Suve keskel sai Rapla maakond ühe maastikukaitseala võrra rikkamaks. Nimelt moodustati Seli-Angerja maastikukaitseala, mille loomise aluseks oli juba varem kaitse all olnud Seli-Angerja servamoodustiste objekt.
Seli-Angerja maastikukaitseala asub osaliselt Kohila vallas Salutaguse külas ja Rapla vallas Pirgu külas. Kaitseala pindala on 100,6 hektarit, millest eramaa moodustab 83 ja riigiomandis olev maa 17,6 ha.
Seli-Angerja maastikukaitseala eesmärk on kaitsta ja uurida piirkonda ilmestavat lavaoosi, säilitada piirkonnale iseloomulik maastikuilme ning kaitsta liigirikkaid rohumaid, elustiku mitmekesisust ja kaitsealuseid liike. Kaitsealal kasvab püst-linalehik, mis on II kaitsekategooria taimeliik ja seal paikneb ka 12,4 ha poollooduslikke kooslusi.
Maastikukaitseala moodustamise aluseks olnud Seli-Angerja servamoodustiste loodusobjekt moodustati 1973. aastal ning oli uuendamata kaitsekorraga. „Kuna sealsete väärtuste kaitse on jätkuvalt oluline, muudeti ala kaitsekord vastavaks looduskaitseseadusele,” selgitas Keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialist Sander Laherand.
Eripalgelised väärtused
Kaitsealal asuv radiaalne lavaoos on Eestis haruldane ja sellel on suur teaduslik väärtus. „Eelkõige pakuvad teadlastele huvi hästi säilinud vanad rannaastanguga alad. Eestis on kaitse all erinevaid pinnavorme, kuid kuju, geoloogilise ehituse, pikkuse ja tekkeloo tõttu pole paljud oosid Seli-Angerja maastikukaitsealale jääva osaga võrreldavad. Seega on ala edasine kaitsmine riiklikul tasandil otstarbekas,” kirjutatakse kaitseala moodustamise eelnõu selgituskirjas.
Oos on välja kujunenud väga pikal lõigul ja selle idanõlva kuju on mõjutanud Läänemere varasema staadiumi lainetus. Nõlva jalami kõrgus peegeldab kunagist veetaset. Veetaseme rekonstrueerimise uuringud Eestis käivad ning seetõttu on iga selline objekt olulise väärtusega teaduse edendamisel.
Piirkonna muudavad väärtuslikuks ka liigirikkad rohumaad. Neid on sajandeid hooldatud nii karjatamise kui ka niitmise teel ning väetiste ja muude kemikaalide mõju puudub või on vähene. „Liigirikastel rohumaadel kasvavad koos mitmekümned taimeliigid, sh kaitsealused ja haruldased liigid, neist sõltuvad putukad jt rühmad. Kaitseala rohumaadelt on leitud ka II kaitsekategooria taimeliiki püst-linalehikut, mille levik Eestis piirdubki peamiselt vaid Raplamaaga. Seega on tegemist tüüpilise Raplamaa taimeliigiga, kuid liik on haruldane ja punase nimestiku järgi ohustatud,” märgitakse selgituskirjas. 2017. aastal loendati kahelt sealselt rohumaalt 420 püst-linalehiku taime, mis on väga hea tulemus.
Kaitstav ala on tugevalt inimtegevusest mõjutatud. Sinna on rajatud palju hooneid, tehisveekogusid ja kaevandusi. Sellest hoolimata on kaitsealal säilinud mitmeid olulisi vaateid avamaastikule. Leidub ka kohti, kus vaated ulatuvad kilomeetrite kaugusele. Need tutvustavad ala külastajatele pinnavormi reljeefi. Samuti on maastiku osaks metsamaa ja seal leiduvad kivikülviga alad.
Uus kaitsekord
Maastikukaitseala moodustamine tõi varasemaga võrreldes kaasa ka mõned muutused. Laherand lisas, et tänane kaitseala endisest Seli-Angerja servamoodustisest oluliselt siiski ei erine. Uue maastikukaitseala pindala on ligi 20 hektari võrra väiksem, sest piiri kulgemist täpsustati vastavalt väärtustele. „Kaitseala vähenes maa-alal, mis ei ole looduskaitseliselt esinduslik ja on alale koostatud eksperdihinnangu järgi tugeva inimmõjuga. Need on kaevandamisalad eelmisest sajandist, siloaugud, õuealad või kohad, mida pole terviklikkust arvestades otstarbekas kaitseala koosseisu määrata,” selgitas ta.
Samuti puudutab uue kaitseala moodustamine mitmeid tegevusi, mida antud alal teha tohib. Suuresti muutus kaitsekord sealse piirkonna elanikele ja külastajatele leebemaks.
„Seli-Angerja servamoodustiste kaitsealal oli vajalik küsida kaitseala valitsejalt iga kord luba väga mitmete tegevuste puhul, nt biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamisel, jahipidamisel, telkimisel jne. See ei tähenda, et sellised tegevused olid keelatud, kuid loa küsimine kaitseala valitsejalt oli vajalik,” selgitas Laherand. Uue korra järgi on telkimine ja rahvaürituste korraldamine lubatud ja nõusolekut küsida pole vaja. Kaitseala valdaja poole tuleb pöörduda alates 100 osalejaga rahvaürituse korraldamisel selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti poolt tähistamata kohas.
Kaitsealal on lubatud lõkke tegemine õuemaal ja kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud.
Kaitsekord sätestab ka seda, et kaitsealal on keelatud biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllu- ja õuemaal. „Keeld ei ole uus, ka varem tuli selleks luba küsida ning kaitseala valitseja tegi kaalutletud otsuse. Biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine on kaitseala looduslikes ja poollooduslikes biotoopides keelatud. Selle meetmega välistatakse ohtlike ainete sattumine looduslikesse kooslustesse, mis on elustikule kahjustava toimega. Põllu- ja õuemaad on tugevalt inimese poolt mõjutatud, mistõttu tehti nende alade puhul erand,” ütles Laherand.
Mõnevõrra rangemaks muutus aga metsa raiumisse puutuv. Eeskirjaga muudetakse metsa majandamisele seatud piiranguid ja nii on edaspidi Keskkonnaameti nõusolekul lubatud hall-lepikutes kuni 1 ha suuruse langina lageraie ja kuni 2 ha suuruse langina turberaie.
Suurem osa kaitsealast asub eramaal. Laherand leidis, et kaitsekorra muutmine maaomanikele olulisi muudatusi kaasa ei toonud. „Maastikuilme ja elustiku mitmekesisuse säilitamise eesmärgil vähendati raie intensiivsust, samas on metsa võimalik majandada. Lubatakse ilma kooskõlastamise vajaduseta sõidukiga teel sõitmist, rattaga ka rajal sõitmist, telkimist, jahipidamist, kalapüüki, õuemaal lõkke tegemist ja kuni 100 osalejaga rahvaüritusi,” lisas ta.
