16.1 C
Rapla
Teisipäev, 23 juuli 2024
LisalehtKõik teed viivad Viliverre ehk Kuidas sai alguse sümpoosioni idee

Kõik teed viivad Viliverre ehk Kuidas sai alguse sümpoosioni idee

Soome üks hinnatumaid fotograafe Elina Simonen, ERR-i turundus- ja müügiosakonna juhataja Marika Jahilo, tunnustatud moedisainer Lilli Jahilo, Kohila vallavolikogu liige Inna Laanmets ja mainekas sisekujundaja, sisearhitekt Priit Põldme teevad koostööd, et tuua vaatevälja Kohila vana paberivabrik ja selle inimesed. Üheskoos osaletakse Kohila-Tammiku keskkonnakunsti sümpoosionil. Esmapilgul näib see kooslus ootamatu, kuid tegelikult on neil kõigil Kohilaga isiklik ja eriline side.

Kohtume Marika, Lilli ja Elinaga Kohila lähistel Viliveres ja õigesti teeme. Just Viliveres sai mõnes mõttes kõik alguse ja sinna on kõik teed asjaosalisi ka tagasi juhatanud. Marika Jahilo isa ehitas Vilivere külla 1980-ndatel aastatel maja, mida Marika kasutab praegu peamiselt suvekoduna. Selles majas ei ole Marika üles kasvanud, kuid Kohilas on ta elanud küll ning tema tütar Lilli Jahilo käis Kohilas lasteaias. Kooliteed alustas juba mujal. Mõlemad naised peavad Kohila ja Vilivere kanti oma lapsepõlve mängumaaks, millega on seotud soojad ja helged mälestused.
Möödunud headest aegadest kantuna ja samal ajal nähes Kohila kui pealinnale lähedase looduskauni koha potentsiaali, on nad asunud tegutsema, et näidata laiemale üldsusele paiga tõelist väärtust.
Õigupoolest olid Marika Jahilo ja Inna Laanmets need aktiivsed kohaarmastajad, kes haakusid rahvusvahelise sümpoosioni ideega ning otsustasid sellega liituda Kohila paberivabriku kaudu. Mõttevahetusest, kuidas paberivabrikut rambivalgusesse tuua, sündis mõte kaasata Elina Simonen kui Soome üks hinnatumaid portreefotograafe. See mõte ei olnud aga juhuslik. Vahel näib, et juhuslikkusel ei ole asjaga mingit pistmist.

Inimesed kui vabriku sümbol

Viimased kümme aastat on Elina Simoneni Eestimaaga sidunud armastus. Nimelt on tema abikaasa eestlane ning ühiselt veedetakse siinkandis palju aega. Armastusest eestlase vastu sündis armastus ka Eestimaa vastu ning soovides avaldada Eestile austust selle kaudu, mida tunneb kõige paremini, ehk oma tööga, lõi Elina Soome suurima päevalehe tarvis Eesti 100. sünnipäeva puhul fotodeseeria Eesti rahvapärimusest inspireeritud moedisainist. Nendel külgedel esitletakse teiste seas Lilli Jahilo disaini ning huvitav on teada, et Lilli Jahilo kleiti kandva modelli Greta Ruga kõrval poseerib Lennart Meri lapselaps Karl-Lennart Meri.
Sellest hetkest sai alguse Lilli ja Elina tutvus, nii et kui Lilli mõni aeg hiljem Helsingis butiigis pop-up moedisainiesitluse tegi, kutsus ta sinna ka Elina. Selles peenes butiigis vesteldes selgitas Elina, et Eesti ei ole talle sugugi võõras ning et ta külastab seal üht väikest küla üsna sageli. Kui Lilli uuris, millist küla, ajas Elina tagasi, et see on liiga väike, et mainida. Lilli niikuinii ei tea. Kui Lilli aga edasi uuris, selgus, et Elina käib tihti just Viliveres. Mõlema naise üllatus oli suur, kui selgus, et Vilivere on nende ühine nimetaja.
Seega ei pidanud Marika, Inna ja Lilli Vilivere ja Kohila kandi väärtust Elinale enam põhjendama ning tänu lähedusele oli ka lihtne kutsuda Elina kohvile, et rääkida plaanidest seoses paberivabrikuga. Kõhklemata oli Elina nõus ning nädal pärast esimest vestlust sel teemal oli fotoseeria tehtud. Inna veenis kümmet Kohila paberivabriku endist töötajat pildile jääma ning Elina pildistas nad üles. Nendest fotodest koostati sisekujundaja Priit Põldmäe abiga 9×6 meetri suurune poster, mis riputati selle nädala esmaspäeval paberivabriku välisseinale kõigile imetlemiseks.
Elina selgitab, et pildid tehti vabriku aladel, kus on loodus juba võimust võtmas. Samal ajal, kui endisi töötajaid pildistati, palus Marika neil rääkida oma mälestusi seoses vabrikuga. Paljudel neist on aastakümnete pikkune seal töötamise kogemus ning nii mõnelgi on vabrikus töötanud nii vanemad kui ka vanavanemad. Need inimesed sümboliseerivad Kohila paberivabrikut. Need fotod on austusavaldus nende tehtud tööle ja panusele nii paikkonna kui ka kogu Eesti hüvanguks. Ühtlasi on nad ka vanemad inimesed ehk osa ühiskonnast, kes jääb tihtipeale pigem varju ja tagaplaanile.
Elina sõnul tärkavad inimesed justkui uuesti elule, kui neile antakse võimalus olla tähelepanu keskpunktis. „Portreed ei saa võtta, see antakse,” ütleb fotograaf. Ta selgitab, et inimesed annavad loa ja avavad end, lubades fotograafi ligi ja võimaldades end pildistada. „Elu on ilus!” hüüatab Elina ja puhkeb naerma. Need Mati Nuude poolt tuntuks lauldud sõnad on Elinale eestlaste pildistamisel heaks abiliseks olnud, kuivõrd nende sõnade kuulmine paneb inimesed alati naeratama.

