hakatud kuulda võtma neid, kes väidavad, et keegi ei tea, ilmselt ei saagi kunagi päris täpselt teada, mis see meile kokku maksma läks. Üks asi on majanduslikud probleemid. Siin ollakse juba kokku leppinud, et majanduslangusest pääsu ei ole ja pankrotid tulevad ka ning tööpuudus kasvab. Aga teisest poolest, sellest, kui palju haigemad me kõik kokku nüüd oleme, sest plaanilise ravi rütm löödi segamini ja mõnelgi juhul hilines abi sel lihtsal põhjusel, et patsiendil ei olnud koroonanähtusid.
Ja kolmandaks – millised tagajärjed on inimese vaimsele tervisele, kui ta elab pikemat aega isolatsioonis ja on paanikas, sest kõigist kanalitest, alates ajalehtedest, raadiost ja televisioonist sotsiaalmeediani välja, tuleb „rindeteateid” selle kohta, kui palju on juba haigeid, palju neist on haiglaravil, mitmed neist vajavad kopsude kunstlikku ventileerimist, paljud meie hulgast on juba surnud… Kas me üldse kunagi neid tagajärgi kokku oskame arvata. Kas võib olla, et Tallinnas saalivad tavaliiklejate vahel hulljulged kihutajad, kes elavad välja oma korterikongidest vabanemist? Lootusetu üksindus teeb ju lõpuks hulluks.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare