spot_img
-4 C
Rapla
Teisipäev, 6 dets. 2022
spot_imgspot_img
ArvamusHeade tegude ring

Heade tegude ring

Oli aeg, mil käisin kodulinnast pealinna tööle rongiga. Õhtul pärast üht järjekordset tööpäeva ruttasin bussile, et see viiks mind rongijaama. Unustasin aga rahakoti tööle ning kui rongiraha oleksin võinud veel ehk mõnelt lahkelt inimeselt laenata, siis bussi astunud kontrolörid selles osas vastutulelikud ei olnud.
Oli sügis, õues kerkis hämarus ja kiskus vihmale, aga mina olin juba rongist maha jäänud ja järgmiseni oli veel paar tundi, mistõttu otsustasin õnne proovida maantee ääres, pöial püsti. Ma ei oodanud kaua, kui juba väike punane masin minu ees seisma jäi. Keskealine mees roolis, tema kõrval istumas tüdruk, nii umbes kümnene. Lubasid viia mind Tagadini, sinna nad ise suundusid parasjagu. Jäin nõusse.
Jutukas ja sõbralik mees algatas vestluse, rääkisin, mis oli juhtunud, tema rääkis oma päevast tütrega pealinnas. Kui olime Tagadini jõudnud, sõitis ta lihtsalt edasi, ta oli otsustanud mind kodulinna toimetada. Ta ei oleks pruukinud nii teha, ma olin täisealine ja pikaajalise kogemusega pöidlaküüdiga sõitmisel. Mulle poleks olnud mingi lugu edasi hääletada.
Tema lahkusest liigutatud, otsisin kotist välja kaasa ostetud koogikesed ja andsin tema tütrele. Mees küll tõrkus esiti, aga võttis siiski vastu. Tema otsus mind ära viia oli iseenesest justkui väike asi, aga igaüks nii ei tee. Mitte et igaühes ei oleks seda lahkust, on küll, aga meid takistavad muud tegurid nagu väsimus või soov asuda muude tegemiste juurde. Igati inimlik on seada iseenda esmased, maised soovid võõra omadest ettepoole. Üliinimlik on suruda enese hetkelised soovid alla, et tõsta korraks esile kellegi teise, pealegi võõra inimese omad.
Ma ei oleks hätta sattunud, kui ta ei oleks mind ise sõidutanud. Nii ma usun. Aga olen südamest tänulik, et ta otsustas mind sõidutada. Mitte isegi sellepärast, et ma sain kiirelt ja kuivalt (vihma ju sadas) koju, vaid sellepärast, et see heategu, mille osaliseks ma sain, on mulle meelde jäänud ja meenutab end mulle iga kord, kui tajun, et on minu kord kellegi võõra maised soovid minu omadest ettepoole tõsta. Ja ma olen sedasi ka tegutsenud.
Hääletajaid olen peale korjanud üksjagu, aga meeldejäävam oli üks vanamemm Märjamaa alevis, kes ühel palaval päeval ei jaksanud koduküla bussi ära oodata ja proovis õnne pöial püsti. Õnneks ta ei pidanud kaua ootama, ma tulin ja viisin ta sinna, kuhu ta soovis minna. Oleksin võinud ka mööda sõita, õlgu kehitada ja meenutada endale, et mul on vaja olla mujal, ma ei tea, kui kaugele ta tahab minna ja mis kõik veel. Buss ju oleks ka lõppude lõpuks tulnud. Ei ole ma õnneks pidanud siiani kordagi kahetsema, kui olen võimalust kasutanud ja abikäe ulatanud.
Oli juhtum mõned aastad tagasi, kui istusin hilisõhtuses bussis, viimases sellesuunalises tol päeval, ja kuulsin, kuidas bussijuht teatas neiule, et tema kaardil ei ole piisavalt raha. Ma ei kõhelnud hetkekski, võtsin rahakoti vahelt oma viimased kupüürid ja ulatasin talle. Täpselt nii palju seal oligi, kui ta vajas.
Ta küsis mu meiliaadressi ja mõni päev hiljem saatis ta ema mulle ilusa tänukirja koos pildiga tüdrukust klaveri taga suurel laval esinemas. Küllap oleks ta tol õhtul kuidagi muul moel ka koju saanud või leidnud ulualust sõbra juures. Võin vaid oletada, et nii võisid mõelda teised reisijad seal bussis, kes ka kuulsid tema murest.
Aga mina juba teadsin siis tänu punase autoga mehele, et mul ei ole mitte ainult võimalus olla lahke, aidata teist, vaid külvata ka seeme. Raha ma tagasi ei võtnud, kuigi ta ema pakkus, et kannab üle, vaid palusin, et tüdruk ise võimalusel kellelegi teisele kunagi sarnaselt abikäe ulataks. Ja nii see ring jätkub.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused