Võib ilmselt öelda, et Liis Luhamaa teab praegu neotud lõngadest, neist kootud seelikute tegemisest ja selle tehnika ajaloost kõige enam. Ennekõike teatakse aga teda kui naist, kes teab ja tunneb villa käsitsi töötlemist, ketramist ja värvimist ning on seda ka teistele edasi õpetanud.
Viimased kolm aastat on Liisi paelunud neotud lõngadega rahvarõivaseelikud ja ka oma äsja kaitstud magistritöö kirjutas ta Lõuna-Läänemaa neotud lõngadega ehk lapiliste rahvarõivaseelikute kohta.
Huvi just seda tüüpi seelikute vastu sai Liisil alguse siis, kui ta läks oma kodukandis Tõstamaal rahvarõivakooli, kus valmis neotud lõngadega Lihula rahvarõivaseelik, mida sealkandis (Hanila, Karuse, Lihula, Kirbla kihelkonnas) kutsutakse lapiliseks seelikuks (Vigalas nimetatakse neid ristilisteks seelikuteks). Õpetamas oli siis Anu Randmaa.
“Aga ega selle teema jaoks kedagi väga õpetama võtta olnudki, tuli suhteliselt algusest peale ise uurima hakata,” sõnas Liis, lisades, et selle tehnika õpetajate põua põhjus on asjaolu, et viimati valmistati üks sellises tehnikas seelik 30 aastat tagasi. Kui pole tegijaid, pole ka õpetajaid.
Praeguseks on Liis neotud lõngadega seelikuid uurinud kolm aastat ja kaks sellest on olnud ta ka Viljandi Kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia magistrantuuris, uurides oma lõputöö tarbeks just neidsamu Lõuna-Läänemaa lapilisi seelikuid. Vähehaaval on ta oma teadmisi ka edasi andnud, alustades loengutest (mentorkoolitus Vigalas ja loeng Lihula lillkirja festivalil) ja sel aastal on toimunud ka esimesed kaks suvist praktilist koolitust IIDA Käsitöökoolis. Juba on näha, et huviliste hulk koolitustel on suur, nii et kindlasti tulevad praktilised koolitused ka järgmisel aastal.
Kodukandi pärimuse uurimiseks tuli sõita Jaapanisse
Meil neotud lõngadena tuntud värvimise ja kangakudumise tehnikat tuntakse mujal maailmas ikati nime all. Sõna tuleneb malai keelest. Samamoodi nagu meil on tegemist tehnikaga, kus enne värvimist seotakse lõngad vastavalt plaanitavale mustrile kinni, värvitakse ja seotud kohtadest, mis värvi külge ei võta, moodustuvad pärast kududes kangasse mustrid.
Ikatlõngu võib olla kangas koelõngana, lõimelõngana või mõlemat korraga. Kaks esimest ikati tüüpi on levinud ka mujal, aga topeltikatit on tehtud vaid Jaapanis, Indoneesias ja Indias. Jaapanis tuntakse seda tehnikat kasuri nime all ja seal on see püsinud aastasadu elujõuline. See on ka põhjus, miks Liis eelmisel aastal Kyotos toimunud kursusele ikatit õppima läks. Tema jaoks oli oluline, et see kursus oli rahvusvaheline, ehk inglise keeles. Osalejaid oli seal Inglismaalt, Iirimaalt, USA-st, Kanadast ja Kolumbiast. Teised kursuslased olid ikatit õppima tulnud pigem selleks, et seda oma kunstilises loomingus kasutada, Liis aga selleks, et seda rahvarõivaseelikute tegemises kasutada.
Jaapanisse läks Liis eelmise aasta mais ja tagasi tuli juuni alguses. Minek sai võimalikuks tänu Eesti Kultuurkapitalile ja Kristjan Jaagu stipendiumile, mis on mõeldud Tartu Ülikooli magistrantidele ja doktorantidele. Kokku kestis algajatele mõeldud koolitus kaks nädalat. Kaks kursust on ka edasijõudnutele ja Liis loodab, et kunagi saab ta ka neist osa võtta.
Magistritööd kirjutades on Liis nii mõndagi ikati kohta teada saanud. „Kuigi Euroopas on ikatit tehtud, ei ole topeltikatit Euroopas mujal tehtud. Eesti on praegu teadaolevalt ainuke maa Euroopas, kus seda topeltikatit käsitsi valmistati. Nii et need on päris erilised, need meie seelikud, mitte ainult Eestis, vaid tegelikult terves Euroopas,“ rääkis Liis.
Sellest, kuidas ikattehnika siia jõudis, ei ole mitte mingeid andmeid. Teada on vaid see, et vanim lapiline seelik pärineb aastast 1887. „Aga miks seda hakati tegema või kust see oskus tuli, selle kohta ei ole mitte ühtegi sõna kusagil kirjas. Üks variant on see, et Jaapani kangad jõudsid Eestisse ja sealt pealt vaadates hakati seda tehnikat järele tegema.
Teine variant, mis ma olen mõelnud, kuid mis on puhas teooria, on see, et nii Karulast kui ka Hanilast käidi 19. sajandi teisel poolel Venemaal ja Aasias. Ja Kesk-Aasias on ka tehtud ikatit, küll lõimikatit. Võimalik, et sealt toodi tehnoloogiline teave kaasa. Tollal tehti Läänemaal ruudulisi seelikuid ja siis ilmselt hakati neisse ruutudesse lappe ehk ikatmotiive juurde tegema,“ rääkis Liis.
Nii lapilised Lõuna-Läänemaa kui ka ristilised Vigala kandi seelikud on kõik värvitud sünteetiliste värvidega. Ainult Audrus on olnud veel loodusvärvidega värvitud seelikud. Sealse kandi seelikud on Liisi sõnul aga üldse omamoodi, kuna seal kasutati vaid koeikatit, millega tekkisid kangale väikesed täpikesed.
Kuigi muidu on Liis loodusvärvidega värvija olnud, tõid just rahvarõivaseelikud ta ka sünteetiliste värvide maailma. „Lihula rahvarõivad on suhteliselt uued. Need, mis alles, on reeglina kõik juba sünteetiliste värvidega värvitud,“ sõnas Liis.
Otseselt ei eelista Liis ei looduslikke ega sünteetilisi värve. „Neil mõlemal on oma head ja vead. Neotud lõngadega lapilisi ja ristilisi seelikuid loodusvärvidega ei tee, need lihtsalt ei ole loodusvärvidega tehtud. Kui ma teen ajaloolise seeliku, siis ikka selle värviga, millega seda ajalooliselt tehtud on. Loodusvärvidega ei saa isegi selliseid toone, mida vaja oleks. Sünteetiliste värvide puhul meeldib mulle, et need on väga kiired, lihtsasti kasutatavad, aga loodusvärvide puhul on toonid hästi harmoonilised, ilusad ja salapärased. Kuid ma olen isegi üllatunud sellest, kuidas mulle sünteetilised värvid on meeldima hakanud,“ jutustas Liis.
Sünteetiliste värvidega värvimine on ka palju lihtsam. Loodusvärvide puhul tuleb lõngad eraldi peitsida, värvivesi keeta ja alles siis saab lõngad ja värvid kokku viia, aga sünteetiliste villavärvide puhul on vaja lihtsalt äädikat värvide kinnitamiseks. Kui rodamiin (muhuroosa) välja arvata, ei ole tänapäevased sünteetilised värvid mürgised, kuid pulbritega töötades, enne lahuse tegemist on vaja siiski kasutada maski ja kummikindaid.
Erakogud vajaks avalikkuse ette toomist
Rääkides veel Liisi magistritööst, oli tal algul plaan käsitleda selles ka Vigala kandi seelikuid, kuid niimoodi oleks selle maht magistritöö jaoks liiga suureks läinud. Nii et nende seelikutega hakkab Liis eraldi tegelema nüüd, kui magistritöö on kaitstud.
Oma magistritöö jaoks uuris Liis nii muuseumikogudes kui ka erakogudes olevaid Läänemaa neotud lõngadega seelikuid. Üks seelik on Lihula muuseumis, kaks seelikut ja kaks seelikukanga tükki Hanila muuseumis ning Lihula kandi seelikuid on ka ERM-is ja Vabaõhumuuseumis. Vigala seelikuid leidub Pärnu muuseumis, ERM-is ja Vabaõhumuuseumis.
„Muidugi on erakogudes üllatavalt palju neid seelikuid. Lapilisi seelikuid oma magistritöö jaoks leidsin 20 muuseumi kogudest ja 10 erakogust. Vigala ristidega seelikuid ei ole nii täpselt üle lugenud, aga neid on rohkem isegi erakogudes kui muuseumites. See võib olla ka üks põhjus, miks need siiani nii tuntud ei ole. Lihtsam on ju muuseumis seelik välja tellida ja vaadata. Erakogude asju pead rohkem otsima. Kuid nii palju seelikuid on erakogudes, mis vajaks avalikkuse ette toomist, et need mustrid ja teave neist oleks rohkem kättesaadavad,“ rääkis Liis.
