Laseme teistel öelda, mis nad meist mõtlevad

0
84
  1. veebruaril 2009 ilmutas Maaleht Ilmar Palli loo Ilse Rahkemast. Kas peaks seletama, kes oli Ilse Rahkema? Ilmselt peaks, sest meie kultuurimälu on jäänud nii õhukeseks, et paistab valgete laikude kohalt läbi. Ilse Rahkema (11.01.1926 – 6.06.2016) oli Raikküla kandi teadjanaine-mäluhoidja. Eriti palju teadis ja rääkis ta Keyserlingidest.
    Ta oli nagu Raikküla mõisa hea haldjas, niisugune eriliselt sooja käe ja südamega. Tahtmata kedagi solvata või alahinnata, aga kõigist Rapla kihelkonna auhinna Maarja-Magdaleena kujuga tunnustatutest sobis see kõige enam Ilsele. Kuigi alljärgnev jutt ei ole seotud temaga, meenutame siiski 2009. aastal Ilmar Palli poolt kirja pandut. Ta alustas lugu tõdemusest, et Ilsel oli kaks eriti südamel olevat paika: „Kõigepealt läheme Alexander Keyserlingi perekonna hauaplatsile Hauametsas. Eeldan, et sellise mehe viimne puhkepaik on targalt ja kultuurselt Eesti ajal kenasti korda tehtud ja sobib näidata kas või asjatundlikule (välis)turistile. Suur Darwin näiteks märkis oma „Liikide tekkes” Keyserlingi kui üht enda eelkäijat. Matusepaigale juhatab küll kena silt, ent parem oleks, kui ei juhataks…
    Mööda kollakast mudast libedat teed jõuame metsasihini. Mahalangenud puud on muutnud selle omamoodi takistusribaks. Langenud ja kõdunevaid puid on täis ka mets.
    Risu-räsu all on neli Keyserlingide hauda üsna kurvas seisus. Kunagist võrkaeda meenutavad mõned viltuvajunud kivipostid. Eemal vesitsev auk oli kunagi purskkaev…”
    Selle loo juures on pilt, millel Ilse seisab kahe hauamonumendi jäänuste vahel, pilk taevasse suunatud. Pildi allkiri kordab seda, mis niigi näha: „Ilse Rahkema on nördinud, et ühe Raikküla kultuuriväärtusega – Keyserlingide hauaplatsiga – nii hooletult on ümber käidud.”
    Täna, 11 aastat hiljem, võib arvata, et pilt Keyserlingide hauaplatsist võib olla isegi veel trööstitum. Siinkohal tuleb kasutada kaudset kõneviisi, sest läinud nädala lõpus ei õnnestunud ajakirjanikel platsi leida. Loodus on justkui inimeste hoolimatust ja harimatust häbenedes sulgenud võimaliku raja tiheda põõsastikuga ja püüab nõgestesse peita ka viita, mis kunagi aastate eest kutuurimälestise juurde juhatas. Jääb üle ainult nõustuda Ilmar Palliga, kes 2009. aastal oma kirjutises nõutult tunnistas: „See, mida praegu tuntud teadusmehe ja tema omaste haual näeme, on ootamatu, uskumatu ja arusaamatu.”
    Hea, et Ilse seda nägema ei pea…
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare