Nimeta igatsus

Taavi Eelmaa „Electraumur“ Kirjastus Verb 2020

Laiemale üldsusele pigem näitleja kui autorina tuntud Taavi Eelmaa on välja andnud luulekogumiku „Electraumur“ ja see on üleni üllatus. Nii nagu Eelmaa luuletab hea vaimu nimeta igatsusest, ei teadnud mina, et olin igatsenud neid luuleridu lugeda. Laenasin teose, lugesin ja tegin kõhklemata klikid ja tellisin endale isikliku koopia.

Mõnikord hästi harva juhtub nii, et loed mõnd autorit ja tunnetad ridade vahelt, et see miski seal kõnetab just sind. Igal inimesel on oma elutee, oma kogemused ja otsustused, mil moel elu tajuda soovitakse, aga on ka lisaks veel midagi fundamentaalselt oma igasühes meis, mis näib ajas muutumatu. See vankumatu miski sügaval hingesoppides hakkab soojalt ja selgelt hõõguma, kui kohatakse seda teist miskit, mis täpselt õigeid noote tabab.
Eksistentsialistlikud mõttekäigud meie maailma ja elu otstarbekusest või väärtusest kõrvuti elusate ja valusate hetkede ilu tabamisega on see, mis mind teksti külge naelutab. Kui keegi on leidnud endas sõnu väljendamaks, mida tähendab elada, kui elu enese trööstitus on tunnetatud ja seda tunnetust enam olematuks muuta ei saa. Küsimus ei ole, kas elada või mitte – elada, jah, aga mil moel.
Luulekogumiku viimases sissekandes teeb Eelmaa teatavaks, et „elamine ei oleks eelteadmiste korral minu esimene valik“. Lehekülg eespool seisab toekas sõnum: „elamine ei ole eepiline tõus ootaja käte vahele, vaid võitlus jälestusega“ (lk 45). Autor küsib ja vastab: „Kingitus? / Ma ei nimetaks seda nii.“ /…/ „ikka ettepanek, millest ei ole võimalik keelduda omal tahtel.“ (lk 46).
Mis on elu, kui vaid igapäevane leppimine iseenda ja teiste puudustega. Kunagi ei ole midagi piisavalt, unistused on kättesaamatud, lilled närtsivad ühtepuhku ja saatusehoobid tabavad halastamatult järjepanu ega lase end segada sellest, et sa alles viimasest hoobist toibumas oled. Kogu elu koos oma iluga kannab endas võrdselt õudu. Päevast päeva saame teadlikuks sündmustest, inimestest, juhtumitest, mis ei mahu inimlikkuse piiridesse. Avastame aina uusi mõõtmeid inimeste võimetest laskuda madalale, minetades igasuguse empaatia. „Näha see tähendab pisaraid valada“ (lk 13).
„Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.“ (lk 7)
/…/
„Nii nagu keha enamuses veest, koosneb
hea vaim nimeta igatsusest“ /…/ (lk 10)
Nii me oleme ripakile ja rippuma jäetud, vaeveldes inimeseks olemisega kaasnevaga. Olgugi mõru see Eelmaa elumaik, ka selles leidub armastust. Nagu ta kirjutab, „ei jää tema pöörisest keegi puutumata“. Armastusest kirjutada ilma liig läilaks muutumata on omaette oskus, mida võib Eelmaa luule puhul hinnata. „Nii õrn, kerge naeruvääristada.“ Neis ridades on armastus justkui paratamatus, kaasuv nähtus, mida kirjeldada, nagu jäätuv vesigi, peaaegu et argine, samas põhjalikult mõjutav. Olenemata, kas on armastus või kõigest mälestus sellest.
„Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi…“ (lk 22)
„kes me oleme olnud kõigile ja üksteisele enamjaolt ainult tülinaks“ (lk 45)
Armastus on nälg / omaenese vaikuse järele“ (lk 26)
Otsime inimestest eelkõige iseend või kasvõi enda vastandit, aga alati on teine peegliks. Leida on vaja see miski, mis ühendaks, mis seoks nii õnnes kui ka õnnetuses, et oleks äratundmine, millele järgneks kokku kasvamine. Enamjaolt suhetes nii ei lähe.
/…/ „enda elu talumisest mõõtmatult raskem“ on taluda kõige kallima inimese aeglasemalt ähmasemaks muutuvat nägu (lk 32)“
Nii hirmuäratavalt selgelt on Eelmaa sõnastanud tuttavad ängid, painavad mõtted. Nagu elus eneseski, kohtuvad siin luulekogumikus valu ja ilu ning põimuvad õrnuse ja raskusega. Mõni luuletus on nagu unenägu, jutustades lugu, tuues lugejani hästi ettekujutatavad vaated ja esemed. Teised luuleread on jällegi justkui püüdlused selle unenäolise elu lahtimõtestamiseks. Nähtamatute niitide kujutlused. Mis on see elekter, mis meid elus hoiab. Nimiluuletuses on read: „Olen midagi, mida / ma ei tea, et ma olen“ (lk 14).
„Väiksena tahtsin teada saada,
kes elab inimkehade vahel.
kes konstateerib öise linna tühjust, kehtestab nukruse
ja nimetab üksindust
pärisnimega.
Suurena sain ise temaks.“ (lk 32)

See kogumik on sügavalt isiklik. Võib arutleda, et iga luule on seda. Võimalik, aga mitte iga luule ei tekita tunnet, justkui poeks kellelegi naha vahele. Rääkimata sellest, et teades Eelmaa hääle kõla, kostavad kõik sõnad just selle häälega. Kõik häälikud on isikustatud ja see annab neile veelgi enam kaalu. Nad on seda enam päris ja elusad. Kui on üldse olemas luulet, mis ei ole otsast lõpuni tähthaaval keeleliselt konstrueeritud, siis tahaksin öelda, et see ei ole. Nendes ridades on miski loomupärane voog ja tunnetus, mida saabki vist üksnes luua see elekt­ctraumur läbi sõrmeotste.
„Aine saab siseneda ainesse kahel viisil – nii
nagu kirvetera lõhub puud,
või nii nagu liblikas laskub tiigi pinnale varahommikuses udus.“ (lk 46)