Harjutused iseseisvaks eluks

0
57

Mitmeid kordi olen inimeste käest kuulnud, kui raskeks on tehtud alaealistel töö tegemine, täpsemalt raha eest töö tegemine. Tohutu paberimajandus selle ümber ja vanemate hirm, et aga mis siis saab, kui laps endale liiga teeb. Võimalikke tööandjaid aga hirmutab orjapidajaks tembeldamise oht. Ja nii see lumehelbekeste põlvkond kasvabki.
Siin on minu arvates kaks aspekti. Ühest küljest tõesti ei ole enam see aeg, kus hommikust õhtuni peab palehigis noorest peale tööd rügama, ja need, kes seda teevad, riskivad ülepea kasvava stressi ja igasuguste haigustega. Tervena elatud aastate arv on keskmiselt Eesti mehel 52,8 ja naisel 55,6. Ja need tervena elatud aastate arvud on hetkel vähenemas. Eks neid tegureid, miks see nii on, on mitmeid, alates toidu tervislikkusest ja liikumisharjumustest kuni tervishoiuteenuste kättesaadavuseni välja.
Üks tegur aga ongi töökeskkond. Nii et selles suhtes saan ma aru neist noortest, kes tööle asudes teevadki vaid seda, mida tööjuhend ette näeb, ei kriipsugi rohkem, ja kui kell saab viis, tormavad püssikuulina kodu poole. Enese vaimse ja füüsilise heaolu hoidmiseks ongi vaja teatud piirid seada, et end tööga sõna otseses mõttes mitte hauaveerele viia. Aga täielik siidikäpp ei saa ka ikka olla ja kohe alla anda, kui teatud perioodil on vaja rohkem tööd teha või füüsiliselt pingutada.
Teisalt aga nõutakse lastelt palju vähem, nii et neil ei olegi täisealiseks saades normaalset töötegemise oskust, kohusetunnet, meeskonnatöö ja ajaplaneerimise oskust omandatud. Kord üht persoonilugu tehes kuulsin muret, et lastel ei lasta enam kooliski ise midagi teha, isegi lauda ei või katta ja enda järelt koristada, rääkimata siis lehtede riisumisest. Aga kui enda elu peale minnakse ja kõike ise tegema peab, siis on šokk suur.
Eelmisel nädalal ilmus Ärilehes artikkel, kus avaldati analüüsi tulemused, mille järgi omab 17-aastaste noorte seas töökogemust üha enam ja enam noori, ligikaudu pooltel on mingigi kogemus olemas. Kuid päris suur protsent on ka neid, kes on otsinud tööd, kuid pole sobivat leidnud. Ilmselt selle sobiva puhul mängib rolli ka kasvukeskkond – millised on selle lapse vanemate väärtushinnangud ja milliseid töid nemad oma lapsele sobivaks peavad.
Tööasjus põllumajandusettevõtjatega rääkides jäi kumama murekoht, et põllule traktori peale veel töölisi leitakse, aga farmi poolele, loomadega tegelema naljalt enam mitte. Eks linnas kasvanud noored ilmselt tõesti pelgavad sealset tööd juba ainuüksi lõhna tõttu, pole ju harjunud. Ja ega seda loomadega suhtlemise ja tegelemise oskust ei ole ka paljudele antud võimalust omandada. Nii mõnelegi ehk on kodus ka sisendatud, et see töö pole piisavalt prestiižne.
Kui palju aga tänased lapsed reaalselt saavad katsuda ja tegeleda loomadega? Üks selliseid võimalusi on avatud talude päev, kuid sellest jääb väheks, ikka väga väheks. Nüüdsel ajal on täiesti uudis see, kui kamp lapsi kusagil talutöid saab teha. Uskumatu, on ju, et lapsi pannakse projektide raames loomi söötma ja karjatama, rohima, köögivilju korjama jne. Veel paarkümmend aastat tagasi oli see kõik nii tavaline.

Nii et mu arvates on kiiduväärt talud, kus lapsed saavad teha päris talutöid. Mitte ainult need omad lapsed, kes niikuinii peaks vanemaid aitama, aga ka külalapsed ja kaugemalt tulijad. Rohkem võiks olla selliseid hobitalusid, kus kutsutakse kas kord nädalas paariks tunniks või vahel nädalavahetuseks omale lastekamp kokku ja tehakse ühiselt tööd ja pärast puhatakse toredalt. See annaks hindamatu panuse lapse arengusse ja aitaks tulevases tööelus paremini hakkama saada.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare