Talud võtsid jälle külalisi vastu

0
81

Läinud nädalavahetusel sõelus sadu inimesi Eestimaa külateedel eesmärgiga saada osa kuuendatest üle-eestilistest avatud talude päevadest.
Seekord oli 282 talu ja maaettevõtet oma väravad ja uksed võõrastele lahti teinud. Ja mitte ainult lahti teinud, vaid ka korralikult valmistunud, et külaskäik uudistajatele muljet avaldaks ning meelde jääks. Päevade tähendust suurendab seegi, et oma õla ettevõtmise korraldamisele olid alla pannud maaeluministeerium, Põllumajandusuuringute Keskus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit ning kohtadel veel ka Leaderi tegevusgrupid ja Eesti külaliikumine Kodukant.
Aga põhitegijad ja suure vaeva nägijad olid loomulikult ikka taluinimesed ja maaettevõtjad ise. Nemad olid oma suured farmid ja väiksemad talud ette valmistanud, et külalised (eriti lapsed) saaksid kohtuda põnevate loomadega (lehm, siga ja lammas on tänapäeval vaata et suurem avastus kui kaamel, lõvi või ninasarvik) ja võiksid uudistada taimi, millest toodetu kuulub igapäevasele toidulauale. Täiskasvanutele, nii meestele kui ka naistele, oli vaatamisväärsuseks muidugi vinge põllumajandustehnika, mille käsitsemine nii laudas kui ka põllul eeldab vaata et inseneriharidust. Lisaks sellele olid perenaised oma taluköökides varavalgest peale küpsetanud ja vaaritanud seda päris ehtsat talutoitu, et külalistel vana kombe kohaselt kõhud täis sööta ning siis nad ekskursioonidele viia ja töötubades suunata. Igal talul oli oma programm, milles näidati igapäevaelu eripärasid.
Nüüd võiks küsida, et milleks see kõik? Kas tõesti loodab keegi, et taludesse uudistama tulnud inimesed kolivad kohe jälle küladesse tagasi maaelu noorendama ja arendama? Võib-olla alguses mõni uskuski, et nii saab olema. Tundub, et nüüd seda lootust enam pole, sest kui oleks, küllap oleksid siis ka vallamajad oma uksed valla paisanud, et huvilistele rääkida, mis kohalikus elus lähiaegadel kõik paremaks võiks minna, kui uusi inimesi ja eriti noori tegijaid juurde tuleks. Aga vallamajad jäid suletuks ja vallajuhid jälgisid mängu kaugemalt.
Nii oligi, et ühelt poolt olid päevad paljudele lastega peredele lihtsalt meeldiv meelelahutus, mis pole ju ka üldse mitte paha. Teiselt poolt aga kinnitasid ammust tõde, et maale on elama jäänud eesti rahva tõeline raudvara, kes raskustele ja takistustele vaatamata külaelul surra ei lase. Seegi teadmine on meile väga vajalik. Sellest on nüüd juba 30 aastat, kui ansambli Rajacas poisid murelikult laulsid: “Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka…” Paraku ei ole see mure kuhugi kadunud, on ehk isegi suuremaks läinud ja sellepärast tulebki vähemalt kord aastas kogu rahvale avatud talude päevadel näidata, mis seisus küla tervis on. Aitäh neile, kes maaelul ikka veel hinge sees hoiavad!

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare