6.8 C
Rapla
Reede, 24 sept. 2021

Meid kõnetavad lood, mis peegeldavad meid ennast

On eesti rahvajutu aasta, mida korraldab jutuvestja, koolitaja ja lugude jutustamise valdkonna eestvedaja Piret Päär. Selleks, et jõuda lähemale vastusele, kas ja miks on meil vaja vanu rahvajutte ja mida üldse lugusid rääkides silmas pidada, toimus Märjamaa raamatukogus õpituba „Eesti rahvajuttude uus elu“.

Juba tutvumisringis tuli välja, kui olulised on inimestele lood, oskus neid kuulata ja rääkida. Sageli mõistame alles liiga hilja, kui väärtuslikud on/olid esivanemate jutud. Ka meie isiklikud lood, kasvõi alates sellest, kuidas keegi endale nime on saanud.
Pireti enda näitel saab öelda, et lapsena kuuldud muinasjutt võib aidata kriitilistel elu pöördepunktidel teekonda ümber hinnata, aru saada, kuhu ja kuidas edasi minna. Piret ütleb, et vaid lugude järgi ta oma elusihte seabki. Juttude leidmisel keskendub ta just neile lugudele, mida väga ei teata. Lood on ääretult tagasihoidlikud, ei suru end peale. Neid peab otsima. Ja kes hästi otsib, see leiab.
Võime küll arvata, et meie valime lugusid, kuid tegelikult on sellega sama nagu mehel naise võtmisega. Justkui tundub, et on nii, aga tegelikult olevat naine neis asjus otsustaja. Ka lood on need, mis meid välja valivad. Piretil on kindel veendumus, et lood, mida sa räägid, loovad sind ennast. Sellepärast tasub väga vaadata, mida ja kuidas me räägime. Lugusid jutustades peame valmis olema ka selleks, et midagi, mida me võib-olla ei tahaks maailmale näidata, saab nähtavaks. Eesti rahvajutu aasta suurim projekt on väljakutse 11 x 11, ehk 11 kuu jooksul tuleb lugeda läbi 11 ette antud rahvajuttude kogumikku. Iga kuu raamatu kohta ootab Piret tagasisidet, et aasta lõpuks saada vastus küsimusele, kas meil on neid vanu lugusid üldse vaja. Kuid juba praegu võib väita, et on küll vaja. Kui need lood on põlvest põlve, aastatuhandeid elus püsinud, siis pole veel inimese olemus nii muutunud, et ta ennast vanadest rahvajuttudest ära ei tunneks.
Üks selle õpitoa eesmärkidest oli tutvustada erinevaid rahvajutu- ja muinasjutuliike. Rahvajutud jaotuvad kõige üldisemalt kaheks – lood, mida pole usutud (muinasjutt, anekdoot), ja lood, mida on usutud (muistend, memoraat, pajatus, isikukogemusjutt). Muinasjutte saab liigitada kolmeks: rahvajutud, töötlused ja kirjanduslikud muinasjutud. Põhjalikumalt käsitleti õpitoas usundilisi muistendeid.
Muinasjutu puhul on tegu mitteusutava looga, muistendite puhul jääb ikka õhku küsimus, et äkki juhtus päriselt nii, eriti kui seda oskuslikult rääkida. On palju hoiatava funktsiooniga jutte: kui sa teed nii, siis juhtub nii. Samas ei jutustatud neid lugusid ainult hirmutamise pärast, vaid selleks, et mingeid nähtusi seletada. Tihtipeale aga ei räägigi lood niivõrd mingitest üleloomulikest olenditest, kui inimeseks olemise sügavamatest tahkudest.
Selleks, et jutuvestjana mõjuda veenvalt ja mitte hätta jääda, tasub Pireti sõnul uurida lugude tausta: miks neid lugusid jutustati, mis uskumused on seotud ühe või teise looga jne. Mõnikord pole muud võimalust infot saada, kui lihtsalt palju lugeda. Kokku annavad need ühe teema kohta päris hea tervikpildi ja jutustaja saab end tunda kindlamalt.
Lõpetuseks andis Piret kaks õpetust. Esiteks tasub endale otsida mõõdupuid, vägevaid mehi ja naisi, kelle elust eeskuju võtta. Ja teine õpetus oli see, et kui räägid kellegi teise lugu, ei tohi seda väiksemaks teha, halvemini jutustada. Oluline on üles leida selle loo süda ja seda pühitseda.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised