Paljud loomad kasutavad oma elu lihtsamaks muutmiseks algelisi tööriistu – toksivad kividega koorikloomade kesti katki, urgitsevad kitsast kohast ussikesi pulgaga välja. Neid näiteid võib palju tuua. Inimene on samuti mõtlev ja nutikas loomariigi esindaja, kes oma mugavuse ja laiskuse tõttu on aastatuhandete jooksul loonud tööriistu, et kergema vaevaga elu elada ja nautida. Üks üsna esimesi ja siiani asendamatuid tööriistu on olnud nuga.
Nugade ajalugu on olnud tõesti pikk. Juba kiviajal kasutati terava servaga kivikildu, et lõigata/tükeldada toitu või loomanahku. Olgu tema nimetus meie keeles siis kirves või nuga või midagi muud. Metallide töötlemise algusaegadel valmistati aga juba metallisulamitest nuge. Neid oleme arheoloogiliste kaevamiste käigus leidnud ka. Põhilisemad leiud Eestist on pärit keskajast. Nuga on aga kogu selle aja jooksul põhilistes joontes samaks jäänud – metallist tera, mille otsa käib tavaliselt puust või tihti ka luust noapea. Noapea, mis tupest välja paistis, oli rikkamal rahvakihil kaunistatud ornamentidega. Meie talurahva nugade puhul jäid need aga tavaliselt lihtsateks puidust peadeks. Lihtrahva jaoks oli otstarbekus ikka põhilisem.
Nuga on olnud nii meeste kui ka naiste, vaeste või rikaste jaoks isiklik ese. Kaua aega on nuga igal sammul vöö küljes rippuvana kaasas kantud. Naistel kõrvuti nõelakoja ja aidavõtmetega, meestel tubakakoti ja piibuga. Kuna nuga kanti nähtaval kohal, sai see ka üheks positsiooni ja jõukuse näitamise elemendiks. Noa enda materjal, noapea materjal ja töötluse tase ja lõpuks ka noatupp ning selle kaunistused andsid loovatele meistritele võimaluse oma oskusi ja kandjatel oma jõukust näidata.
Võtame kõigepealt noatupe – nuga kaitsev ja kaasas kanda võimaldav ese, mis rippuski vöö küljes. Noatupe materjalina on kasutatud nii metallisulameid – vask, pronks, samuti nahka, aga ka kasetohtu, sest talurahvas on kasutanud kättesaadavaid ja odavaid materjale. Noatupe kaunistusviise on nii palju, kui vastava materjali puhul võimalik on.
Nii nuge kui ka noatuppi on valmistanud külasepad ja taluperemehed ise, aga ka väljaõppinud meistrid ja neid päris kalli hinnaga rikkamale elanikkonnale müünud. Tallinnast on leitud ka Euroopast pärit meistrimärkidega noatuppi ja nuge ning nende seas päris luksuslikke eksemplare. Säilinud on nii nahkseid kui ka kasetohust vahvaid ja omapäraseid noatuppi.
Sepa valmistatud nuge oli vaja teritada ja seda tehti käiakivil. Gotlandilt käiakivide toomine on ju meie pärimuses kindlal kohal. Teritamisega muutus aga nuga ka veidi väiksemaks, sest tera servast hõõruti osa metalli maha. Nii võivad tõeliselt vanad noad olla juba päris lühikese teraga.
Mõned toredad talumeestele vajalike nugade leiud Mahtra talurahvamuuseumist
Talutööde juures oli hädavajalik pussnuga, mille abil enamik lõikamist vajavaid töid tehti. 19. sajandi lõpust hakkasid tööstuslikult levima liigendnoad, mille puhul sai noatera lükata noapea sisse peitu. Liigendnoa tüüp sai populaarseks ja arenes jõudsalt edasi, lisandusid mitmed terad ja korgitserid, tänapäeval saame osta väga erinevate teradega liigendnuge. Esimese Eesti Vabariigi aegadel said perepojad poisipõlves oma esimese liigendnoa, mille abil karjateel mänguloomi ja vilepille voolida sai. See oli uhke ja ihaldatud kingitus poisile.
Habemenoad olid meestele hädavajalikud alates ajast, kui suurte habemete mood 19. sajandi lõpul hakkas taanduma. Habemenoad levisid pigem vabrikukaubana. Veel 1935. aastal kingiti neid noormeestele leerist läbisaamise puhul. Mahtra talurahvamuuseumis on hoiul Purku Potissepa talu peremehe Ernst Reinvaldi habemenuga ja taskunuga. Ernst Reinvald oli omal ajal jõukas taluperemees, kellel kahjuks oma lapsi ei olnud. Ta oli aktiivne taluelu edendaja ja seltside looja.
Paljude meeste käsitööde puhul on hädavajalikud spetsiaalsed tööriistad, mida meistrimehed ise valmistasid. Selliseks näiteks on puittünnide tegemiseks mõeldud uurdenuga. Uurdenuga oli vajalik tünni küljelaudadele põhja jaoks soone tegemisel. Sellist nuga vajati kõikide laudadest puitnõude tegemisel. Piibulembesed talumehed pidid oma põllul kasvatama tubakat, seda ise kuivatama ja kuivatatud lehti ka peeneks lõikama, et piibu sisse panna. Selleks tööks sobis hästi kumera teraga nuga. Ka neid tubakanuge on mõned meie ajani säilinud.
Elu ja tööstus areneb kiirelt, igal aastal leiutatakse midagi uut ja põnevat juurde. Seda enam on tähelepanuväärne, et noad on aastasadadega meie igapäevaste vajalike esemetena säilinud ja ei tundu, et me ka tulevikus ilma nendeta hakkama saaksime.
Tänan abi eest artikli koostamisel Jaana Ratast ja Rait Talvoja.