Vabrik kui inspiratsiooniallikas

Lilli sõnul küsitakse temalt sageli, kust ta leiab oma loominguks inspiratsiooni. Enamasti tuleb tal lakooniliselt vastata, et see on kõikjal tema ümber, aga Kohila paberivabriku projektiga liitumiseks saabus inspiratsioon väga selgelt ühest konkreetsest sündmusest. Nimelt selgitab Lilli, et kuigi tal oli soov oma ema Marika tegemistes kaasa lüüa, puudus tal kandev idee, aga pärast ekskursiooni Kohila paberivabriku endistesse ruumidesse kõik muutus. „Vahel tekib vajadus luua midagi ilusat, kui näed midagi mitte nii ilusat,” kirjeldab Lilli oma loominguprotsessi.
Tänavu juulikuu alguses sattus Lilli sümpoosioni vabatahtlike ja emaga vabriku ruumidesse ekskursioonile ning nähes vabrikusse seisma jäetud vanu tööriideid ja –jalanõusid, tabas teda tõeline inspiratsioonipuhang. „Kohe, kui nägin neid riideid, mõtlesin, mis nendest kõigest teha võiks ja mis ajalugu nad kannavad. Ma ei otsinud inspiratsiooni, see lihtsalt tekkis,” meenutab Lilli õhinaga. Sündis idee taasluua vabrikutööliste riided, kasutades nüüdisaegseid materjale. See idee sobitus hästi sümpoosioni seniste plaanidega, mille kiitsid heaks ka sümpoosioni kuraator Elo Liiv ning korraldaja Alide Zvorovski, ning Lilli asuski tegutsema.
„Keskendun oma installatsioonis endiste vabrikutööliste tööriitele. See on meedium, läbi mille saab esile kutsuda vanu mälestusi ja luua uusi perspektiive,” selgitab Lilli. Uued esemed on loodud vanade riiete baasil. See oli aega ning pühendumist nõudev protsess. „Olen väga tänulik kohalikule kogukonnale, kes oli abiks vanade riiete ülesharutamisel,” ütleb Lilli. Kogu õmblustöö sai teoks disaineri Kalamajas asuvas moemajas Eesti parimate rätsepate käe all, kus valmistati ette vanade riiete detailid paberlekaalide võtmiseks, misjärel sai hakata taaslooma vanu tuulepluuse ning särke, mis tehasest leiti, täpselt sellise tehnoloogiaga nagu algupärased esemed.
Tegemist on kohaspetsiifilise kunsti-installatsiooniga, mis on ellu kutsutud nendele omases keskkonnas ehk paberivabriku lähedal asuvas pesumajas, kus vanasti pesti tööliste riideid. Kokku on eksponaate kuus. Näitusele tulevad kolm särki, kaks tuulepluusi ja üks puhvaika ning kõiki esemeid saavad huvilised katsuda ja selga proovida.
Esemetest kõige erilisem on kahtlemata puhvaika. Lilli selgitab, et enamiku inimeste esimene reaktsioon puhvaikat nähes on pigem negatiivne, kuna tegemist on lihtsa töörõivaga, mis seostub mingil määral ka vangidega, kuna nemad olevat kuulu järgi just puhvaikasid kandnud. Teisalt on aga palju kiidetud selle praktilisi, soojaandvaid ning elupäästvaid omadusi külmas talves. Moelooja näeb aga, et puhvaika on ääretult praktiline ja tehnoloogiliselt keerukas ese, mille päritolu kohta ei ole sugugi palju teada.
Puhvaikast haaratud Lilli kaalub sellest korraliku näituse tegemist või isegi raamatu kirjutamist, et talletada selle unustuste hõlma vajunud eseme lugu ning pärand, kuna tegemist on osaga meie rahva ajaloost.
See kõik on aga alles algus. Sel nädalal saab alguse sümpoosioni esimene osa, mis saab jätku järgmisel aastal, aga suurem plaan on hakata tasapisi Kohila paberivabriku mastaapset ja kaunist hoonet taastama. Marika ja Inna on otsustanud hakata vedama seda vankrit, mis tooks pikemas perspektiivis paberivabriku hoonesse taas elu sisse ja seda ehk sel korral jäädavalt. Siht on seatud luua nende ajalugu näinud seinte vahele kultuuribaas, kuhu saaksid koguneda nii kohalikud kui ka kaugemate kantide loomeinimesed ja kultuurihuvilised.
Ka Lilli ja Elina leiavad, et sellel hoonel ja Kohilal asukohana oleks selle jaoks potentsiaali. Kohilas on võimas jõgi ja üleüldiselt märkimisväärselt rikkalikum looduskeskkond kui näiteks pealinnas. Samal ajal on aga väga hea ühendus Tallinnaga.
Vabatahtlikult, ilma tasu võtmata kampa löönud kunstnikud on ühel meelel, et elu kummalised teed on juhtinud neid praegu kokku väikesesse Vilivere külla põhjusega. Sellist võimalust käest minna ei lastud. Tundes sidet selle väikese paigaga Eestimaa pinnal, on oma ala tipptegijad otsustanud anda oma panuse, et ka tulevastel põlvedel püsiks meeles, mis oli Kohila paberivabrik ja kes olid need inimesed, kes seal töötasid.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare