Tagasivaade 2020. aasta orelisuvele

0
40
Foto: Hille Poroson.

Hille Poroson

Kolmapäevaõhtused kontserdid on Rapla Maarja-Magdaleena kirikus juba traditsiooniks saanud ja viimased kolm aastat koguni rahvusvaheliseks kujunenud.

Põhiinstrument on kontsertidel orel kas soolo- või saatepillina, sellepärast olemegi kontserdisarja nimetanud orelisuveks.
81-aastast Rapla orelit võib juba ajalooliseks pilliks nimetada. Eesti meistrite Kriisade 1939. aastal valminud orel on väga heas töökorras tänu pidevale kasutusele ja hooldusele ning eriti kaugelt tulnud interpreedid rõhutavad tema ajaloolisust.
Just sellepärast, et meil Rap­las on selline kultuuriväärtus, on oluline seda kasutada.
Kirik on talvel külm ja suvi on aeg, kus nii mängijatel kui ka kuulajatel on hea võimalus oreli kõiki kõlavõimalusi kuulda.
Tänavusel pandeemiasuvel, kui kõik esialgsed plaanid tuli ümber teha ja alustasime orelisuvega alles 1. juulil, toimusid lõppkokkuvõttes väga huvitavad kontserdid ning meil olid mängimas ka külalised Poolast ja Lätist (Dariusz Bakowski-Kois Krakowist, Ireneusz ja Malgorzata Wyrwa Varssavist, Ilona Birgele, Paula Sumane, Larisa Carjkova Riiast).
Orel on väga koha- ja ajastukeskne pill, kõla tekib erinevate registrikombinatsioonide kasutamisel. Eri paikadest pärit mängijad toovad kaasa oma kõlakogemuse, mängutehnika. Väga huvitav on kuulata, kui erinevalt võib üks orel kõlada erinevate mängijate käte all ja ikka millegi uuega üllatada.
Eesti organistidest mängisid sel suvel Kadri Ploompuu, Marju Riisikamp, Kristi Hinsberg, Tuuliki Jürjo, Hille Poroson. Solistidena tegid kaasa Meelis Vahar ja Liis-Helena Väljamäe viiulil, Tuule Kann kandlel, vokaalsolistid Anneliis Volmer ja Ott Indermitte. Eriti suur rõõm, et Rapla muusikakooli lapsed andsid kaks täispikka kontserti (Tekla Tappo viiuliklass ja Angela Katkosildi flöödiklass).

  1. aasta oli orelimaailmas pühendatud Louis Vierne’ile (1870-1937), kelle sünnist möödus 150 aastat. Ka Raplas kandsid mitmed organistid tema teoseid ette (Divertissement nr 11, Carillon nr 21, Prelude funebre op 4, Sortie op 30 nr 6, Carillon de Westminster op 54 nr 6 jt). Louis Vierne oli Pariisi Jumalaema kiriku peaorganist, kelle maine elutee ka lõppes ootamatult järjekordsel kontserdil selle kiriku oreli taga. Pariisis on tulekahjus kannatada saanud Jumalaema kiriku restaureerimisel jõudnud järg suure orelini. Kui kõik hästi laabub, saame seda maailma orelikultuuris mastaapse tähtsusega pilli peagi taas hüüdmas kuulda.
    Väga tore, et meie kultuuriväärtus, Rapla orel, on võitnud kohalike elanike südameid. Sellel suvel oli kontsertide kuulajaid peaaegu kaks korda rohkem kui eelnevatel aastatel. Ajad on erinevad, mäletan, et minu õpetaja Rolf Uusväli rääkis, kuidas 1960.-70. aastatel oli Estonia kontserdisaal orelikontsertide ajal rahvast täis. Tänavusel pandeemiasuvel, kui turiste Tallinnas ei olnud, olid kesklinna kirikute orelikontserdid väga vähese kuulajaskonnaga. Seda enam teeb rõõmu, et Raplas on kohalikud inimesed tee oma oreli juurde leidnud ja kuulajaskond on kasvanud.
    Esinejad olid aga eriti tänulikud sooja vastuvõtu ja ilusate lillekimpude eest, mida Tiina Tunnel kingitusena valmistas.
    Vaatamata keerulisele ajale võib Rapla orelisuve igati kordaläinuks pidada ning loodame ja ootame järgmise suve põnevaid kohtumisi orelimuusikaga.
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare