4.9 C
Rapla
Reede, 26 apr. 2024
ArvamusNatuke rohkem lahkust

Natuke rohkem lahkust

Väikelaste kasvatamise üks huvitavamaid külgi on jälgida, kuidas nad õpivad iseennast, seda maailma ja nende kahe omavahelist suhet tundma. Selle teekonna lahutamatuks osaks on tugevad emotsioonid, kui olukorrad ja inimesed ei vasta ootustele.
Väikese inimese pettumus on kerge tekkima ja selle väljendus võib tihtipeale olla üsna kõrvulukustav. Mõnikord jään oma lapsi vaatama, kui nad mõne minu jaoks tühise asja üle lohutamatult nutma puhkevad. Mul ei oleks iial nii tugevat reaktsiooni näiteks selle peale, et õde mu lusika pudrukausi kõrvalt pihta pani. Aga neil on. Õnneks aja jooksul tuleb ka neil vilumus pettumust tekitavates olukordades rahulikumalt hakkama saada.
Siis aga vaatan iseennast ja teisi täiskasvanuid enda ümber ja mõtlen, kas me ikka tegelikult oleme väga osavad oma emotsioonide taltsutamises. Jah, poe põrandal ristseliti röökivaid ja jalgu trampivaid täiskasvanuid tihti ei kohta. Aga vimma pidamist, salvavaid kommentaare ja iga hinnaga oma õiguse tagaajamist on rohkem kui küll. Väljendus on ehk paar pügalat vaiksem, aga kas sisu poolest kuigi palju teistsugune?
Me kõik oleme indiviidid ja on ilmselt loomulik, et soovime tunda, et meid on õiglaselt koheldud. Nii tekibki loomulikult reaktsioon teha haiget sellele, kes meile haiget on teinud, ja kritiseerida meie enda kriitikuid. Arusaadav, et tahame samaga vastata inimesele, kes on meis negatiivseid emotsioone tekitanud. Ja mõnikord me jääme sellesse kinni. Omavaheline suhtlemine muutub üheks lõputuks varjatud solvangute, kriitika ja pahurate kommentaaride joruks.
Tasub mõtelda, kuhu me jõuame, kui negatiivsele negatiivsega vastame. Kas ei kipu pigem nii olema, et reaktsioon on alati grammike suurem ja tugevam kui algne olukord? Ja nii visatakse seda negatiivsuse palli edasi-tagasi ja tunne saab aina energiat juurde. Ja kuigi esialgu võib halvasti ütlemine pakkuda ehk väikest mõnu, aitab see tegelikult vaid iseendas kehva tunnet elus hoida.
Kõige selle kõrval oleks meil vaja rohkem lahkust. Inimsuhted ei muutu tugevamaks sellest, kui ühel õnnestub teisele selgeks teha, et tal on õigus. Nad muutuvad tugevamaks andestamise, lahkete sõnade ja vanade asjade minnalaskmise abil.
Olukorras, kus suuri negatiivseid tundeid ehk parasjagu õhus ei ole, on mõistagi lihtne lahke olla. Eks ole muidugi omaette kõnekas seegi, et isegi nii-öelda neutraalsel pinnal viibides ei vaevu me tihti üksteise vastu lahked olema. Soe naeratus või tunnustav õlalepatsutus ei tundu kuigi olulised. Rääkimata siis olukordadest, kus taustal pulbitseb mõni negatiivne emotsioon.
Vajalik ja oluline on lahkus just siis, kui seda kõige vähem praktiseerida tahaks. Lõhkuda on lihtsam kui parandada. Mulle tundub, et meil oleks hädasti vaja õppida, kuidas saada paremini hakkama sooviga end teiste peal välja elada ja tõestada, et meil on õigus. Kui tunded üle pea lainena kokku löövad, on raske selgelt näha. Aga ometigi tasuks võtta see hetk ja mõelda, kas isik, kes need tunded esile tõi, ka tegelikult neis süüdi on. Meie emotsioonid on meie enda omad ja meie reaktsioonid neile meie valik. Kas siis ei oleks ehk nii meie endi kui ka teiste seisukohast parem rohkematel kordadel lahkuse kasuks otsustada?

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare