Ühe osa kunstisümpoosionist moodustab Kohila paberivabriku seinale riputatud poster, millel on kujutatud kümmet endist vabriku töötajat. Vestlesime neist kolmega, et paremini aimu saada, mida paberivabrik ja Kohila nende jaoks tähendavad.
Rita Luukas on rõõmsameelne naine, kes sõidab meiega kohtuma jalgrattal. Tema jaoks tähendab paberivabrik esimest töökohta, kus ta alustas värskelt pärast keskkooliõpinguid. Vabrikus töötas ta kokku peaaegu kakskümmend aastat. Kuigi ta töötas kontoripoolel, puutus ta lähedalt kokku ka teiste vabrikutöödega.
Rita võlub korvist välja hulga pilte, millest enamikul on kujutatud rõõmsaid ja tegusaid inimesi töövälisel ajal aega veetmas. Rita meenutab, et töökollektiivis viibitigi palju koos, pidades suvepäevi ja tähistades pidupäevi. Need olid üritused, kuhu oli kaasatud kogu pere. Rita jaoks on Kohila paberivabrik väga oluline nii asutuse kui ka hoonena, ta imetleb seda veel praegugi õrna pilguga ja mälestused on tema jaoks helged. Ka oma portree lasi ta üles võtta meeleldi, et aidata kunstnikel sümpoosioni kaudu paberivabrikule tähelepanu tuua.
Ene Kokk ja Lea Seeder on õed ning nemad on mõlemad olnud tihedalt seotud nii Kohila kui ka paberivabrikuga kogu oma elu. Ja veel enne seda. Nimelt on vabrikus töötanud isegi nende vanaisa, kes asus vabrikusse tööle juba enne 1923. aastat. Vanaisa järel töötasid vabrikus ka õdede ema ja isa, tädi ja tädimees, seejärel juba nemad ise ning isegi nende lapsed on vabrikust läbi käinud.
Ene mäletab aega, mil ta lapsena isale lõunat tööle viis ning kuidas heal päeval isegi vabriku territooriumile uudistama sai mindud. „Kohila ongi vabrik,” ütleb Ene. Ilma vabrikuta ei olnud Kohilas mitte midagi. Oli kaks mõisa, aga ei muud. Vabrik on pakkunud headel päevadel töökohti üle 500 inimesele korraga. Seetõttu oli igati loomulik, et inimesed tervete peredega ja põlvkondade kaupa vabrikus tööl käisid. Oluline on teada, et vabrik ei olnud lihtsalt vabrik, vaid oli ka abimajand, mis tegeles töölistele jagamiseks mõeldud saaduste, näiteks vilja, juurviljade ja muu säärase kasvatamisega.
Mõlemad õed alustasid vabrikus tööd laboris ning hiljem töötasid raamatupidajana. Ene töötas vabrikus kokku 45 aastat, Lea töötab seal siiani. Loomulikult on paberivabrik oma olemuselt aastatega palju muutunud, enam ei toodeta kohapeal paberit, vaid ostetakse sisse, tootmise mahud muudes osades ei ole enam endised ja omanikud on aastate jooksul vahetunud, aga töö on sama. Lea oli 17 aastat Kohila ajaloolises paberivabrikus palgaarvestaja, hiljem asus tööle tootmisplaneerijana ning töötab sel alal samal territooriumil siiani.
Rita käis veel hiljuti paberivabriku vanas hoones uudistamas, aga Ene ja Lea ei ole seda teinud. Kõigil naistel on hea meel, et on inimesi, kes tahaksid hoonet taastada, ning on igati seda meelt, et paberivabriku ajalugu on oluline ja mälestus sellest hoidmist väärt.
