Puuhingestajad Varbola linnusel

0
95
Ajakirjanik Siim Jõgis.

Varbola Puu on tagasi ning loodetavasti selleks, et jääda. See on Euroopa pikima ajalooga puuskulptuuride valmistamise sümpoosion ning seega igati väärt auväärset kohta. Seda kinnitas sakslane Bernd Winter, kes osales Varbola puupäevadel neljandat korda.

Viimasel kahel aastal üritust ei toimunud, kuid nüüd on see tagasi. Varbola Puu 2020 avati ametlikult kolmapäeva, 5. augusti õhtul, kuid tegelikult olid puuskulptorid kohal juba esmaspäeval ja teisipäeval. Neid võib nimetada mitmel viisil, kuid puuskulptor on võib-olla kõige lihtsam nimetus. Samuti võib öelda puukujur või -kunstnik. Tänavuse ürituse peakorraldaja Märt Linnamägi ütles, et temale meeldib nimetus puuhingestaja. Vahest see ehk ongi kõige täpsem termin, mida kasutada, sest nad tõepoolest annavad puidule uue elu ja miks mitte ka uue hinge.

Kõik, kes möödunud nädalal või varasematel aastatel on Varbola puupäevadel ringi jalutanud, said selles veenduda. Puuhingestajate fantaasia ulatus seinast seina, sest päevade jooksul valmisid seal huntide, koerte, siilide, kalade, öökullide, kotkaste ja isegi nõiamooride kujud. Eriti nutikas lähenemine oli puuskulptor Riho Mäel, kes valmistas skulptuuri nimega “Võõramaalane ehk Lusitaania teetigu”.

Tänavusel üritusel osales kaks puuhingestajat, kes polnud varem seal oma töid esitlenud. Esimene neist oli Poolast kohale sõitnud Mariusz Opoka ning tema tööd pälvisid küllaldast tähelepanu. Teine uus tulija oli Raplamaa juurtega naisraiesportlane Karina Riive. Mariuszt võib ilmselgelt lugeda profesionaalseks skulptoriks, aga Karina tegi sellel aastal alles esimese katsetuse ja kasvatas ühel õhtupoolikul kunstilist pisikut, et järgmistel kordadel juba tõsisemalt puupäevadest osa võtta.

Varbolas osalemisel kuuluvad staažikamate kunstnike hulka Maire Põldma ja Silver Treiman Hiiumaalt, Hallan Kivisaar Lääne-Virumaalt, Erkki Lepik Järvamaalt, Anni Irs Elvast, Raivo ja Joosep Perandi Jänedalt, Juri Vavulin ja Jevgeni Nevelski Tallinnast. Ka Bernd Winter Saksamaalt on kujunenud regulaarseks osalejaks. Selleks, et osaleda Varbola muinaslinnuse n-ö ühisel vallutamisel, sõidab ta oma kastiauto ja kogu vajamineva varustusega maha ligikaudu 3600 kilomeetrit.

Maailmas möllav koroonakriis ei jätnud mõjutamata ka tänavusi puupäevi. Seoses viirusega jäid sel aastal tulemata kunstnikud Soomest, Valgevenest ja Venemaalt. Samas on nad teadaolevalt avaldanud soovi osaleda järgmistel puupäevadel. Küll aga oli kohapeal ringi jalutades kuulda soome keelt. Soomest oli tulnud külastajaid ning üks meesterahvas ostis endale ka ühe skulptuuri. Märt Linnamägi rääkis, et midagi enneolematut selles ei ole. Soomlased on varemgi skulptuure ostnud ning üle lahe omale koju viinud. “Varem on skulptuurid kodu leidnud lähiriikides, samuti Austraalias ja Ameerikas,” rääkis Linnamägi.

Nüüd on veel õhus küsimus järgmise aasta osas – kas korraldajad plaanivad siit edasi minna? “Korraldajatel ja puuhingestajatel ehk kunstnikel on soov järgmisel aastal XXIII Varbola Puu raames taas kokku saada,” vastas Märt Linnamägi. Tundub, et puuskulptuuride valmistamine annab põhjust ka järgmisel suvel sammud Varbola linnusele seada.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare