Näost näha, et rase

Teiste inimeste eraelu uurimine on üldiselt ebaviisakas ja kohatu, kui just inimene ise millestki juttu ei tee või pole tegemist väga lähedase inimesega, kellega räägitaksegi kõigest. Üks valdkond, millega ilmselt paljud fertiilses eas naised on kokku puutunud, on see, kui teretuttav, kolleeg, ülemus või sugulane hakkab mingil põhjusel uurima, ega ta lapseootel ole, lähiajal lapsi saada plaani või on ta juba millegi põhjal otsustanud, et naine ongi sedapsi.
Mind ajendas sellest kirjutama olukord, mis juhtus mulle tuttava inimesega, noore naisega. Ta oli nädalavahetusel maal ja rohis lõõskava päikese käes, kui ootamatult sõitsid külla sugulased. Pärast kuulis tuttav oma ema käest, et sugulaste naispool oli uurinud, ega neiu lapseootel ole. Ema eitava vastuse peale aga sõnanud umbes midagi sellist: „No ta näinud näost selline välja, nagu oleks rase.“
Üks nõmedamaid olukordi üldse – sa ei ole rase, kuid ühtäkki leiab keegi, et sa näed rase välja. Naisele, kes on oma keha suhtes niigi ebakindel, võib sarnane olukord põhjustada hingehaavu, solvumist, enda keha valesti nägemist. Ja isegi neile, kel on väga positiivne kuvand oma kehast, mõjub selline olukord halvasti, päris hane selga vesi ei ole see kellelegi.
Sedasorti lausete/küsimustega ei mõtle ütlejad üldjuhul midagi halba, ollakse lihtsalt uudishimulikud, kuid sellele, kelle kohta küsimus või lause käib, mõjub see taktitundetult. Ja halvimal juhul hakkab see lause peas ketrama iga kord, kui naine end peeglist vaatab.
Inimese seksuaalsus, pereelu ja laste saamine on sellised teemad, mis ei ole mõeldud lahtirääkimiseks laiemale üldsusele, kuid kuidagi väga kergekäeliselt arvatakse teiste kohta, et raudselt on ta rase. Eriti just alkoholi puhul on päris levinud arvamus, et kui just naine ei ole öelnud, et ta on kaine autojuht, siis on ainus põhjus alkoholist loobumiseks rasedus. Vaikselt hakatakse küll aru saama, et ka ilma lapseootuseta võib vett veinile eelistada, kuid mida vanem seltskond, seda rohkem ikka nähtamatuid küsimärke võimaliku raseduse kohta õhus on.
Kõigile neile, kes teiste inimeste lastesaamise üle pead murravad ja võimaliku lapseootuse kohta pärivad, tahaks südamele panna, et teie jaoks võib see olla lihtsalt süütu küsimus või märkus, kuid naise jaoks võib olla tegemist väga õrna ja ka haigettegeva teemaga.
Mida peaks tundma naine, kes on aastaid üritanud last saada, võib-olla pidanud läbi elama ka raseduse katkemise ja siis keegi mingil põhjusel tuleb arvama, et ta on lapseootel? See on nagu soola raputamine haavale.
Võimalik, et naine tõesti ongi lapseootel, kuid aeg on veel liiga varajane, et seda teistele teatada. Palju on ka neid, kes ei tahagi last saada ja kes on väsinud oma otsuste õigustamisest. Neid põhjuseid, miks ei ole hea võimaliku raseduse kohta küsida või sellele viidata, on veel. Näiteks ei ole naine veel ise harjunud mõttega, et ta ootab last, võib-olla kaalub hoopis abordi tegemist või on rasedus kaasa toonud tervisemuresid, mis ta südant vaevavad.
Peamine põhjus on aga ikkagi see, et see on nii isiklik ega ole lihtsalt mitte kellegi teise asi. Ükskõik kui rase naine näost või kõhust ei tunduks, ei ole lapseootus sobilik teema. (Erandiks on ehk vaid arstid ja seda ka vaid juhul, kui teemaks on ravi/ravimid, mis võivad sündimata last kahjustada.) Kui naine tõesti tahab oma lapseootusest rääkida, küll ta siis ise räägib, õigel hetkel. Ja isegi kui ei räägi, on hiljemalt üheksa kuu pärast ikka selge, kas aimdused vastasid tõele või mitte.